„...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...”

Eelnevad kaks kohtumist Eva Kolditsa ja Anne Türnpu lavastajatandemiga on olnud igati hinge paitavad, eriti imetabane kogemus oli Anijas mängitud Tokerjad, kuid ka Isuri eepos oli kõigiti meeldejääv kogemus, justnimelt on mõlemal juhul olnud eelkõike tegemist kogemusega kui tavapärase teatrietendusega. Mõlemal juhul oli leitud lavastuse mängimiseks tugeva ajaloolise hõnguga paik looduse rüpes, ühe puhul algas etendus hämariku ajal ning teisel juhul vastupidi koiduvalguses, mõlemal juhul oli temaatikaks sajandi või enama tagune väikerahva olme, kui nii võib öelda, mõlemal juhul mängis etenduse juures suurt rolli taustamuusika ning koorilaul ja lisaks pakuti ka mõlema lavastuse lõpetuseks publikule tubli pala hamba alla.

Kuigi nüüd vaadatud etendusele oli võetud kolmandaks lavastajaks juurde ka Mart Koldits, siis pea täielikult vastas ka käesolev tükk eelpool kirjeldatud mustrile, ainukese erandiga, et seda ei mängitud sedan't puhku enam esialgses etenduse paigas Hageris, vaid Tartu ERM-is. Mul on äärmiselt kahju enda pärast, et mul ei õnnestunud seda etendust vaatama jõuda just Hagerisse, kuna tundsin, et ERM-i teatrisaaali seinad ei andnud edasi seda hõngu ja algupärasuse kogemust nagu andis Anija mõis ja Kodru raba ja ilmselt oleks andnud ka Hageri vennastekoguduse palvemaja, ehk tunnetasin, et see miski on puudu ja nii ei läinud pakutav täies koguses minu jaoks tööle. Raskepoolne oli paraku suhestuda vanakeelse regilaulu ning jutustuste ning tantsumängudega.

Tore oli, aga tore on alati näha noori säense innu ning põlemisega laval mängimas. Kogu laval käinud punt oli mõnusalt energiseeritud ning kogu kõrvadega etenduses sees ja järeleandmisi ei tehtud üheksi regilaulus, ega tantsus. Väga kaiff. Dateerimise huvides peaks ära märkima, et see oli nüüd siis minu esmane tutvus 28.lennuga, huvitavamaid isiksusi juba kerkis esile siitki, kuid tahaks näha neid mängimas mõnes sõna põhisemas lavastuses, et arvamist välja kujundada.

Eriti ilus väike üllatus saabus aga pärast etendust, palitusabas oodates, kui näitleja tidrikud tulid lauldes riietusruumist ning istusid kivipinkidele laulma kuniks külastajarahvas riietus ning vaikselt pimedasse ja vihmasesse öhhe kadus ja mitte ainult tüdrikid vaid ka poisid olid laulmas, aga juba väljas ERM-i väljapääsu juures. Väga lahe, väga-väga lahe mõte ja teostus!