Black Swan

Väljakäidud veksel filmi vaatamise osas ning tärkav huvi Natalie Portmani kui näitleja vastu, kahekesi viisidki mind kinno, seda puhku siis Hobujaama. Ja hea on, et viisid. Tegelikult oli põhjuseid isegi rohkem, filmi tegevustiku keerlemine, mulle nii tundmatu, kuid samas intrigeeriva žanri kui balleti ümber ning Darren Aronofsky režisöörina.  Kelle pakutust on mul silma hakanud siiani filme kaks - Pi ning Reqiuem for a dream, mõlemad kohe eriti suurepärased elamused.

Nii ka seekord. Enim muljet avaldas, Aronofsky oskus siduda üheks tervikuks nii mitu erinevat lugu, samas jättes  tõlgendamise võimaluse puhtalt vaatajale. Esmane lugu koorub välja kahe naise vaatevinklist, teist põlve, noore balletitantsija Nina (Natalie Portman) ning tema üksikvanemast ema Erica (Barbara Hershey) vahel. Erica on endine balletitantsija, kes enda öeldu kohaselt  nooruses tehtud "vea" tõttu, lasi  puruneda elu unistusel, loobudes tantsija karjäärist balletis ning tehes valiku oma enda tütre kasvatamisele pühendumise kasuks. Ja see painab vaest naist niivõrd, et kogu järgneva elu on ta panustanud oma tütre suunamisele ning suureks tantsijaks saamise püüdluste toetamisele. Tütar Nina, püüdes olla oma emale ideaalne laps (tõenäoliselt on ta ema kannatused ja etteheitva suhtumise ära tajunud juba varajases nooruses) võtabki ema unistuse omaks ning pühendub balletile jäägitult. Nii üheti, ei suuda aduda ema, et liiatise pühendumusega tütrele, on ta ära lämmatanud viimase isiksuseks kujunemise ning teisalt ei mõista ka tütar, et ta ei ela enda elu vaid ema unistust. Ja see unistus paneb tüdruku lukku, ta jääb oma fantaasiasse kinni. Ema, tütart sulevad end kahekesi muust maailmast. Nende omavahelist suhet ning igapäevase elu suhtlemist iseloomustab enim rusuv pinge, mis tuleneb mõlemapoolsest hirmust eksimsie ees. Eksimise ees pahandada ema, eksimise ees ebaõnnestuda ema ning juhendajana. Igal juhul on kõik hämaralt sünges korteris filmitud stseenid täis varjatud naiste vahelist ängi, mis lõpeks kriibivad Nina noort hinge sedavõrd, et närvilisusest tulenev enese kratsimine kasvab üle juba hirmust ning enesehaletsusest tulenevateks fantaasiateks, millele ainult lisab ekspotensiaalselt hoogu saadud unistuste roll 'Luikede Järves' ning tänu viimasele peale pressiv nii öelda päriselu, mis tüdruku jaoks vindi lõplikult üle keerab.

