Ei miskit eepilist Chris Krausilt, kõrvutatuna teiste kodumaiste ajalooliste linateostega. Ei liha, ei kala, kuid rahuldav kõhutäide, õigel hetkel. Tambet Tuisk oli tubli oma tahutud, õrnahingega, talupojast revolutsionääri rollis. Täitsa meeldiv kohe jälgida. Temast on rääkima hakatud, kui ühest parimast tänasest Eesti filminäitlejast, kas tõesti, minu arust sobib ta väga mugavalt ka lavalaudadele, ehk isegi paremini.
Lugu jookseb ennast lahtu rahulikus tempos, ette aimatavat rada pidi. Klassika, klassikaliste karakteritega. Mitte just õnnelikus abielus mõisnik, kes otsib oma rahu ning maailma tunnustust isehakanud teadlasena, leidmata aga see tal jääbki, mis mehele omakorda pettumuse pitseri ülle lööb. Mõisniku naine, kes on oma valikus juba aastatega pettuda jõudnud, leiab meelelahutust seltkondlikult baltisaksa aadlikult. Tütar, Oda kes on kui kass, kes kõnnib omapäi. Tühm perepoeg jne, jne. Kõik kohustuslikud killud ühes suures, vanas juba kuskil nähtud kiriku vitraažis.
Kustumatu mulje jättis, aga kindlasti vetes seisev mõis, mis täitsa nullist, ainiti filmi jaoks Matsiranda , Pärnumaale ka üles ehitatud sai. Päris kahju, et see maha ka lõhuti pärast, ega jäänud tavainimestele kaeda, uurida. Oleks kuulunud kindlasti kohustusliku matka sihtkohtade hulka
Posts
No comments:
Post a Comment