Tõnu Õnnepalu 'Paradiis'

'Sul on sagedamini õigus, kui sa aimatagi oskad, kuigi mitte alati siis, kui Sa arvad, et on. Aga küllap Sa seda ükskord näed, kui sa näed, et mõni asi ongi läinud täpselt nii, nagu Sa tahtsid, kuigi nii, nagu Sa uneski näha ei osanud.'

'Aga mul olid siis alati nii tihti murelikud mõtted peas, et ma ei märganud võibolla paljusid asju. Elad selleks, et murelikkudest mõtetest lahti saada. Siis hakkad võibolla nägema. Mõnda asja.'

'Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil mitte midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt. Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste.'

'Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb? Aga mis siis mulle jääb? Aga kas peabki midagi endale jääma? Sest ei pea ju. Sest nagunii on sul kõik, mis vaja. Aga ikkagi on see hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja ja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sestigaühel ju on elus võimalused? Vähemalt nii on meile õpetatud. Ja võimalused, need on suurtes linnades. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada… Kes neist inimestest on su Paradiis? Ja sul pole õieti kuhugi minna. On üks number, kuhu sa veel helistada ei julge, kartes pettuda. Nii lihtne on tegelikult see inimeste kokkusaamine ja elu. Me oleme ta ilmaasjata kole keeruliseks teinud. Kui sa oskad armastada ennast ja oma osa, siis on sul kõik, ja kui ei, siis mitte midagi. Ainult et seda ei õpetata mitte kusagil.'

'Sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on.'

'Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid, kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi.'