Pööriöö uni

Pettumus oli õite suur kui selgus, et 'Pööriöö une' pilonksid olid müügist otsa saanud kui ma lõppeks jaole tahtsin jõuda ja veel enam pettuma pidin, kui teada anti, et korralduslike raskuste tõttu lisaetendusi plaani enam võtma ei hakata. Oligi teadmine, et nüüd olen sest suurtegemisest ilma.

Seega oli rõõmu palju kui ilmnes, et lavastus oli ikkagi linti võetud ning eriti rõõmsaks läks meel kui ERR-i kavast leidsin, et ETV plaanib ka etenduse vaatajateni tuua ja veel enne aasta lõppu. Paraku kipub kehtima reegel, et kui ootused on juba üles kruvitud on ka pettumusel võimalus kergemini platsis olla. Kahjuks täpselt nii läkski. Kogu lavalt pakutud kompott läks nii kunsti ära, et ei suutnud kuidagist sellega kaasa minna ja pean tunnistama, et jäin enne lõppu hoopis kergelt tukku.

Äärmiselt kiiduväärt oli, et ERSO oma täiskoosseisus oli projekti kaasatud, nende esitused lisasid kogu tervikule suursugusust ning sobitusid eriti hästi just Shakespeare originaaltekstiga, tekitamata liigset raskepärasust. Ära mainimist väärib veel kindlasti Estonia lakke suunatud kerajas video installatsioon, mis oli väga nutikalt ja kohaselt lahendatud. Paraku jah, sisulise poolega ei õnnestunud kontakti saavutada - päris arusaamatuks jäi etenduse keskle Jörgen Liiki tehtud roll vahepalana. Miks ja mis see oli?

Võimalik, et kogu eepilisus oleks teatrisaalist vaadatuna jõudnud selgemini kohale, aga nii läbi sinava ekraani jäi kogu asi liiga raskesti seeditavaks.

Kummi T

Koheselt peale Kummi T vaatamist süvenes mus arvamine, et vonKrahl võiks tunduvalt tihedamini võtta tegemisele nooremale publikumile mõeldud etendusi. Praegused kolm kogetut - Käbekärp, vonKrahli muinasjutud ja nüüdne on olnud kõik väga-väga hääd elamused, aga eriti just viimane. Etendus oli niivõrd hoogne ja laiapõhjaliselt hää rumala huumoriga, et sobitus absoluutselt kõikidele vanusegruppidele - nii noortele mürsikutele kui ka eakamatele seenioritele. Etendusel minu kõrval istunud vanem daam naeris igal juhul südamest, võiks öelda et isegi laginal, päris mitmet puhku ja pidas vajalikuks enda kõrval istunud noorema põlve esindajalt ka üks hetk vabandust paluda, et ta nii kõvasti naerab, aga etendus olevat lihtsalt nii naljakas ja pole midagi öelda, tal oli vägagi õigus ;)

Humoorikaim hetk minu jaoks oli vaieldamatult - aednike Günnari ja Gaymori kahekõne rosaariumis, näitlikustamiseks lause -

"Günnnäääär, Günnnäääär, kas ma võiksin oma karukellad sinna sinu peenrasse istutada."

Pisut allapoole vööd, aga samas nii kahemõtteliselt mänguline ja sobilik just antud stseeni konteksti.

Kõike momente poleks mõtet vast välja tooma hakata, aga andressõbraliku kõhukuse ja ütlemisega kehkaõps väärib veel kindlasti ära mainimist. Sõnaga humoreski pealt tagasi ei hoitud ning kui lavale lasta lustima Tõnis Niinemets ja Priit Pius, siis teisiti ei saakski. Lisaks laval olnud Ott Kartau ning Kait Kall annavad oma eripäraste karakteritega kogu loole vaid vunki juurde.

Ses osas on ikkagi väga tänuväärne, et Priit Võigemast on Ole Lund Kinkegaardi raamatu - "Kummi Tarzan" ainese üles noppinud ning nii suurepärasesse vormi osanud valada. Huvitavalt kombel on see raamat mulle süžheeliselt ka üsna hästi meelde jäänud nooremast east, millal seda loetud sai, kuigi tol ajal see lemmik just ei olnud. Võimalik, et raamat ei tundunud lihtsalt nii naljakas võrreldes nüüdse kogetuga, kuna lõbusa teksti taga toimus ikkagi ühe väikese poisi, Ivan Olseni, ebaaus kiusamine. Eks Võigemast natuke vajutanud ka selle lavastusega ühelt poolt kergelt koolikiusamise temaatikale, kuigi kogu etendusest humoori foonil jääb see tahaplaanile, alltooniks küll, aga pigemeti tahaplaanile.

Sõnaga. Ei juhtu just tihti kui nii noorem kui vanem põlvkond, ühel meelel millestki nii vaimustuses on. Igal juhul on mul hea meel, et on võtta nooremaid sõpru kellega koos teatrit väisata, saab ka säensd lapsemeelsemad tükid valehäbita ära vaadata ;)

BB ilmub öösel

EV100 raames säeti Eesti Etendusasutuste Liidu eestvõttel Eestis tegutsevatele teatritele ülesandeks paari kaupa lahendada üks kümnend vabariigi saja aastasest ajaloost, koodnimega - 'Sajandi lugu'. Ühe paarina sattusid loosi tahtel kokku loomingulised kollektiivid vonKrahli teatrist ja Tartu Uuest Teatrist ning kümnendi liisuks tõmmati neile ränkrasked '40-ndad. Julgen arvata, et loosirattast tulnud paarilisega olid ilmselt mõlemad osapooled vägagi rahul, samas jällegi kümnendi rusuvus ning äng meie ajaloos ei olnud kindlasti lihtsamat sorti väljakutse. Teisalt mängis jällegi telg Tallinn-Tartu ning küüditamise temaatika kätte suurepärase raamistiku, millest isuga ka kinni haarati ning oivaline teostusvorm leiti.

