The Rise and Fall of Estonia

 

Ojasoo ja Semperi sõnutsi sai siis tegu olema Eesti sarja lugude ('Nafta', 'GEP', 'Kuidas seletada pilte surnud jänesele?', 'Ühtne Eesti') viienda ning ühtlasi ka epiloogi märkiva etendusega või projektiga või .... Ei oskagi ühese nimetuse alla neid spektaakleid liigitada (või siis just, vist ikkagi sai). Ja hea ongi, et läbi sai. Miks? Tunnistan tõde - viimase lavastuse valguses jäi painama mulje, et ega täna väga laialdase kõlapinnaga ühiskonna kriitilist enam väga välja pigista. Tuli viimased lahtised otsad veel kinni sõlmida, lahtised otsad, mis eelnevatesse tükkidesse mitte ära ei mahtunud. Grande finale oli siiski ära tehtud eelmise - 'Ühtse Eesti'-ga, mis oma mastaapsusega lainetas ka töö-, peo-, eine-, saunalaudadele, kus tavapäraselt teatri temaatikal sõna võetud ei ole. Isiklikuks lemmikuks sest tsüklist kujunes siiski GEP, miskit nii vahetut ja värsket, mis mind tol hetkel raputas, kui nüüd meenutama jääda, siis tegelikult  just GEP mind teatri juurde tõigi. GEP ja varajane keskiga, siis.

Aga tükist. Tükk meenutas kaootilises järjestuses šketside sarja, kus ühendavaks sillaks said hajuti korduvad tegelased, läbiv nukrameelne äng ning igati kenasti sobituv muusikaline seade. Lugusi oli nii eilsest, tänasest kui homsest, eredaimalt jääb meenuma sisse loetud jutustus heinalistest, soldatist, Saksa sinelist, armastusest ja lasust. Kriipiv, kriipiv just oma tüüpilisuses, küll ja küll on veel peresid, kel on samaseid või tihedamini ka kurvemaid lugusid jutustada. Mõjus.

Teisalt jäid meenuma ka barokiajastule kohaselt riietatud 'neidiste', Risto Kübari ning Tambet Tuiski isiku saabumine kõrge lennuga, keskmiselt ilusama, ambitsioonika, intelligentse neidise, keskklinna pisukesse mööbliajakirjast välja lõigatud näitlikku korterisse, ettevalmistama ühist õhtu finaali Sauna tänava lokaalis. Külastust saatis ühtlane, läbitungiv undamine - 'tubli, tubli, sa oled nii tubli, kuidas sa jõuad? Mina küll ei jõua. Sa ole nii tubli-tubli. Oi, kas sa oled alla võtnud?'. Jällegi, tüüpiline? Igal juhul tase.

Šketside kõrval pajatas lavastus mulle ühest inimeseks olemise tahust - rahulolematusest, hirmust paigal tammumise, leppimise ees, vajaduses olla pidevas liikumises. Sihtide saavutamisel on olemas inimloomal valmisolek kannatusteks ja tihti juhtub, et needsamad piinad ja nendesamade piinate ületamine pakubki  seda va kõikse suuremat rahulolu, isegi suuremat kui eesmärgi enda saavutamine. Ikka piitsaga, läbi rahvuste, läbi aja, läbi ruumi, kui ei piitsuta võõras, äsan ise - 'kes kannatab, see kaua elab' ju. Klishee.

Eks hirmsaim moment saabub siis kui siht saab saavutatud, kas kannatused olid sihti siiski väärt? Kuhu nüüd edasi? Tunduma jäi, et sama küsimuse esitasid ka Semper ja Ojasoo. Klishee.

Ojasoost ja Semperist ja no99 trupist veel. Lausa vapustav on olnud meie ühine teekond siiani, mind on alati hämmastanud ja võlunud no99 teatri vormilised lahendused, esitusviis, kuidas suudetakse sisulised küsimused mänguliselt, lihtsalt, humoorikalt vaatajani tuua. Ehk siis piinlikel, ositi mahavaigitudel, ositi häirivatel teemadel rääkimine lihtsas, irooniliselt utreeritud võtmes. Kokkuvõtvalt siis no99 omane karakteririkkus.

Ka sedant puhku oli sisu ja lahkamist küllaga, kuid vormi jäi tsipake väheseks, halliks jäi kõik pakutu, ei olnud sähvatust, ei olnud üllatust, ega hämmeldust. Erandina siin reas on küll kaameratöö, rõõmustavalt uudne kogemus.

