Michael Haneke filmi 'Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte' hindas Euroopa filmiakadeemia koguni 2009 parima filmi, stenaariumi ja režii vääriliseks. Õieti tegid. Filmi sündmustik on viidud esimese ilmasõja puhkemise eelsesse aega, väiksesse protestantlikusse Saksa külla. Küla halli, kombekat, igavat, igapäevast rutiini on varjutama hakanud kummalised juhtumused, mis oma olemuselt meenutavad väga karistusrituaale. Loo keskmes on vääritikoheldud ning allasurutud külalapsed, kes oma õiglustundest lähtuvalt, karistusaktsioone läbi viivad.
Filmi ennast on küllaltki rusuv jälgida. Loo sisu raskemeelsuse toob eriti peenelt esile mustvalge filmi kaameratöö, mis on lihtsalt vapustav, lisaks on Haneke leidnud uskumatult hea kontakti näitlejatega, eriti just lastega, kes mängivad oma rolle ausalt, siiralt, tekib mulje nagu oleks dokumentaali sattunud vaatama. Kogu kompotti täiendab sountrack, filmis muusikat ei ole. On vaikus. Nii alguses, keskel, kui lõputiitrites. Kõik see kokku toobki vaatajani pinge, pinevuse ja rusutuse tunde, mis vist ongi Hanekese eesmärk, kui lugeda reklaambukletilt Artise kinost - kas need sündmused võisid olla eelmäng 15-20 aastat hiljem Saksamaal plahvatanud natsiliikumisele?
Kas tõesti?
Posts
No comments:
Post a Comment