Etendus algas orienteeruvalt samal ajal kahes erinevas paigas, Tallinna Balti Jaamas ja Tartu vaksalis, mõlema linna publikumile jaotati perroonil pileti vastu kätte kõrvaklapid ja suunati koos tavareisijatega liinirongile. Kui esiti mängis klappidest vaid kerget muusikat, siis nii kui rong paigalt nõksatas algas Mart Kolditsa lavastatud kuuldemäng. Kogu etendus jooksis küll ühes kümnendis, kuid hüples kahe teema vahel, ühelt poolt ajastukohased tegelikud ning fiktiivsed sündmused, teisalt aga Mati Undi romaani "Brecht ilmub öösel" tegevustik. Kuuldemängus oli niisamuti segamini põimitud mälestused, millist mõju omas teine ilmasõda, sellega kaasnenud okupatsioon ning küüditamine siinsetele inimestele, mida rääkisid peamiselt vonKrahli teatri ning lavaka lavajõud ning teisalt katkendeid eelpool mainitud Mati Undi romaani kangelaste omavahelistest vestlustest. Lugude omavaheline haakuvus oli olemas läbi erinevate vaatenurkade, kuis keegi seda kohutavat kümendit tunnetas ning koges. Kogu kuuldemängu osa andis suurepärase häälestuse ning fooni terveks etenduseks.

Nii kui rong jõudis Tapale sai otsa ka nö heliteater, mispeale kamandati kogu publikum perroonile, kuna lõuna suunalt tuleval rongil läheb Tapale jõudmisega rohkem aega kui kivilinnast, siis oli vaja see aeg kuidagiviisi ära täita, seega võtsid juhtimise üle Henrik Kalmet ning Maarja Mitt. Humoreski võtmes pakuti publikumile võimalust osaleda eepilise Eesti filmi massistseenides, rahva sekka olid veel end sättinud Tõnis Niinemets, Kristel Leesmend ning Maarja Jakobson, kes aeg ajalt lavastaja Henrikuga dialoogi sattusid. Antud lahendus, küll etenduse ülejäänud sisuga liiga palju ühist osa ei omanud, kui välja arvata viimane stseen - Henriku fantastiliselt välja mängitud Konstatin Päts teise korruse rõdult oma rahvale kõnelemas, kuid vahepalana oli igati lõbusalt lahendatud.

Edasine rullus lahti juba Tapa vaksalihoones, mis oli omakorda lavastatud Ivar Põllu poolt, enne seda aga oli veel vaheaeg, mille jooksul oli jooksul jagati teatrikülastajatele hernesuppi, anti näppu leivakäär ning tee. See väike paus andis hea võimaluse ahmida sisse raudteejaama ajaloolist õhustikku - vanad puidust vaksalipingid, võimsad sambad, kõrged laed, lahti koorunud värvi ribad, kerge rõskus, kõrged vanad uksed ja aknad - lihtsalt fantastiline. Kogu selle imetlemise käigus ei pannudki tähele, kui saali olid vaikselt imbunud Stalini ja Hitleri tegelaskujud ja etendus jätkuski nende omavahelise vestlusega ajast ja olust ning piiride jagamisest. Mõjus. Väga mõjus.
Edasi liiguti juba katkend katkendi kaupa ühest raudteejaama ruumist teise, mängiti vaheldumisi romaani sündmustikku kuis Brecht oma kaaskonnaga Soome oli pagemas, koos ajalooliste ja poliitiliste kildudega sama aja Eestist nagu näituseks Pätsi kirja kirjutamine, vangistuse momendid ning Maksim Undi tegelaskuju, kohati oldi ajalugu igal juhul vägagi loominguliselt tõlgendatud. Siia juurde veel Libahundi temaatikat ning peenelt ja humoorikalt lahendatud sõjaaja moeshow, mille kostüümid olid äraütlemata stiilsed. Viimases saalis mängiti ette etenduse lõppakord, kui Brecht oli oma kaaskonnaga jõudnud lõpuks Soome, Ella Woulijoki juurde ning seal kasesalus peegeldas oma tundmusi.

Sõnaga kokkuvõttes kõik toimis elamuse mõttes imetabaselt hästi!

Lisanüansina meeldis väga ka mitmetähenduslik kava esileht, kus BB oli kirjutet Eesti 100 sümbolitega 18 18. Nutikas.

„...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...”

Eelnevad kaks kohtumist Eva Kolditsa ja Anne Türnpu lavastajatandemiga on olnud igati hinge paitavad, eriti imetabane kogemus oli Anijas mängitud Tokerjad, kuid ka Isuri eepos oli kõigiti meeldejääv kogemus, justnimelt on mõlemal juhul olnud eelkõike tegemist kogemusega kui tavapärase teatrietendusega. Mõlemal juhul oli leitud lavastuse mängimiseks tugeva ajaloolise hõnguga paik looduse rüpes, ühe puhul algas etendus hämariku ajal ning teisel juhul vastupidi koiduvalguses, mõlemal juhul oli temaatikaks sajandi või enama tagune väikerahva olme, kui nii võib öelda, mõlemal juhul mängis etenduse juures suurt rolli taustamuusika ning koorilaul ja lisaks pakuti ka mõlema lavastuse lõpetuseks publikule tubli pala hamba alla.

Kuigi nüüd vaadatud etendusele oli võetud kolmandaks lavastajaks juurde ka Mart Koldits, siis pea täielikult vastas ka käesolev tükk eelpool kirjeldatud mustrile, ainukese erandiga, et seda ei mängitud sedan't puhku enam esialgses etenduse paigas Hageris, vaid Tartu ERM-is. Mul on äärmiselt kahju enda pärast, et mul ei õnnestunud seda etendust vaatama jõuda just Hagerisse, kuna tundsin, et ERM-i teatrisaaali seinad ei andnud edasi seda hõngu ja algupärasuse kogemust nagu andis Anija mõis ja Kodru raba ja ilmselt oleks andnud ka Hageri vennastekoguduse palvemaja, ehk tunnetasin, et see miski on puudu ja nii ei läinud pakutav täies koguses minu jaoks tööle. Raskepoolne oli paraku suhestuda vanakeelse regilaulu ning jutustuste ning tantsumängudega.

