Kirjad inglile

Sulev Keeduse uusimat, viis mind kinno vaatama kõikse pealt enesele antud lubadus ning teisalt tahtmine omakootud filmikunsti toetuseks oma panus anda, paljukest see Kultuurikapital ikka üksi suudab. Lubatud, tehtud. Kuna ei leidnud eelnevalt mahti sisuliselt tulevasse süveneda ning lasta end kuidagist mõjutada, olingi valge lehena saalis. Ja väga hea nii.

Vormiliselt oli film igati nauditav, Keeduse säätud tempo õite paras, mitte uinutav, mitte raputav vaid täpselt sobiv ning käekiri oli ses sujuvuses selgelt loetav. Lisada juurde veel kirkalt välja kirjutatud karakterid ning suurepärane tugevate näitlejate valik (lemmikuimaks kujunes vaieldamatult mulle Lauk-Tamm) ning nii lihtne ongi vormilisi naudinguid serveerida. Sisulise poole pealt ei ole mul kerge hinnangut anda. Afgaani temaatika ei ole mind isiklikult kuidagist viisi puudutanud ning sellega seoses ka emotsiooni ei tekkinud, usutavasti on, aga kokkupuutunutel tunne teisitine. Tugevate naiste ängi ja allaheitliku kodumaise mehe temaatika ei viinud ka väga kaasa, ega pärast mõne päevast seedimist tulegi ausalt öeldes ühtegi teema püstitust, mis oleks kaasa viinud. Oli meeldivalt veedetud aeg Eesti kinos, Eesti filmiga ja nii oligi hea.

Sünopsis filmile:

Afganistanis sõdinud ja koduste teada seal hukkunud Jeremia Juunas Kirotaja naaseb 21 aastat hiljem Eestisse isa matustele. Lääne ühiskonnast võõrdunud ja islamiusu omaks võtnud meest seob siinse eluga vaid mälestus oma tütrest Inglist, kelle nuttu ta kunagi ammu telefonist kuulis.

Kodulinna naastes asub Jeremia otsima jälgi oma tütrest ning naisest. Tolmune provintsilinn ei tundu aga meest ootavat. Midagi on siin katki. Mehi siin peaaegu ei ole ning kohalikku elukorraldust dikteerivad naised. Need naised näevad aga just Jeremias seda, kes kadunud pojana suudaks pakkuda linna halvavale tühjusetundele leevendust.