Koha valik osutus üllatlikult fopaaks. 

Rida nr. 8, oli hoopis tükis ekraani äärseim rida Sakala keskuse kontserdimajas. Mitte just mugav silmale ja kõhule jälgimiseks. Ei osanud kuidagist ka oodata detsembri kuus pileteid soetades, raske õppust võtta.

Tekst etenduse lehelt.

Mees kes teadis ussisõnu

Ei olnud kohe ühti minu tass teed, see Endla komejant Johannes Veski moodi. Kuigi suuresti hoiti Kivirähki ette kirjutet' joont, vaid Leemeti ja Pärtli omavaheline kakelung ning Leemeti käik ussikuninga juurde, olid need juhtumused, mulle meenuvatest, mis välja jäetud olid. Küllap oli veel, kuid põhilised raamatust tuttavad sündmused ning tegelased jõudsid siiski lavale. Ühes ühtlases voos ning ühte või teist sündmust esile tõstmata.

Veski arvas paremaks eristada erinevaid põlvkondi nagu inimahve, metsas elavad ussisõnateadjaid, külarahvast ning Leemeti vanaisa läbi erinevalt kõnelavate murrakute, mistõttu oli külarahva ning Leemeti tekstist ainukesena võimalik selgelt ja üheselt aru saada. Ussisõna lausujate puhul, aga läks tänu pudikeelele pahatihti sõnum kaduma, hoolimata tõsisest pingutusest kaasa mõelda ja mõista. Kas tõesti ei pidanudki aru saama?

Näitlejate tööde kohta ei ole mul miskit kehva öelda, kuid teisalt ei tõusnud ka keegi säravalt esile. Kuid kunstnik Pille Taela minimalistlik lähenemine oli sümpaatne.

Kergelt haakub Pärnu teatri külastus veel Rakveres kogetuga, mul on pisut piinlik kui publikumi, seejuures  valdavalt keskealist kontingenti naerutatakse näppu üksteisele perse toppides ürgset tantsu tantsides ning teisalt allapoole vööd humoreskid. Kummastav, aga rahvale meeldis. Minugi kõrval pugistas proua 50ndates naerda. Kas provintslike teatrite komejantide eripära?

Pettumus.

Kivisildniku arvamamine Sirbis.

Black Swan

Väljakäidud veksel filmi vaatamise osas ning tärkav huvi Natalie Portmani kui näitleja vastu, kahekesi viisidki mind kinno, seda puhku siis Hobujaama. Ja hea on, et viisid. Tegelikult oli põhjuseid isegi rohkem, filmi tegevustiku keerlemine, mulle nii tundmatu, kuid samas intrigeeriva žanri kui balleti ümber ning Darren Aronofsky režisöörina.  Kelle pakutust on mul silma hakanud siiani filme kaks - Pi ning Reqiuem for a dream, mõlemad kohe eriti suurepärased elamused.

Nii ka seekord. Enim muljet avaldas, Aronofsky oskus siduda üheks tervikuks nii mitu erinevat lugu, samas jättes  tõlgendamise võimaluse puhtalt vaatajale. Esmane lugu koorub välja kahe naise vaatevinklist, teist põlve, noore balletitantsija Nina (Natalie Portman) ning tema üksikvanemast ema Erica (Barbara Hershey) vahel. Erica on endine balletitantsija, kes enda öeldu kohaselt  nooruses tehtud "vea" tõttu, lasi  puruneda elu unistusel, loobudes tantsija karjäärist balletis ning tehes valiku oma enda tütre kasvatamisele pühendumise kasuks. Ja see painab vaest naist niivõrd, et kogu järgneva elu on ta panustanud oma tütre suunamisele ning suureks tantsijaks saamise püüdluste toetamisele. Tütar Nina, püüdes olla oma emale ideaalne laps (tõenäoliselt on ta ema kannatused ja etteheitva suhtumise ära tajunud juba varajases nooruses) võtabki ema unistuse omaks ning pühendub balletile jäägitult. Nii üheti, ei suuda aduda ema, et liiatise pühendumusega tütrele, on ta ära lämmatanud viimase isiksuseks kujunemise ning teisalt ei mõista ka tütar, et ta ei ela enda elu vaid ema unistust. Ja see unistus paneb tüdruku lukku, ta jääb oma fantaasiasse kinni. Ema, tütart sulevad end kahekesi muust maailmast. Nende omavahelist suhet ning igapäevase elu suhtlemist iseloomustab enim rusuv pinge, mis tuleneb mõlemapoolsest hirmust eksimsie ees. Eksimise ees pahandada ema, eksimise ees ebaõnnestuda ema ning juhendajana. Igal juhul on kõik hämaralt sünges korteris filmitud stseenid täis varjatud naiste vahelist ängi, mis lõpeks kriibivad Nina noort hinge sedavõrd, et närvilisusest tulenev enese kratsimine kasvab üle juba hirmust ning enesehaletsusest tulenevateks fantaasiateks, millele ainult lisab ekspotensiaalselt hoogu saadud unistuste roll 'Luikede Järves' ning tänu viimasele peale pressiv nii öelda päriselu, mis tüdruku jaoks vindi lõplikult üle keerab.

