Ei olnud kohe ühti minu tass teed, see Endla komejant Johannes Veski moodi. Kuigi suuresti hoiti Kivirähki ette kirjutet' joont, vaid Leemeti ja Pärtli omavaheline kakelung ning Leemeti käik ussikuninga juurde, olid need juhtumused, mulle meenuvatest, mis välja jäetud olid. Küllap oli veel, kuid põhilised raamatust tuttavad sündmused ning tegelased jõudsid siiski lavale. Ühes ühtlases voos ning ühte või teist sündmust esile tõstmata.
Veski arvas paremaks eristada erinevaid põlvkondi nagu inimahve, metsas elavad ussisõnateadjaid, külarahvast ning Leemeti vanaisa läbi erinevalt kõnelavate murrakute, mistõttu oli külarahva ning Leemeti tekstist ainukesena võimalik selgelt ja üheselt aru saada. Ussisõna lausujate puhul, aga läks tänu pudikeelele pahatihti sõnum kaduma, hoolimata tõsisest pingutusest kaasa mõelda ja mõista. Kas tõesti ei pidanudki aru saama?
Näitlejate tööde kohta ei ole mul miskit kehva öelda, kuid teisalt ei tõusnud ka keegi säravalt esile. Kuid kunstnik Pille Taela minimalistlik lähenemine oli sümpaatne.
Kergelt haakub Pärnu teatri külastus veel Rakveres kogetuga, mul on pisut piinlik kui publikumi, seejuures valdavalt keskealist kontingenti naerutatakse näppu üksteisele perse toppides ürgset tantsu tantsides ning teisalt allapoole vööd humoreskid. Kummastav, aga rahvale meeldis. Minugi kõrval pugistas proua 50ndates naerda. Kas provintslike teatrite komejantide eripära?
Posts
No comments:
Post a Comment