Oliver Stone filmi Wall Street: Money Never Sleeps võib lugeda lõppakordiks legendaarsele kultusfilmile Wall Street. Tegu on vististi ka esimese järjega, mis Stone poolt vändatud. Täitsa võimalik. Kuid kas juba lõpetatud asju peab ikka uuesti lõpetama?
Siiani olen Oliver Stone üheks suurimaks vooruseks hinnanud kadestamistväärt annet, tunntetada Ameerika kui ühiskonna sotsiaalsepulsi tuksumist ning võimet tuua avalikkuse ette õiges, ajas, ruumis, vormis pakitsevad küsimused. Nagu näituseks filmid - Platoon, JFK, Natural Born Killers nign jah, loomulikult ka Wall Street. Käesoleva filmiga jääb, aga mulje, et vanameister on filmiga hiljaks jäänud. Kiirustades haaranud riiulilt tolmu kogunud, kulunud klassikast tegelaskujud ning kaaned, täitnud vahetunnis aknalauale nõjatudes kiiresti lihtsa suhtedraama ankeedi kastid ning ongi film tehtud. No ei ole, teravast thrillerist on seda puhku saanud hoopis kohitsetud suhtedraama. Ja mitte üldsegi usutav suhtedraama siinjuures, Jacob Moore (Shia LeBeouf) ning Winnie Gecko (Carey Mulligan) vahelisel suhtel ei ole seda keemiat, ei ole seda sädet, mida ma kinolinal kahe inimese vahel tahan leida. Lisaks on lugutükk hüplev ühelt teemalt teisele, suutmata keskenduda ühelegile põhjalikumalt, kokkuvõttev mulje on koolipoisilikult lohakas ning mitte üldse usutav. Paraku. Esialgne lootus oli suurem.
Gordon Gecko kaks head lausungit jäid siiski ka seda puhku meelde: "Lõpeta minust valede rääkimine ja ma lõpetan sinust tõe rääkimise". Ning "Vanemad on kondid, mille peal lapsed hambaid ihuvad".
Posts
No comments:
Post a Comment