Teisalt avanes ka huvitav paralleel klassikalisest juhtimisteooriast, kui New Yorki väikse balletiteatri trupijuht Thomas (Vincent Cassell) jõuab paratamatult arusaamiseni, kus teatri jätkuva tegutsemise huvides tuleb läbi viia verevahetus. Senine esinumber Beth (Winona Ryder) tuleb asendada. Ehk sisuliselt on tegu ühe kõige raskema ülesandega üldse millega juhil tuleb silmitsi seista - kõikse pealt ära tabada õige moment muutuseks, teisalt olla piisavalt tugev ning pragmaatiline seni edu taganud mudeli vahetuseks ning kolmandaks leida uus ja värske tulemine, mis suudaks vähemalt samu tippe vallutada mis vana, aga loodetavalt veel enamgi. Filmis arvab Thomas aja õige olevat senise esitantsija teenetest loobumiseks, on aru saada, et otsus on küpsenud juba õige mitu aega mehe peas, kuna noorte talentide hulgast on tal imetabane tantsija sirgunud, seda Nina isikus, keda hoiab tagasi vaid tema kammitsetud isiksus ning olematu karisma (nii tundub, et loeb olukorda Thomas). Tüdruku avamiseks toob ta truppi uue värske looduslapse Lily (Mila Kunis), kes vastandub igas elemendis ontlikule ning kohitsetud Ninale, lootes niiviisi läbi otsese konkurentsi tagada parim tulem lõppkokkuvõttes teatrile. Teisalt krutib ta ise igal võimalusel Ninat end avama, välja tulema oma lukustunud minast, näitama oma tõelist paleust ning läbi sellle jõudma oma unistuseni Jah, meetodid kuidas ta tüdrukuga manipuleerib, tekitavad õigustatud küsimuse, kas eesmärk ikkagi pühitseb alati abinõu. Antud juhul kaldun arvamusele, et pigem pühitseb, kuna lõppeks õis, mis on pikalt oodanud, avanebki ja annab jumalikku etenduse. Stseen, kus Nina musta luike tantsinuna jookseb lavalt Thomas suudlema, näitamaks oma vabanemist ning järgnev Thomas kohmetus ja samas pilgust kumav siiras hea meel Nina üle, raputasid temalt maha küünilisuse rüü ning aitasid paista hoopis helgemas valguses. Arvan tõsimeeli, et Thomas ei olnud teadlik neidise siseelust ning millisesse kuristikku ta oma tegevusega Nina paisanud oli.

Kolmas paralleel, mis tekkis oli seotud Luikede Järve kahe liiniga. Üks liin oli klassikaline etendus, teiisalt hakkasin mõtlema, kas mitte ei võiks arvata, et Nina oli valge luik ja tema alterego osaliselt Lily isikus (sähvatus Fight Clubi Tyler Durdenist), osaliselt fantaasia teisik must luik, ema nõiduse Ninale seadnud õela võluri rollis ning Thomas päästva printsi Siegfriedina. See paralleel kisub, aga juba liialt abstraktseks.

Igal juhul fantastiliselt üles võetud film, mis tekitas mitmetisi tundeid ning mõtteid. Esiti pani mind imestama kino kavva seatud märge K14, kuid tõepoolest kõik see hullumiseni viinud inimese kahestumine oli nii mõnigi kord üsna õõvastavas vormis vaatajani toodud.   