Tore oli, aga tore on alati näha noori säense innu ning põlemisega laval mängimas. Kogu laval käinud punt oli mõnusalt energiseeritud ning kogu kõrvadega etenduses sees ja järeleandmisi ei tehtud üheksi regilaulus, ega tantsus. Väga kaiff. Dateerimise huvides peaks ära märkima, et see oli nüüd siis minu esmane tutvus 28.lennuga, huvitavamaid isiksusi juba kerkis esile siitki, kuid tahaks näha neid mängimas mõnes sõna põhisemas lavastuses, et arvamist välja kujundada.

Eriti ilus väike üllatus saabus aga pärast etendust, palitusabas oodates, kui näitleja tidrikud tulid lauldes riietusruumist ning istusid kivipinkidele laulma kuniks külastajarahvas riietus ning vaikselt pimedasse ja vihmasesse öhhe kadus ja mitte ainult tüdrikid vaid ka poisid olid laulmas, aga juba väljas ERM-i väljapääsu juures. Väga lahe, väga-väga lahe mõte ja teostus!

Praktiline Eesti Ajalugu

Tartu Uus Teater pakkus muusikali. Muusikalid ei ole kohe üldse minu tass teed. Samas Ivar Põllu lähenemised on alati olnud omanäolised ja kaldunud meeldivuse osas äärmusest-äärmusesse, kas siis on olnud imetabaselt hääd või vastupidi üsnagi närbid. Lootus imelisele ja tõmme Tartu suunal kohe isutab aeg-ajalt riskima, kui ka küla pealt veel kostus nii mõndagi kiitvat etenduse kohta oli panus tehtud ning pilonkisd soetatud.

Ja hää oli.

Terviklikus plaanis jättis 'Praktiline Eesti Ajalugu' kergelt palagani mulje - kiiretempoline sketšist-sketši galopp läbi inimajaloo alguse kuni Eesti riigi tänapäeva, vahepaladeks saatmas Odd Hugo soome humppalikud seaded Kukerpillide loomest. Palagan kõige paremas ning soojemas mõttes, sest kogu lähenemine oli lavale säetud ning ette mängitud säenses muhedalt nöökivas eneseiroonia võtmes, et pani tahtmatult mõnusalt kaasa muigama. Julgekski lugeda selle etenduse eripäraks positivismi, mida naljalt meie teatritest pole leidnud, tavapäraselt on eestlaslik eneseirioonia olnud veidi õel või halvustav või paremal juhul üleolev, siin aga õhkus tögamise käigus lausa soojust ja seda oli väga tore kogeda. 

Kirssideks tordil kujunesid etendusel: mustale seinale kriidiga joonistamine, kujutamaks erinevaid inimkonna evolutsiooni etappe ning teisalt telekokanduse pilamine Ann Ideoni esituses, mis tipnes vabariigi aastapäeval külalistele lakkumiseks serveeritud rändrahnuga. No see viimane ehk ei olnudki enam nii soe tögamine, vaid juba teravam kriitikanool ;) Ehk nagu mu vanaema tavatses öelda - igas naljas on terake tõtt.

Vannutatud neitsid

R.A.A.A.M-il on erakordselt hää komme tuua kodusele publikumile aeg-ajalt võõramate kultuuriruumide lavastajate loomet mekkimiseks. Esijoones meenuvad kohe Homayun Ghanizadeh Iraanist, Sergey Potapov Jakuutiast ja Marat Gatsalov Venemaalt. Kõigi nende kolme pakutav on olnud omajagu eriilmeline võrreldes tavapäraselt siinmail teatris kogetavaga ja on ses osas kiiduväärselt värskendav. Niisamuti ka nüüdne 'Vannutatud neitsid', lavastatud küll meie oma Madis Kalmeti poolt, kuid kirjutatud Vene näitekirjaniku Oleg Mihailovi poolt.

Lugu ise viib meid tänapäeva Albaaniasse, Tirana äärelinna agulisse, naispere sekka kes elab ühe katuse all rangelt traditsiooniliste seaduste kogumi - Kanuni järgi. Olustik on rusuv, kuna elatakse vaesuses, seadused on karmid ning tänasesse aega raskesti sobitatavad, ometi naised neid järgivad, suuresti perepea Keki (Kaie Mihkelson) survel. Kanuni kohaselt ei tohi naisinimestel olla mitte mingisugust vara natukest, ei raha, ei miskeid tehnikavigureid, mis eriti pentsik, isegi mitte kella. Kõik on mehe käes, kes juhib kogu pere. Kui perepea sureb, läheb juhtimine üle järgmisele pere meesisikule, aga mis juhtub siis kui pole ühtegi mehist hinge võtta? Sel juhul pidi keegi leibkonna naistest võtma vastutuse, andma tsölibaadivande ning saama heaks kiidetud kui mees hõimuvanemate poolt. Neid naisi hakatigi kutsuma vannutatud neitsideks. Nii ka antud loos, veritasu ning sõja tõttu oli pere ilmajäänud oma meestest ja nii pidigi Keki omale võtma 'vannutatud neitsi' rolli.

Kõikse enam mõjuvaks sai etenduses isekeskis suguluses olevate naiste omavaheline suhtlemiselaad - kuri, haukuv, ründav. Seda oli valus kõrvalt vaadata, kuis lähedased inimesed kes üksteist säenses raskes olukorras peaksid igatpidi toetama, vahetavad hoopis verbaalseid maksakaid ja on püsivalt turris. Kuigi seal taustal oli selgelt aru saada, et nad kõik hoolivad tegelikult üksteisest, kuid mingil kummastaval põhjusel, kas tõesti Kanunist lähtuvalt, on valinud säense mürgitava suhtlusviisi. Kurb.

Näitlemise töödest, tegid kõik naised Kaie Mihkelson, Riina Maidre, Ülle Kaljuste, Lii Tedre, Inga Salurand, Külli Reinumägi väga suurepärased rollid ja oli puhas nauding säenset naisenergiat lavalt kogeda.

Aadama õunad

Kuigi Tõnu Kaljuste sai Omari Küüni püsti ja käima Naissaarel juba 2005.a, siis mul võttis aega piinlikud 12 aastat, et esimest korda jõuda Hardi Volmeri isa kunagisesse küüni teatrikunsti kaema.