Teisalt avanes ka huvitav paralleel klassikalisest juhtimisteooriast, kui New Yorki väikse balletiteatri trupijuht Thomas (Vincent Cassell) jõuab paratamatult arusaamiseni, kus teatri jätkuva tegutsemise huvides tuleb läbi viia verevahetus. Senine esinumber Beth (Winona Ryder) tuleb asendada. Ehk sisuliselt on tegu ühe kõige raskema ülesandega üldse millega juhil tuleb silmitsi seista - kõikse pealt ära tabada õige moment muutuseks, teisalt olla piisavalt tugev ning pragmaatiline seni edu taganud mudeli vahetuseks ning kolmandaks leida uus ja värske tulemine, mis suudaks vähemalt samu tippe vallutada mis vana, aga loodetavalt veel enamgi. Filmis arvab Thomas aja õige olevat senise esitantsija teenetest loobumiseks, on aru saada, et otsus on küpsenud juba õige mitu aega mehe peas, kuna noorte talentide hulgast on tal imetabane tantsija sirgunud, seda Nina isikus, keda hoiab tagasi vaid tema kammitsetud isiksus ning olematu karisma (nii tundub, et loeb olukorda Thomas). Tüdruku avamiseks toob ta truppi uue värske looduslapse Lily (Mila Kunis), kes vastandub igas elemendis ontlikule ning kohitsetud Ninale, lootes niiviisi läbi otsese konkurentsi tagada parim tulem lõppkokkuvõttes teatrile. Teisalt krutib ta ise igal võimalusel Ninat end avama, välja tulema oma lukustunud minast, näitama oma tõelist paleust ning läbi sellle jõudma oma unistuseni Jah, meetodid kuidas ta tüdrukuga manipuleerib, tekitavad õigustatud küsimuse, kas eesmärk ikkagi pühitseb alati abinõu. Antud juhul kaldun arvamusele, et pigem pühitseb, kuna lõppeks õis, mis on pikalt oodanud, avanebki ja annab jumalikku etenduse. Stseen, kus Nina musta luike tantsinuna jookseb lavalt Thomas suudlema, näitamaks oma vabanemist ning järgnev Thomas kohmetus ja samas pilgust kumav siiras hea meel Nina üle, raputasid temalt maha küünilisuse rüü ning aitasid paista hoopis helgemas valguses. Arvan tõsimeeli, et Thomas ei olnud teadlik neidise siseelust ning millisesse kuristikku ta oma tegevusega Nina paisanud oli.

Kolmas paralleel, mis tekkis oli seotud Luikede Järve kahe liiniga. Üks liin oli klassikaline etendus, teiisalt hakkasin mõtlema, kas mitte ei võiks arvata, et Nina oli valge luik ja tema alterego osaliselt Lily isikus (sähvatus Fight Clubi Tyler Durdenist), osaliselt fantaasia teisik must luik, ema nõiduse Ninale seadnud õela võluri rollis ning Thomas päästva printsi Siegfriedina. See paralleel kisub, aga juba liialt abstraktseks.

Igal juhul fantastiliselt üles võetud film, mis tekitas mitmetisi tundeid ning mõtteid. Esiti pani mind imestama kino kavva seatud märge K14, kuid tõepoolest kõik see hullumiseni viinud inimese kahestumine oli nii mõnigi kord üsna õõvastavas vormis vaatajani toodud.   

Minu ootus Natalie Portmani kui näitleja osas sai igal juhul igati õigustatud, see oli tema film ning ta tegi fantastiliselt võrratu rolli. Füüsiliselt oli viinud oma keha, keha hoiakud, liikumised, painduvuse, maneerid täiuslikkuseni, mida võib üldse mitte balletikooliga näitlejalt oodata.  Samas oli roll ka väljamängitud ehe ebakindluse, hirmunu, perfektsionisti musternäidis. Just eriti neis näoilmeis. Igat pidi õnnestunud ja kiitust väärt. 

Ka Aronofsky režiile saab ainult kiitust jagada, just nimelt hallutsinatsioonide või fantaasiate õnnestunud kujutamine, kui Nina jookseb ema tuppa ja näeb kõiki joonistusi tema üle naermas või ülal toodud peegli stseen või kui Nina tõmbab oma näpult naha või ka Lily ja peegli stseen. Ehk siis suurepäraselt on õnnestunud reaalsuse ja fantaasia maailma sidumine, ei ole liialt eputatud vaid õigel ajal, õiges kohas. Teisalt, aga film feilib näitlejaile kirjutatud teksti osas ning osatiselt ka liigse lihtsustatuse pärast. Pean ka tunnistama, et film tekitas lõppeks minus rusuva ja raske meeleolu, mis mulle ei meeldinud, seega sai ka hinnangut punkti võrra kärbitud.

Kuid jah, ilus on lahkuda oma unistuses.