Minu ootus Natalie Portmani kui näitleja osas sai igal juhul igati õigustatud, see oli tema film ning ta tegi fantastiliselt võrratu rolli. Füüsiliselt oli viinud oma keha, keha hoiakud, liikumised, painduvuse, maneerid täiuslikkuseni, mida võib üldse mitte balletikooliga näitlejalt oodata.  Samas oli roll ka väljamängitud ehe ebakindluse, hirmunu, perfektsionisti musternäidis. Just eriti neis näoilmeis. Igat pidi õnnestunud ja kiitust väärt. 

Ka Aronofsky režiile saab ainult kiitust jagada, just nimelt hallutsinatsioonide või fantaasiate õnnestunud kujutamine, kui Nina jookseb ema tuppa ja näeb kõiki joonistusi tema üle naermas või ülal toodud peegli stseen või kui Nina tõmbab oma näpult naha või ka Lily ja peegli stseen. Ehk siis suurepäraselt on õnnestunud reaalsuse ja fantaasia maailma sidumine, ei ole liialt eputatud vaid õigel ajal, õiges kohas. Teisalt, aga film feilib näitlejaile kirjutatud teksti osas ning osatiselt ka liigse lihtsustatuse pärast. Pean ka tunnistama, et film tekitas lõppeks minus rusuva ja raske meeleolu, mis mulle ei meeldinud, seega sai ka hinnangut punkti võrra kärbitud.

Kuid jah, ilus on lahkuda oma unistuses.

127h

Danny Boyle oma repertuaariga on juba ennegi mul menüüsse jõudnud, on olnud nii Trainspotting, kui The Beach, kui ka Slumdog Millionaire, nähtud, tehtud ja nüüd siis 127 tundi samuti. Kõik meeldivad kogemused, lemmikuna teistest ees siiski Di Caprio ja The Beach. Ikkagi uljus, seiklus ja imetabane annus loodust, aga kohe järgmisena vast ongi juba 127 tundi. Ja pole ka imestada, põhilised komponendid on kahe filmi vahel  praktiliselt samad - noore kuti egoistlik seiklusjanu, näilik kuulikindlus, väljakooruv kohustuslik õpetussõna, vapustavalt üles võetud kaadrid loodusest ja kõik see meeldivalt heas tempos. Just heas tempos, Boyle ei anna kordagi võimalust filmil venima jääda, kui siis ehk minu isiklikust vaatevinklist oleks võinud ju nürida taskunoaga nokitsemise stseenid olla pisut lühemad, kuid üldises plaanis pigem mitte. Ning James Franco teeb jällegi usutava rolli, sobides ideaalselt muretult iroonilist, samas kainelt kalkuleerivat, adrenalaliini maiast seikluskütti mängima. Sobis.

Ja üksi metsa minnes, tasub oma plaanidest märk maha jätta.

Aeg on siin

 

Marje Jurtšenko juhtimisel on valminud siiras, rõõmsalt helges võtmes üles võetud dokumentaal, neljast erinevast Eesti paigast pärit koolieelikust ja nende esimestest sammudest hariduse teel. Igati soojendav kogemus, lust on kuulata lapsesuud pajatamas elust ja ilmast, mõistada neid paralleele ning seoste kombinatsioone, mis väikese inimese peas on tekkinud ja mida ta nii varmalt jagada võtab. Tuleb tõde tunnistada, lapsesuu ei valeta ning laps on kodupeegel, kõnepruugist ja kehahoiakust on võimalik välja lugeda, millisest keskkonnast, pean silmas siin kogukonda, lapsekasvatajaid, sõpru, olustikku, kus kohast laps tuleb.

Eraldi äramärkimist väärivad algklasside pedagoogid, kes olid filmi tarbeks end enamasti juuksuril sättida lasta, tulnud pidulikus, kuid ranges pedagoogi riietuses ning läbiviidud tunnid jätsid metodoloogiliselt õpikust maha viksitud peatüki mulje. Ainuke erand siin on Vana-Vigala kooli õpetaja, kes on oma olemises vaba. Igati muhe mõlemalt poolt.

Jään igal juhul ootama, millal lunastab Marje väljakäidud veksli teha ka samade tegelaskujudega jätkuprojekt.