Elamust pakkus algatuseks juba kiirkaatri sõit Kakumäe sadamast üle valges harjas laine Naissaarele, merel üles-alla suurel kiirusel tuisklemine tiris paratamatult suu nurki kõrvu suunas, kuigi tulemuseks olid lõppeks märjad varbad kingades ning samas olekus tagusment, siis keegi kaatris reisijatest miskit ei kurtnud, pigem vastupidi - muheleti.

Aga etendusest.

Kinoteater, sedant puhku Henrik Kalmeti ja Priit Võigemasti isikus oli valinud küüni sobivaks lavastamiseks Anders Thomas Jenseni filmi 'Aadama Õunad', antud Taani härrasmehe loomega pole mul varajasemalt õnnestunud veel kokku puutuda, kuigi tema film 'Mehed ja Kanad' ripub juba pikemat aega vaatamisnimekirjas. Ehk eelnev teadmine etendusest piirduski vaid tõigaga, et Avandi härral õnnestus tehtud rolli ning kahe osatäitmise eest Endla teatris saada eelmise hooaja parima meesnäitleja auhind Teatriliidult. Kahjuks sai teadmisest aga taak, kuna jälgisin nüüd eriti tähelepanelikult kogu etenduse ajal Avandi mängu, kuid kahjuks ei osanud sealt enda jaoks miskit erakordset üles noppida. Oli Avandi oma tavapärases headuses.

Lugu ise aga on suurepärane leid. Kolkaküla kohtlaselt elujaataval preestril Ivanil (Avandi) jaoks ei eksisteeri kurje inimesi ja kes nii arvab, on lihtsalt ebaviisakas. Tal pole küll suurt kogukonda teenindada, kuid selle asemel on tal sotsiaalprogrammi raames õnnestunud enda ümber koondada vägagi kirju kiriku abiliste punt. Endine björnborgilik profitennistist, tänane alkohoolik Gunnar (Margus Prangel) on leidnud kirikuseinte vahel võimaluse armulaua veiniga oma pahega jätkata, tanklaröövi käigus mehe surmanud kuumavereline Khalid (Kait Kall) aga leiab öösiti aega endiselt ümbruskaudseid Statoile tühjendada varjates end samuti turvaliste kirikumüüride vahel, eesmärgiga koguda kokku piisav hulk nutsakat, millega sõita Saudi-Araabiasse ning osta seal uhke maja. Lisaks segab kaarte seksapiilne rase ja samuti alkoholilembeline Sarah (Mari Abel). Kogukond toimib, teatud kohtades tuleb lihtsalt silm kinni pigistada. Seda aga seniks kuni mängu astub just vanglast vabanenud neonats Aadam (Priit Pius), kes ümberkasvatamise programmi raames on Ivani juurde saadetud. Kuna kõigil on kirikus on oma ülesanne täita, siis peab ka Aadam omale ülesande valima ja ta valib irvitades õunakoogi küpsetamise. Kirikus olles ei mahu Aadamile kuidagi pähe Ivani põhjatu headus ning optimism, mistõttu otsustab ta hoopis Ivanit oma maailmapildi järgi õpetada, nii see kahe maailmavaate ping-pong algabki. Kumma vaade jääb peale ning kas on üldse vaja teise maailmapilti lõhkuda ainult selleks, et sul õigus oleks?

Murru 422/2

Kinoteater pakkus erakordset võimalust külastada nüüdseks suletud Murru vangla siseterritooriumit, ametlikult küll suvelavastuse raames, kuid sisuliselt oli tegemist siiski osaluspõhise ekskursiooniga erinevates vangla üksustes/hoonetes, mida juhtisid kindlakäeliselt noored lavaka tudengikutid. Kontseptsioonina huvitav ja hea ning ka poisid olid rollis sees, kuid lõppeks jättis siiski kogu see butafooria laguneva vangla, teatrikülastajate mitmekesisuse ning poiste nooruse tõttu pisut kentsaka ja humoorika alatooni kogu kogemusele.

Samas oli hea, et kinoteater ei olnud materjali ülelavastanud, vaid jättiski loo rääkimise vangla ahistavale hoonestikule ning vangide, ametnike, endiste töötajate mälestustele, mis toodi külastajani läbi näitlejate poolt sisseloetud teksti, mida sai kõrvaklappidest kuulata. Jällegi mõttena suurepärane lähenemine, ainult mul oli isiklikult keeruline kõike seda korraga vastu võtta - ühelt poolt põnevust pakkuvad ruumid oma lõhnade, ajaloo ning lagunemisega, teisalt kaasakiskuv ning põnev tekst, kahele paraku mul tähelepanu korraga ei jätkunud, seega oli keeruline kõike terviklikult ka meelde jätta, aga kokkuvõttes arvan, et see on pigemiti mu enda traagika ja ehk peaks järgmisel suvel, kui veel pakutakse, ühe treti veel kaasa tegema ja keskenduma siis rohkem juba lugude kuulamisele.

Meeldejäänud lugudest jäi eriliselt kriipima just üks, kui ma ei eksi siis oli see Murru vangla kultuuriklubi 'Kulg' juhilt Mare Riimetsalt kuuldu, ühest noormehest, mitmendat puhku kinni istuvast vangist, kes oli alustanud küll küll käimist kirjandustunnis, kuid loobunud peagi põhjendusel, et ses tunnis hakkas ta tundma, et elus võib olla ka rohkem helgust kui ses mülkas kuhu ta ennast elanud oli, aga see tundmus hirmutas teda, sest ta teadis, et kui praegu upitatakse teda sinna mülka äärele nägema seda helgust siis pärast kui ta jälle välja satub, siis kistakse ta paratamatult teiste tõttu tagasi mülkasse, mis on siis seda valusam, kuna ta on näinud ka seda helgust, parem siis juba mitte näha ja nõndat ta ka tundidest loobus. Säenset lootusetust kuulata oli väga ja väga kriipiv ja peabki olema.

The Otherside Of Hope | Teispool lootust

Mitte küll päris samast klassist kui samast sarjast eelnev Le Havre, kuigi Kaurismäki kasutatud pildikeel ja tekst on samaks jäänud, siis Soome kontekstis olid olukorrad ning dialoogid lihtsalt nii absurdseks viidud, et võimatu oli muhelemata jääda rohkem kui mitmet puhku. Viis kuis Kaurismäki kinnist, kuid äärmiselt hea südamega soomlast välja joonistades avab, on lihtsalt briljantne.

