Jumala Narride Vennaskond

Naerda, kuigi põhjust oleks nutta. Pakkuda hingele rõõmu olukorras, mis on täis meeleheidet. Selline on otsus, milleni jõuab „Jumala Narride Vennaskonna“ peategelane, munk nimega Flote. Peter Barnesi tegelaste- ja sündmusterohke komöödia tegevus toimub 1348. aasta Prantsusmaal, Euroopat laastava katkulaine haripunktis. Vastandudes katoliku kirikule, mis nimetab musta surma Jumala karistuseks inimkonna pattude eest ning manitseb kõiki kasinusele, karmusele ja meeleparandusele, väidab Flote: „Jumal vajab paabulinde, mitte ronki, säravaid tähti, mitte kurbi komeete, punaseid ninasid, mitte musta surma. Ta vajab rõõmu.“ Keset üleüldist ahastust ja kaost paneb Flote kokku rändtrupi, et lunastada inimesi läbi nalja ja naeru ning vabastada neid hirmust, põlgamata halvaks ka kerjuseid, prostituute või leeprahaigeid. Kumu sellest läbi Prantsusmaa rändavast väikesest trupist, mis saab nimeks Jumala Narride Vennaskond, jõuab peagi aga ka paavsti õukonda ja tekitab seal omajagu ärevust…

Kirjutab Linnateatri tutvustus.

Kahjuks jäi pikem vahe sisse kirjutamisel ning esmane emotsioon on jõudnud lahtuda, kuid siiski mõned mõtted:

- kestvust oli kokku küll tundi neli, kuid ühelgi hetkel ei tajunud ma end kella vaatamast;

- siiraid, tahtmist täis näitlejaid on alati lust jälgida ning nooruslik uljuses ei pea pettuma;

- Nüganenilt teine rändteatri tükk järjepanu ja veel ääretult sarnase muusikalise kujundusega, kummastav. Minu sümpaatia kuulub Jumala Narridele, kohe kindlasti;

- EMTA 25.lennust veel lemmikuid ei ole välja kujunenud, kuid silma tikkusid Kaspar Velberg, Priit Pius, Maiken Schmidt;

- Alo Kõrve mängib iga etendusega mida näen, ennast aina enam sümpaatsemaks;

- paavsti käepikendus, mis sirutus üle lava, teenrite selja taga - pikalt välja oli eriti muhedalt lahendatud.

Igati suurepärane hea meeleolu tükk.