Surnuaiavahi tütar

 

Sünopsis ütleb Katrin Lauri filmile järgmist -

Lucia (8, Kerttu-Killu Grenman) elab ühes Eesti alevikus lustilist ja ulakat Pipi-Pikksuka elu. Tüdruku isa Kaido (35, Rain Simmul) on surnuaiavaht, kes putitab vabal ajal töökojas vanu autosid või käib ümbruskonnas ehitustöödel, kui mõne tööotsa leiab. Ema Maria (37, Maria Avdjushko) kaotas aasta tagasi töö külapoe müüjana ja sest ajast saadik ta joob ning peab teiste omasugustega pidu. Lucia armastab oma vanemaid, pealegi on sellise elu eelis piiramatu vabadus, mida tüdruk täiel rinnal kasutab. On aga ka puudusi - Lucia silmade läbi näeme me filmis "Surnuaiavahi tütar" üht osa tänapäeva Eesti elust.

Olukord muutub, kui kooliaasta lõpul tuleb kooli uus õpetaja, Mets (Eva Klemets), kes otsustab, et selliste hinnetega last järgmisse klassi viia ei saa ning näeb peagi ära ka olukorra Lucia kodus. Õpetaja Metsal on õigus, kui ta ütleb, et selliste vanemate juures on last ohtlik elada lasta.

Enne kui mingeid konkreetseid samme astuda jõutakse, kutsuvad Soome surnuaiavahid oma Eesti kolleege endile nädalaks ajaks külla ja nii juhtubki, et surnuaiavahi pere satub nädalaks ajaks Soome, kus nad võtab enda juurde elama naiskirikuõpetaja Sirpa (50, Ulla Reinikainen).

See nädal muudab kõigi pereliikmete elu tagasipöördumatult...

Kuigi sünopsis räägib Luciast kui Pipilikust plikast, siis mulle seostus ta esmaselt hoopis pigem  Peeter Simmi filmi Arabellaga. Miks? Raske sõnastada, tundmus jäi mul selline, just see otsekohene ja kamandav kõnemaneer, mis eredaimalt lõi välja stseenis, kus Maria ning Lucia, pidid üheskoos vara hommikul Haapsalu sotsiaalametisse ilmuma, kuid Maria juhtus eelmisel õhtul jällegi pummelungitama. Hommikul oli Lucia see, kes ema voodist üles kupatama asus ja lõpuks see tal ka õnneks läks. Haapsallu jõuti siiski hilinemistega, Maria vedas vaevu jalgu järgi sotsiaalameti koridori mööda, proua Tuvi kabineti poole taarudes ning nii kamandaski Lucia ta isutma ära ning asjatas ise edasi. 

Leides Tuvi kabineti ukselt tundmatu näo, rehmas: "Kes sa oled?"

"Ma töötan suvel siin" - oli hämmeldunud vastus.

"Kus Tuvi on? Meil oli kokkusaamine kokku lepitud!" - nõudis Lucia.

"Te jäite hiljaks, Tuvi sõitis Tallinna." - kergelt ärritatud tooniga.

"Millal ta tagasi tuleb?" - jäi Lucia nõudlikuks.

"Homme."

"Selge, me tuleme homme siis tagasi!"

Emale - "Maria lähme!"

Umbes, täpselt nii see vestlus aset leidis.

Teise sarnasusena tükkis esile mõlema tüdruku armastus oma ema-isa vastu, kuigi viimased ei olnud just mustervanemad, ehk siis näitlikustamiseks katke filmist kui Sirpa teeb ettepaneku Luciale enda juurde Soome elama tulla, nii kauaks kui vanemad omale jalad uuesti alla saavad, jääb Lucia resoluutseks, tema ootab oma vanemad ära ja nii ongi.

Need olid kaks nüanssi, kuid ka välimuselt on need kaks filmiplikat üllatavalt sarnased ja hoomatavaid sarnasusi on veelgi nagu ka erinevusi.

Huvitavaid mõtteid ja arutlust pakub ka tsitronkollane blogi, eriti just Lucia küsimuse - "Kas sul kedagi on, meest või last või kedagi?" lahkamine. Ära märkida tasub ka leitud seos tegelaskujude nimede vahel -

http://en.wikipedia.org/wiki/L%C3%BAcia_Santos. 

Meeldiv ajakasutus igal juhul

Kuku: Mina jään ellu

Enne veel kui mul õnnestus jõuda kinosaali filmi kaema, tramburaitasid õige mitmed meediakanalid üksteise võidu, erinevates arvamuste virr-varris, filmist sõna võtta. Arvamised, arvamisteks, kuid film ja Kuku olid vägagi pildil - nii Ringvaates, nii Siribis, nii sotsiaalses meedias, pildil. Nii hästi omaselt Maimiku eelnevate tegemistega. Trummi taguda mõistab ta tublilt.