Klaasist loomaaed

Üle mitme-setme aja tuli taas isu klassikalisema draama järgi, kivilinna teatrite pakutavat takseerides, jäi pilk pidama VAT teatrile, täpsemalt Tennessee Williamsi ühe tuntuimale näidendile 'Klaasist loomaaed'. Katariina Unt on võtnud oma noored juhendatavad lavakast ning toonud vaatajate ette peredraama Rahvusraamatukogu kammerlikes keldriruumides.

Tegevustik on seatud 1930-ndate majandussurutise all kannatavasse Ameerikasse, väikesesse korterisse, kus uhke lõunaosariikidest pärit Amanda Wingfield (Katariina Unt) oma kahe täiskasvanud lapsega - Tomi (Karl Laumets) ja Lauraga (Ester Kuntu) elutseb. Amanda tahab oma lastele vaid kõikse paremat, samasugust heaolu, millega ta ise oli üleskasvades harjunud. Ta jutustab ja meenutab neid kuldseid aegu tihti, laste jaoks juba liiga tihti, nii tekib kohati aga küsitavus, eriti just laste reaktsioone jälgides, kas need ema kirjeldused oma minevikust on üldse tõesed või pigemiti väljamõeldud unelm, mida ta oma võsudele peale suruda tahab, sest just nendest lugudest välja joonistuvate standartidega nii heaolu kui ka kombestiku osas ema tegelikult lämmatab oma lapsi. Lämmatab, tahtes tegelikult head, kuid antud juhul hoopis traumeerides ning lapsi enda vastu üles keerates. 

Laura ei ole rahul ema taktikepi all olemisega, kuid on siiski pigemiti juba alistunud, suures osas tulenevalt oma alaväärsuskompleksist, mis tuleneb kergest puudest. Kui teemana kerkib üles elukaaslase leidmine, siis ta alguses punnib veel südikalt vastu, enne kui lõplikult alla annab.

Tom toobki lõppeks koju ühe väimehe kandidaadi, oma töö juurest, kelleks osutub Jim (Risto Vaidla), Laura salajane lemmik koolipäevilt. Jim oli keskkooli aegadel olnud kindlalt esiplaanil liidrina nii spordis kui kooliteatris kui eriti Laurale meeldejäänud lauljana, samas edaspidine elu ei läinud nõnda lepasereega ning nii üritab Jim end taas üles töötada, pääsemaks tagasi püünele.

Raske on aru saada, mis täpselt Laura juures Jimi köidab, ons see kooliaegne nostalgia, tahe abitut aidata või tõesti hetkeline õrnushoog, igal juhul püüab ta Laurat motiveerida, kõrgemale tõsta. Selgub, et Laura endiselt imetleb Tomi ja nii ka teatud osas avanebki talle, tutvustades oma suurimat hobi - klaasist miniatuursete loomade kollektsiooni, mis on habras ja õrn, mis võib puruneda kui tema poole kasvõi kergelt puhuda nagu Laura ise ütleb. Ta kirjeldab ennast kui oma lemmikkujukest ükssarvikut, olles nii teistest erinev.

Jim tahtes Laurat aidata ja näidata, et ta võib olla teiste sarnane kui vaid tahab, kutsub Laura tantsule. Paraku tantsuhoos, õnnetul kombel ükssarvik kukub laualt ja puruneb, sarv tuleb ära, Jim on ehmunud, kuid Laura üllatuslikult ei olegi kurb, vaid ta tahaks nagu öelda Jimile, et läbi tantsu, läbi ükssarviku sarve lõhkumise sa muutsid mind teiste sarnaseks, muutsid mind nö normaalseks.

Jim olukorra kohmetuses suudleb Laurat, ärgates aga nii kohe hetke lummusest ja põgeneb, tuues ettekäändeks küsitava tõeväärtusega kihluse teise neidisega. Mulle ootamatult ei jää Laura otseselt nukrutsema, vaid pigemiti õhkub temast teatud õnnetunnet kogu kogemusest Jimiga.

Kui Laura oli alistunud oma ema domineerimisele, siis Tom otsib põgenemiseteed - töötades küll varahommikust õhtuni kingatehases olles nii oma pere elatajaks, siis hinges ihkab ta poeesia suunas, mille jaoks ta paraku aega ei leia ning selle asemel põgeneb õhtuti, perele öeldes, et kinno, kuid ilmselt pahatihti ka kohalikesse kõrtsudesse. Lõppeks Tom murdub ja põgeneb lõplikult oma pere juurest, kuid on aru saada, et õe jätmine ema meelevalda jääb teda rusuma terveks eluks.

Sõnaga oli sõnas üsnagi rusuv näidend, mil oli omajgu viiteid Tennessee Williamsi enda elus kogetule ning lugedes etenduse tutvustust siis ka ilmselt mitmeid viiteid Katariina enda elule.

Eredamatest momentidest jäi meelde kindlasti Ester Kuntu mäng Laurana, see oli lihtsalt nii veenev ja nüansirohkelt täpne. Poiste rollid olid toetavamad, kuid üllatuslikult oli Katariina mäng kuidagi liimist lahti sel õhtul, palju tuli sisse pudistamist ning minu jaoks liigset närvilisust ning domineerimist laval noorte arvelt, mida ei oleks oodanud.

45 339 km² raba

Selstkondliku Endla teatri külastuse egiidi all õnnestus ära näha veel üks Laura Metsa lavastatud tükk - 45 339 km² raba. Seekordne oli siis autorilavastus mis tehtud kahasse koos Andra Teedega. Juba esmasel kohtumisel Laura lavastatud 'See asi' etendusega, sümpatiseeris mulle tema lavastajalik käekiri - eriti just need selgelt tuntavad sotsiaalkriitilised noodid, mis meenutavad kergelt no99 algusaastaid, kuid samas ka värskus, omanäolisus ja julgus erinevaid lahendusi proovida ja seda kõike klassikalisema repertuaariga teatris nagu Endla. Ses osas läheb tunnustus ka Ingomar Vihmarile, kes on julgenud noorele neidisele anda vabamad käed oma ideede teostuseks. Kindlasti võiks olla Laura lavastuste kogu tervikus olla rohkem rafineeritust ning lihvitust ja kvaliteeti, kuid küllap see kõik veel tuleb, algus on igal juhul paljutõotav.

