Robin Hood

Kahest viimasest kohtamisest Hollywoodiga pean tõdema, et mängitakse väikeste panustega ja kindla peale juba teada tuntud lugudele, nimedele ning surutakse see ettemälutud gemüze vaatajale kurku lusikaga, peale eepiliste kaadrite ja eriefektide virrvarriga pahviks löömist. Aitäh sulle Ridley Scott, et tõid ka peavoolu filmidesse secondhand outleti, ehk siis paremad palad juba teada tuntud filmidest nagu Normandia ranniku invasioon Saving Private Ryanist kuis silm puhkas nähes taas neid samu laevu, neid samu veriseid kehasi vetes, neid samu hõikeid, neid nooli mis pikkisid laineisse, nii soe, nii soe. Ning Cate Blanchette Jean d'Arcilikkus tuhisedes lahingusse oma 84 aastase isa mõrvarit tabama. Ning kas mitte Gladiaatorki mitte ei alanud lahinguvälja kajastamisega kui Marcus Aurelius Rooma piire tänaste Saksamaa aladeni nihutas. Nii palju toredat äratundmiserõõmu.

Jällegi meenusid Ilmar Raagi sõnad - 'Hollywoodi kassahittide mudel on lihtne, võetakse juba teadatuntud süzhee ja mängitakse värskemal kujul ette, nii et vaatajal tekiks alati alateadlik äratundmiserõõm, kuid samas säiliks tunne, et ma olen saanud uue kogemuse'.

Sama valem ka siin. Ja veel parem kui saab siduda teema veel ameerikalikke põhiväärtustega nagu vabadus ja iseseisvus, tuues mängu Inglismaa maakondade/linnade omaalgatuslikku iseseisvusdeklaratsiooni, mis mitte ei ole mokka mööda kurjale türanniale, kuid ometi on üks mees, kes ideaalide eest astub välja - Robin Hood inglise kuninga vastu. Uskumatu banaalsus.

Samas oli Robin Hoodi kangelase oreool mängitud juba nii kustumatuks, et täitsa enesest mõistetav võis tunduda paljudele olukord, kus kurikael paiskas Robini armastatu väina voogudesse teadvusetult, siis haarab meie kangelane vibu ja sihib ja sihib ja sihib ning laseb noole lendu, mis peatub alles kaabaka kaelas, alles siis leiab kangelane aega muretseda oma kallima eest ja ta mere rüpest välja õngitseda. Eks ikka ennem kättemaks ja kuulsus ning siis inimlikkus. Kangelase rollist rääkides veel, siis jättis ausalt öeldes Russel Crowe ikka vanamehelikult väsinud mulje või oli see häbi? Igal juhul Mark Strong ning Cate Blanchette mõjusid ehedamalt, nad ei olnud nõus juba niigi kõrget näitlejameisterlikkuse latti allapoole laskma ning tegid ka nii kehva filmi puhul suurepärased rollid nii palju või vähe kui lubatud oli.

Kui lisada siia veel mõned minulikud pisarakiskuja momendid, siis ikkagi kolm punkti tuleb siiski ära anda. Närb mis närb.

Üks apsakas veel kah, mis mul silma jäi puht juhuslikult. Steeniks oli kuningas Johni ärasõit oma endise kantsleri juurest sõjaretkele põhja inglismaa linnadeühenduse vastu, kui filmiti kantslerit kahes plaanis, eest ning küljelt. Selgelt oli näha, et tegemist oli kahe erineva võttega kuna kantsleri näoilme erines suuresti ühes plaanis võrreldes teisega.

Ja lõpetuseks tahaksin öelda, et 84 aastaselt surra duellis on päris ilus surm.