Ideaalmaastik

Peeter Simmi 'Ideaalmaastik'-us viiakse ajas tagasi teise ilmasõja järgsesse ENSV liiduvabariiki, kolhooside rajamise aega. Ruumiliselt, aga Metsa nimelisse väike kolhoosi (Vihula mõisa aladele). On kevad ja on kevadkülvi aeg. Kevadkülvi, aga ei ole võimalik läbi viia kolhoseeritud ENSV-s ilma komsomolist inspekteerijata nii ka Metsa kolhoosis. Kohustuse koorem antakse noorele politrukile seltsimees Kukemerile (Kukumägi), kes peab etteseatud plaani kohaselt kindlaks kuupäevaks, kindlas mahus seemne mulda saama. Lihtne. Kevadiselt niisked ilmaolud, vilja külvamise põhitõed ning jäärapäine kuid kaine talupoja mõistusega kolhoosijuhataja Tuvike (Kark) ei lase kevadkülvil mitte ettekirjutatud plaanide kohaselt alata. Ja nii jääbki seltsimees Kukemeri kahe tule vahele, ühelt poolt plaanimajanduslik käsuliin ning teisalt kevadkülvi põhitõed. Ühelt poolt täitmata plaan ning kõned komsomoli, teisalt poolt elutõde - enne külvata ei saa, kui palja persega ei kannata maas istuda. Ühelt poolt mutta kinni aetud traktor, teisalt külaelanike vaenulik suhtumine sissetungijasse. Seltsimees Kukemeri tahab küll head, kuid samas on hirmul, et ebaõnnestumise korral on tema edasistel plaanidel ülikooli astuda, kriips peal. Kuis siis käituda, kas nui neljaks käsku täita või võtta kuulda mõistuse häält. Kukumägi suudab erakordselt peenelt oma olekuga, ilmete, žestide, hääletooniga selle dilemma välja mängida. Äärmiselt veenev esitus, mis panigi mind mõtlema, et kas mitte vahendite puudus, samas ajaressursi olemasolu, mitte ei seadnud soodsat pinnast näitlejatele, operaatorile, stenaristile oma võimeid täielikult avada. Neil puudus plaan b või taganemise tee, teha tuli ääretult kvaliteetselt, isegi geniaalselt, et viia vaatajani sisuline pinge, mida taheti edasi anda. Tänapäeval on meid alati aitamas tehnika, mis aga omakorda viib lohakuse ning laiskuseni. Vähe näeb tänapäeva filmides niivõrd hingestatud ja läbimõeldud näitlejatööd kui Kukumägi Kukemeri.

Teisena tabasin end mõtlemast, kuidas küll, kuidas küll niivõrd irooniline ja kolhoosindust ning komsomoli pilav film küll tsensuurikomiteest läbi lasti. Tsensuurikomitees ju ei saanud ometi istuda pimedad. Uskumatu.

Ühtlasti võib tõdeda, et filmi sisu on ajatu. Vahet ei ole, kas tegu on Nõukogude aja kolhoosi kevadkülvi inspektoriga või tänase Swedbanki keskastmejuhiga. Inimene jääb inimeseks, oma hirmude ning nõrkustega.

Muhe tegelane oli veel tõnissonlik külapoiss:

"Ehitan tsikli valmis, lähen küla peale ja kõik külanaised jooksevad mulle järgi."

"Tean, tean, sulle meeldib see kondine pioneerijuht, linnas on kõik tüdrukud kondised."

Meeldiv kogemus igal juhul.