Antud etendus on liigitatud tegijate endi poolt dokumentaallavastuseks, kuna alusmaterjaliks on võetud väljaspool kodumaad elavate eestlaste seas läbi viidud uuring - mis neid on riigist välja viinud, kas nad plaanivad tagasitulemist, mille järgi igatsust tunnevad jne jne. Saadud vastuse põhjal on üles ehitatud erinevad omavahel sõltumatud lood nö enimlevinud profiilidest, sidusaineks vahepalad nii ajaloost kui läinute väljahõigatud kodumaistest igatsustest jne. 

Isiklikus plaanis oli paeluv kuulata/vaadata kuis äraminejad siiajääjaid hindavad ning teisalt siiajääjate hinnanguid enda kohta omakorda hindavad. Huvitaval kombel kumas läbi lugudest kerge vastandumine ning enda õigustmine äramineku osas, mis tekitas mus veidi kummastust - milleks selline kaitsepositsioon!? Igaüks teeb elus oma valiku ja teiste arvamus ei peaks siin väga korda minema. Vastandumise emotsiooni võimendas ka lavalahendusena sein, mis jagas teatrisaali kaheks sh ka publikumi, ehk mäng toimus mõlemal pool seina, aga oli kosta näha läbi video mõlemale poole.

Igal juhul oli põnev ning õpetlik erinevate tüpaažide mõtteid kuulata, andis kindlasti parema mõistmise äraminejatest, olgu see siis üle lahe läinud kalevipoeg või haridust taganõudev tudeng või elunautija palmisaarel. Ei mõista mina, miks peaks nende inimeste valikuid hukkamõistma. Kuigi lavastuslik moraal oli, et kui kõik ära lähevad siis viimane võiks vähemalt tuled lennujaamas kustutada ning las siis raba vohab siinmail ja minu arust miks ka mitte ...

Näitetöödest tegid sedapuhku tugevama partii mehed, eriti meeldejäävad olid jällegi Meelis Rämmeldi lahendused, aina rohkem ja rohkem on hakanud tema mäng mulle meeldima.

Pangalaen

Kui klassikalisematest restoranidest leiab ikka a la carte menüüst magustoidu sektsioonist creme brule, siis klassikalise repertuaariga draamateatris peab olema omakorda suuremale massile passiv komöödia. Kunagi oli vast selle ehedaimaks näiteks draamas 'Eesti matus', täna püüdleb samale püünele Katalooniast kohale toodud Jordi Galcerani 'Pangalaen'.

Iseeneses igati põnev leid Toomperelt, kel Galceraniga näib olevat tihedam side tekitatud. Läbiv idee on lool huvitav ja teravmeelne ning teisalt ka koduriiklikku, ühiskondlikku konteksti kenasti sobituv, arvestades mitte nii hiljuti olnud laenubuumi ja sellest omakorda tulenenud masuaega. Lisaks on tekstis karakterid suurepäraselt ja nüansirikkalt välja joonistatud. Viimases ilmselt on oma osa anda olnud ka lavastajal Toomperel. Ehk siis sisuliselt on lugu ülesehitatud kaasahaaravale kõnepoksile raskekkaallastest pangaametniku ning laenu taotleva osava sulleri vahel. Kui esimestes kompavates löökides on aru saada, et mõlemad üritavad lihtsalt oma tavapäraste seeriatega tulemust saavutada siis peagi klaarub, et nii libedalt seekord ei lähe ning tuleb kasutusele võtta oma oskuste laiem spekter. Siin peitusidki minu jaoks kogu etenduse parimad momendid, kui kaks kõva kivi omavahel täies jõus põrkuvad ja sädemeid löövad, need lendu läinud sädemed olid üsnagi nauditav nii kuulata kui vaadata, kaks hiidu kütmas kogu täiega.

Mingist momendist hakkab aga kelm tajuma oma allajäämist ning otsustab viia võitluse uuele tandrile ning üllatuseks lähebki laenuandja esindaja liimile ning uues ning võõras keskkonnas pole tal paraku sullerile enam vastast ja võitlus kaotab oma esialgse sära ning kujuneb pikaks pangaametniku köites tampimiseks selle asemel, et võitlus kiirelt nokaudiga lõpetada, ehk siis hästi alanud škets jääb põhjendamatult venima ja oma vältimatut ja ennustatavat lõppu ootama.

Üheks kulmu kergitama panevaks varjundiks kogu loo juures jäi foon, et pangast võetud laenu nagu ei peakski kunagi tagasi maksma, kogu tants pangas käib ainult raha kättesaamise nimel ning mõlemad osapooled juba nagu arvestaks ette, et nii või naa tagasimaksmist toimuma ei saa. Eestlasena on keeruline säense suhtumisega suhestuda, stereotüüpne oleks arvata, et nii need lõunas peesitavad eurooplased ju mõtlevadki, samas katalaanid sinna riiulile nii väga ju ei sobitu, seega jätab see väike kummastav detail oma pitseri kogu etenduse usutavusele.

Pankuri ja suli duetti on aga Toompere ja Võigemast kaunikesti ereda leegiga põlema saanud. Tuleb tunnistada, et üks nauditavamaid rolle, mis ma üldse kunagi Võigemasti esituses nägema olen juhtunud. Väga mitmetahuliselt välja mängitud, kui petis tundub esmapilgul kahjutu ja lihtsameelne, siis ometi oskab Võigemast välja tuua ka tundmuse vaatajas, et tegemist võib olla äärmiselt pädeva manipulaatoriga ja seejuures on omakorda tundmus, et kelmil õnnestus lihtsalt  lahmides tabada õiget punkti ning lõpliku selgust ses osas mul ei saabugi ja just see mulle tema rollilahenduse juures kõikse enam meeldiski. Toompere teeb oma samuti suurepäraselt ära, kuid mõistmatuks jääb, kas ta mingitel momentidel keeb kergelt üle või millest see tuleneb, et järsku viskab sisse veidi sobimatuid labasusi, mis kogu hoogsat rolli tagasi tõmbavad ja rikuvad, jättes nii kerge maigu manu.

