Danny Boyle oma repertuaariga on juba ennegi mul menüüsse jõudnud, on olnud nii Trainspotting, kui The Beach, kui ka Slumdog Millionaire, nähtud, tehtud ja nüüd siis 127 tundi samuti. Kõik meeldivad kogemused, lemmikuna teistest ees siiski Di Caprio ja The Beach. Ikkagi uljus, seiklus ja imetabane annus loodust, aga kohe järgmisena vast ongi juba 127 tundi. Ja pole ka imestada, põhilised komponendid on kahe filmi vahel praktiliselt samad - noore kuti egoistlik seiklusjanu, näilik kuulikindlus, väljakooruv kohustuslik õpetussõna, vapustavalt üles võetud kaadrid loodusest ja kõik see meeldivalt heas tempos. Just heas tempos, Boyle ei anna kordagi võimalust filmil venima jääda, kui siis ehk minu isiklikust vaatevinklist oleks võinud ju nürida taskunoaga nokitsemise stseenid olla pisut lühemad, kuid üldises plaanis pigem mitte. Ning James Franco teeb jällegi usutava rolli, sobides ideaalselt muretult iroonilist, samas kainelt kalkuleerivat, adrenalaliini maiast seikluskütti mängima. Sobis.
Ja üksi metsa minnes, tasub oma plaanidest märk maha jätta.
Posts
No comments:
Post a Comment