Kukul õnnestub ka läbi antud dokumentaali, kuigi  filmiist jääb mulje kui Kuku hoiaks nähatamatut dirigenti keppi, tõestada end kui fenomenaalset nähtust Eesti kinomaastikul. Film küll ei ava nii öelda tõelist Kukut või mis üldse on tõeline. Igal juhul linal jätab ta mulje kui siirast, emotsionaalsest hingest, terava keelega maksmialistist, kel on kalduvus kurvameelsusele ning ta tunneb ennast piisavalt hästi, mitte loomaks illusioone, vaid võtab end koos hüvede ja pahedega. Igati süvenes mu arvamus, et kuigi vastuoluline on Kukut alati põnev kuulata, näha, analüüsida. Isiksust ja karakterit on ses mehes kadestamisväärselt üüratu hulk.

Minu piiritu sümpaatia ning siira austuse pälvib siit dokumentaalist kindlasti Kuku elukaaslane  või rohkem ehk halastajaõde, kui see nimetus ei ole solvav, või nagu ta ennast ise nimetas Eesti kultuuri kullafondi kaitsja - Marit. Uskumatult mõistvaid, sügavalt südamlikke, pühenduvaid inimesi leidub, liigub me ümber. Uskumatu. Sügav kummardus ning tõdemus, et Marit oli kindlasti üks filmi kangelasi.

Üks muhedaim jäädvustus filmist.

Boulgakoff

Draamateatri lehelt:

Lavastaja Margus Kasterpalu
Kunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Toomas Lunge
(kõik külalisena)

Osades: Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Raimo Pass, Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Guido Kangur, Külli Reinumägi (külalisena).

Näidend “Boulgakoff” on fantaasia kirjanik Mihhail Bulgakovi mõningate eluseikade ainetel. Tegevus toimub 1930. aastate Moskvas, suve palavatel päevadel. Selles loos on kirjanik ja tema loomistung, unistus vabast maailmast, nõukogude tegelikkus, kõikemärkava isevalitseja Stalini kapriisid ja tema telefonikõned, avaldamiskeelud, üleöö kaduvad inimesed, öine paadisõit Moskva jõel, siseringi puhastused, valge vein ja rusikasse pigistatud käes voolav kalamari, kihutamine päikeseloojangusse... Moskva sovetskaja, zhizn ta zhe russkaja, pesn solo-vji-na-ja moja...

Lisaks kirjanik Boulgakoffile tegutsevad näidendis tema naine Sidonija Sergejevna, sünge parteikirjanik Faddejev, lõbus filosoof Pasha Popov, kirjanik Tolstoi, kirjanik Fock, tundmatu Blondiin. Tegelaskonda kuulub ka Stalin – veenvalt mõjuva telefonihäälena, kuigi sõnum pole arusaadav.

BOULGAKOFF: Mind ei avaldata, mind ei lavastata, mind ei loeta ega kuulda. Aga ma kirjutan, Faddei. See on minu isiklik, imperaatori antud privileeg. Mul on luba kirjutada ausat teksti. Vastutasuks ma ei avalda midagi.

 

Kui kaks eelnevat Draamateatri külastust - Pedro Paramo ning komejanti, mille nime ma ei suuda koheselt  meenutada, sai tunnistatud kogemustena fopaadeks, siis nüüdne kogetu Draamateatris läks jällegi igati täkkesse. Margus Kasterpalu lavastus viis mahedalt  ning sujuvalt endaga kaasa, viis ajas tagasi, viis kujutlustes suvisesse Moskvasse, viis Bulgakovi  kirjutet' 'Meister ja Margarita' radadele, viis suurepärase elamuseni. Lemmikuks kujunes kindlasti etenduse katke kus Bulgakov (Toompere jr)  koos armastatud Sidonijaga (Palmiste) kiiguvad ilmatumal suurel lühtril üle lava, kujutades endas nii üle Moskva lendavat Meistrit ja Margaritat (pilt ülal). Võimas. 