Sõnaga üksikuid sähvakaid sai ning näitlejate hoogsus oli nauditav, kuid samas huumori ilutulestikust jäi asi kaugele.

Täiuslikud võõrad | Perfetti Sconosciuti

Üllatav leid Itaalia kinost - Paolo Genovese-lt.

4 lapsepõlve aegset parimat sõpra ning nende kaasad, seltskond kel omavahel saladusi justkui ei oleks. Ühisel õhtusöögil otsustatakse proovida mängu, kus kõigil tuleb asetada telefon lauale ning ning vastata sisstulevatele kõnedele ja sõnumitele ja kirjadele kõigi nähes. Mõttena tore, kuid praktikas kipub enamasti siiski teadmatus olema õndsus, sest nagu Nathan Jessep (A Few Good Men) ütles - "You can't handle the truth!"

Toredam on elada mullis kui absoluutses tões.

Mart Soidro - 'Mürka - pea jagu üle'

Üllatavalt muhe lugemine Mart Soidrolt.

Juba eelnevalt olemasolnud sümpaatia Mürka vastu sai raamatust ainult kinnitust juurde. Mehel oli süda ikka väga õiges kohas, mis ajalehe veergudelt ei pruukinud alati välja paista, samas kogu raamatut läbiv foon oli üdini positiivne, kõigil jagus vaid häid sõnu, nii lähedastel, endisetel meeskonna kaaslastel, kui treeneritel. Kõikse kriitilisem oli vast oma tegemiste vastu Müür ise, eriti mis puudutas nooremas eas antud intervjuusi.

Isiklikus plaanis oli mul vähe teadmist Martini korvpalluriks kujunemise ajast, seega tuli üllatusena Andrise periood, periood kui ta oli koolist välja visatud, NL-i laagreid enam ei olnud ning sisuliselt oli noor talent ripakile jäänud, kellegil ei paistnud teda vaja olevat - keegi mainis veel, et käis samade ketsidega nii väljas kui Andrise treeningutel jättes eluheidiku mulje.  Andrises võttis ta küll oma esimese Eesti karika, kuid perspektiiv korvpallurina oli ikka üsna õhukesel jääl selleks ajaks. Päästis poisi lõppeks minek Rootsi, ära siinsest keskkonnast. Algselt ei plaaninudki Mürka seal maal kossu mängimisega jätkata ja tegi lihttööd, vaid kõrvaliste abiga jõudis ta korvpalli tagasi ja nagu klishee kõlab - ülejäänud on juba ajalugu.

Isa

Ei ole väga silma ega kõrva hakanud, et vananemise, eelkõike väärika vananemise, vanemate ja vanavanemate hooldamise ning dementsuse temaatikat väga laialdaselt oleks erinevates meediumites käsitletud siin keeleruumis, rääkimata siis veel teatriludadest. Ometi kaasneb rahvastiku vananemise ning keskmise eluea tõusuga paratamatus - noorem põlv peab vähemal või suuremal määral aina enam hoolitsema hakkama oma eelkäijate eest, kes kunagi omakorda nende enda eest on hoolitsenud, ehk julgen arvata, et tegelikult puudutab see küsimus mingil eluetapil ilmselt enamust meid, mind juba on.

Lähedase inimese samm-sammulist lapsestumist ning teisi dementsusega kaasas käivaid iseärasusi on esiti keeruline mõista ning enese jaoks lahti mõtestada, kuis on see võimalik, et kõbus ja terava mõistusega inimene järsku arvab, et kodu kus ta on viimased aastakümned elanud ei ole enam tema kodu, pakkides aeg-ajalt oma asju kokku, et "päris" koju minna. Püüded selgitada ning tõestada oma kodus viibimist, ei kandnud enamasti mingit vilja, kuna inimesel ei ole enam kuskilt uute infokildude sünteesimiseks ressurssi võtta, jäänud on vaid idee fixe. Parimaks lahendiks kujunes antud juhtudel ühine jalutuskäik ümber maja ja samasse elamisse tagasi tulemine, siis oli jällegi kõik nii nagu peab.

Sääraseid kummastavaid iseärasusi oli mitmeid ja tuli ajaga aiva juurde, tol hetkel omasin arvamist, et need välja löönud eripärad on pigemiti isikupõhised. Olles näinud nüüd ära Theatrumi - 'Isa' ma enam nii ei arva, dementsus on ikkagi üsna sümptomaatiline ja mustrid korduvad inimeselt-inimesele. Mõningad, mis jooksid nii etendusest kui isiklikusts kogemusest läbi:

• juba mainitud elupaiga mitte ära tundmine;
• lähedaste süüdistamine asjade kadumises ja tihti ka kõiges muus halvas;
• raha ära näppamise küsimus;
• ettekujutatavad isikud, kellega vesteldakse;
• hajutine teravus - arvad, et ma ei saa aru, mis toimub.

Näidendi autoriks on noorema poolne Florian Zeller, julgeks arvata, et ilmselt on ta mõne lähedasega sama tee läbi käinud või siis vahetult kõrvalt näinud lähedaste suhteid dementsega, sest etendus on väga ja väga elulähedane. Kindlasti on Maria Peterson suutnud ka väga huvitavalt etenduse lavastada, lastes mängida erinevaid situatsioone nii isa kui tütre vaates, vahe peal etteruttavalt ja siis jällegi tagasi tulles, tekitades nii mälupiltidest eklektilise virr-varri, kus tõelisuse ja väljamõeldiste ja mälestuste vahel navigeerimine ei ole nii üheselt liigitatav õigeks või valeks, aidates nii mõista suurepäraselt dementse maailma kui ka lähedase hooldaja läbielamisi.

Teine aspekt, mida oli erakordselt hästi tabatud olid erinevad reaktsioonid, mida antud konditsiooniga inimene esile kutsub. Tütre loomulik armastus, hoolivus oma isa vastu ning osaliselt sellest tulenev valulik meeleheide, suutmatuse pärast isale selgeks teha teinekord kõikse lihtsamaidki igapäeva asju. Teisalt tütremees, kes mõjus oma suhtluses isaga jämedana ning väheempaatilisena, kuid arvan, et see tulenes eelkõike tema vähesest kogemusest ja teadmatusest. Ta ei suutnud mõista, et täiskasvanud ja täies elujõus inimese intellektuaalsus on hääbumas, vaid arvas, et tegu on kavala vanainimese manipuleerimisega, mida tegelikult ei saa ka igakord välistada. Samas oli füüsilise ülekohtu stseeni siiski väga valus kõrvalt vaadata.

