Enne veel kui mul õnnestus jõuda kinosaali filmi kaema, tramburaitasid õige mitmed meediakanalid üksteise võidu, erinevates arvamuste virr-varris, filmist sõna võtta. Arvamised, arvamisteks, kuid film ja Kuku olid vägagi pildil - nii Ringvaates, nii Siribis, nii sotsiaalses meedias, pildil. Nii hästi omaselt Maimiku eelnevate tegemistega. Trummi taguda mõistab ta tublilt.
Kukul õnnestub ka läbi antud dokumentaali, kuigi filmiist jääb mulje kui Kuku hoiaks nähatamatut dirigenti keppi, tõestada end kui fenomenaalset nähtust Eesti kinomaastikul. Film küll ei ava nii öelda tõelist Kukut või mis üldse on tõeline. Igal juhul linal jätab ta mulje kui siirast, emotsionaalsest hingest, terava keelega maksmialistist, kel on kalduvus kurvameelsusele ning ta tunneb ennast piisavalt hästi, mitte loomaks illusioone, vaid võtab end koos hüvede ja pahedega. Igati süvenes mu arvamus, et kuigi vastuoluline on Kukut alati põnev kuulata, näha, analüüsida. Isiksust ja karakterit on ses mehes kadestamisväärselt üüratu hulk.
Minu piiritu sümpaatia ning siira austuse pälvib siit dokumentaalist kindlasti Kuku elukaaslane või rohkem ehk halastajaõde, kui see nimetus ei ole solvav, või nagu ta ennast ise nimetas Eesti kultuuri kullafondi kaitsja - Marit. Uskumatult mõistvaid, sügavalt südamlikke, pühenduvaid inimesi leidub, liigub me ümber. Uskumatu. Sügav kummardus ning tõdemus, et Marit oli kindlasti üks filmi kangelasi.
Üks muhedaim jäädvustus filmist.
Posts
No comments:
Post a Comment