Teisena tooksin kindlasti välja Toomas Lunge võrratult hästi ajastusse ning konteksti sobiva helilise kujunduse, koos legendaarse Akvariumi muusikalise pala - 'Kuldne Linn', mis tõi meelde koheselt Jääääre sama loo esituse augusti kuisest Pärnu linnast, Kuursaali hoovist. Mõlemal juhul igati meelt ülendav kogemus.

Näitlejate osas tuleb ära mainida, et tavapäraselt on mul raske mõista Toompere jr enda lavastatud näidendeid, kuid nüüd juba kahel etendusel näitlejana, on ta mänginud igati eeskujulikud, hingestatud ning eriti just põhjalikud rollid, mis väärivad igati tunnustamist. Ka Merle Palmiste ei ole just kõige suupärasem mulle siiani olnud, kuid Sidonijat mängima sobis ta kui valatult, oma elutruu naiselikkusega.

Igati kiiduväärt elamus ja satun kindlasti ka edaspidi Draamateatrisse.

Kirjad inglile

Sulev Keeduse uusimat, viis mind kinno vaatama kõikse pealt enesele antud lubadus ning teisalt tahtmine omakootud filmikunsti toetuseks oma panus anda, paljukest see Kultuurikapital ikka üksi suudab. Lubatud, tehtud. Kuna ei leidnud eelnevalt mahti sisuliselt tulevasse süveneda ning lasta end kuidagist mõjutada, olingi valge lehena saalis. Ja väga hea nii.

Vormiliselt oli film igati nauditav, Keeduse säätud tempo õite paras, mitte uinutav, mitte raputav vaid täpselt sobiv ning käekiri oli ses sujuvuses selgelt loetav. Lisada juurde veel kirkalt välja kirjutatud karakterid ning suurepärane tugevate näitlejate valik (lemmikuimaks kujunes vaieldamatult mulle Lauk-Tamm) ning nii lihtne ongi vormilisi naudinguid serveerida. Sisulise poole pealt ei ole mul kerge hinnangut anda. Afgaani temaatika ei ole mind isiklikult kuidagist viisi puudutanud ning sellega seoses ka emotsiooni ei tekkinud, usutavasti on, aga kokkupuutunutel tunne teisitine. Tugevate naiste ängi ja allaheitliku kodumaise mehe temaatika ei viinud ka väga kaasa, ega pärast mõne päevast seedimist tulegi ausalt öeldes ühtegi teema püstitust, mis oleks kaasa viinud. Oli meeldivalt veedetud aeg Eesti kinos, Eesti filmiga ja nii oligi hea.

Sünopsis filmile:

Afganistanis sõdinud ja koduste teada seal hukkunud Jeremia Juunas Kirotaja naaseb 21 aastat hiljem Eestisse isa matustele. Lääne ühiskonnast võõrdunud ja islamiusu omaks võtnud meest seob siinse eluga vaid mälestus oma tütrest Inglist, kelle nuttu ta kunagi ammu telefonist kuulis.

Kodulinna naastes asub Jeremia otsima jälgi oma tütrest ning naisest. Tolmune provintsilinn ei tundu aga meest ootavat. Midagi on siin katki. Mehi siin peaaegu ei ole ning kohalikku elukorraldust dikteerivad naised. Need naised näevad aga just Jeremias seda, kes kadunud pojana suudaks pakkuda linna halvavale tühjusetundele leevendust.

Jason Goodwin 'Maokivi'

Tundub, et kodumaisel raamatu turul on nõudlust rahvuslikke, ajaloolistel ainetel krimkade järgi, nii jõudis ka minuni, täpsemalt küll kingitusena, 1830-ndate Istanbulis tegutsev, eunuhhist detektiiv Yaşim. Ja tore on, et jõudis. Lugu ise just ülepööra üllatusi täis ei ole, kuid vormilises plaanis on tuntav rõhk asetatud  kahele talale Türgi köök ning Istanbul. Ehk siis kohtuvad nii reisijuht, gastronoomia õpik ning krimka, mis on osati kummastav, kui piltlikult ühel lehel on pöörleb tegevustik lahti lõigatud kõhuga laiba ümber ning järgmisel lehel õpetatakse juba kuidas ikkagi valmivad traditsioonilised dolmad. Igal juhul sain teada, et Istanbulis on küllaltki märkimisväärne rahvaste paabel, eesotsas suure Kreeka kogukonnaga ning kinnitust sai ka veendumus, et Istanbuli tuleb kindlasti külastada.

Appolo lehel on eriti hea kokkuvõte avaldatud.