Mõjusust oli etenduses sõnaga küllaga. Isana üles astunud Lembit Petersoni rollilahendus oli esiti, esimestes stseenides kergelt võõrastav, minu jaoks oli kraadi võrra liiga palju lihtsameelsust ning pudikeelelikku hääletooni, kuid üsna peagi see tundmus hajus, kas siis harjusin mängumaneeriga või võttis Lembit seda mõne tooni võrra alla, ei saanudki aru. Sama kordus ka tütart mänginud Liina Olmaruga, kui jällegi etenduse alguses meeleheites sohvale viskumine tundus liigselt melodramaatiline ja taas, peagi loksus kõik väga loomulikku rütmi ning peab ütlema, et mõlemad peaosalised tegid kokkuvõttes fantastlised rollid ja saavad kindlasti ära märgitud ka sügisestel teatriauhindade jagamisel. Andri Luup, Marius Peterson ja Anneli Tuulik kõrvalosades olid samuti perfektsed, nad ei domineerinud vaid lisasid just näid värve juurde, mida vaja oli. Laura Petersoni roll oli minu jaoks, aga ülemängitud ja ei sobitunud nii hästi kogu pilti.

Kokkuvõttes, oli imetabane elamus ja natuke kahju on isegi, et vaatama pidi seekord Vabalaval, mitte Theatrumi enda intiimsemates ruumides.

See asi

Endla ja 'See asi'.

Piinlikult pikka aega polegi jõudnud teatrit kaema väljapoole kivilinna teatrisaale, viga sai nüüd lõppeks parandatud väljasõiduga suvepealinna, rändamaks mööda Pärnu teatrimaja treppe, koridore.

Mitut head sõna oli kõrv ja silm kinni püüdnud Laura Metsa lavastusest ja tuleb tunnistada, et säene publikumi liikuma panemine on täitsa tore lähenemine. Antud etenduse puhul oleks hing, aga tahtnud mõnes mängupaigas, mõnes hetkes veel kauem viibida, ehk liikumist sai veidi liiga palju minu isikliku maitse jaoks, aga kontseptsioonina väga suurepärane leid!

Sisulisema plaanis miskit erakordset ei tunnetanud, erinevad lood küll põimusid kenasti lõppeks üheks tervikuks, kuid kaasa võtmisväärset suurt ei leidnud.

Näitlejatest olid mõjuvaimad ja ühtemoodi nauditavad Karpovid Liis ja Sten ning kõikse meeldejäävamad rollilahendused tegi Meelis Rämmeld, juba nende kolme pärast on tahtmine peagi Pärnut taas külastada.

Paterson

Kui märksõnadena õhku visata ameerikalik, provintslus, bussijuhi amet, ülemuse igapäevane hala, kulunud olemisega elamine suburbias, mehe ülalpidamisel elav, ennast kunstis otsiv kaunishing, tehnikavõõristus, õhtutine õlu kohalikus pubis, sõnaga - rutiin, siis esmane arvamine on, et ootamas on kerge depressiivse varjundiga vaatamine.

Jarmusch näeb ja näitab kõike eelnevat aga hoopis teisipidi - võluvana, luues omamoodi oodi igapäevasusele, lihtsalt olemisele, kulgemisele. Nii leitakse veetleva oleva õllelõhnalisena kojutulek pubist või teisest vaatenurgast ei ärrituta pereeelarvet lõhkunud teleturuliku kauba tellimise peale. Filmist saab korraliku posiitvsuse laksu ja peab tunnistama, et takka järgi tuleb mõjusust veel juurde.

FANTASTIKA

Uue hooaja esimesena no99-s, Kangro ja Ilisoni no44.

Miskit värskset jällegi.

Niisiis. Laval oli püüd elustada päris suhtlus päris inimestega, küsimus-vastus formaadis. Vastaja osas ei astunud üles kodanikud tänavalt, vaid 8 näitlejat mina-rollis. Vähemasti mulje jäi säene, et lavastuslikult pidid vastused olema isikupõhised ja siirad, mitte mõne kujundkliku rolli kesksed. 

Tegelikkuses tehti ikkagi rollid, rollid mida publikum, võib olla, et isegi avalikkus eeldab neilt inimestelt, mis tekitas kergemat sorti tehisliku fooni. Miks? Minu jaoks ei avanud tekst ja esitus inimest tõeliselt, ilmselt küll on selle tundmuse põhjuseks isiklikud eelarvamused, aga ma ei suuda seostada vastuseid-juttu inimesega  nende taga. Jah, mõned lood olid kindlasti välja nopitud isiklikust kogemusest nagu näituseks Maarika Variku juhtum oma naabriga või Helena Pruuli Õhtulehe lugu või Rasmuse vangla lugu, kuid see oli siiski näideldud tegelikkus, sest jäi distants. Arvan, et taotluslik distants, mis oli paeluv ja meeldiv lahend. Teisalt Tiina ette mängitud lugu koerast kaldus rohkem groteski ning lapse lugu juba liialt draamasse, olles juba üsna klisheelikud ning toetades nii tehislikkuse mõtet. Samas, eks kõigil ole oma fassaad ja oma lood, mida imagost lähtuvalt ette kanda.

Eero Epneri täita oli nö suhtluse ülevalhoidja/küsija roll. Peab tunnistama, et nii mitmetki küsimused olid lihtsalt suurepärased, mida võiks või isegi peaks küsima oma lähimate ringkonnas.

Kohe algatuseks küsis Eero hästi publikumilt - kas teatris olles ootate etenduse algust või lõppu? Olen ise juhtunud imestama aeg-ajalt, et etenduse jooksul hoolimata viimase paeluvusest või meeldivusest hakkan mingi hetk teadlikult jälgima ajalist dimensiooni, arvestama, et umbes täspelt nii palju on veel jäänud. Kummastav.