Murru 422/2

Kinoteater pakkus erakordset võimalust külastada nüüdseks suletud Murru vangla siseterritooriumit, ametlikult küll suvelavastuse raames, kuid sisuliselt oli tegemist siiski osaluspõhise ekskursiooniga erinevates vangla üksustes/hoonetes, mida juhtisid kindlakäeliselt noored lavaka tudengikutid. Kontseptsioonina huvitav ja hea ning ka poisid olid rollis sees, kuid lõppeks jättis siiski kogu see butafooria laguneva vangla, teatrikülastajate mitmekesisuse ning poiste nooruse tõttu pisut kentsaka ja humoorika alatooni kogu kogemusele.

Samas oli hea, et kinoteater ei olnud materjali ülelavastanud, vaid jättiski loo rääkimise vangla ahistavale hoonestikule ning vangide, ametnike, endiste töötajate mälestustele, mis toodi külastajani läbi näitlejate poolt sisseloetud teksti, mida sai kõrvaklappidest kuulata. Jällegi mõttena suurepärane lähenemine, ainult mul oli isiklikult keeruline kõike seda korraga vastu võtta - ühelt poolt põnevust pakkuvad ruumid oma lõhnade, ajaloo ning lagunemisega, teisalt kaasakiskuv ning põnev tekst, kahele paraku mul tähelepanu korraga ei jätkunud, seega oli keeruline kõike terviklikult ka meelde jätta, aga kokkuvõttes arvan, et see on pigemiti mu enda traagika ja ehk peaks järgmisel suvel, kui veel pakutakse, ühe treti veel kaasa tegema ja keskenduma siis rohkem juba lugude kuulamisele.

Meeldejäänud lugudest jäi eriliselt kriipima just üks, kui ma ei eksi siis oli see Murru vangla kultuuriklubi 'Kulg' juhilt Mare Riimetsalt kuuldu, ühest noormehest, mitmendat puhku kinni istuvast vangist, kes oli alustanud küll küll käimist kirjandustunnis, kuid loobunud peagi põhjendusel, et ses tunnis hakkas ta tundma, et elus võib olla ka rohkem helgust kui ses mülkas kuhu ta ennast elanud oli, aga see tundmus hirmutas teda, sest ta teadis, et kui praegu upitatakse teda sinna mülka äärele nägema seda helgust siis pärast kui ta jälle välja satub, siis kistakse ta paratamatult teiste tõttu tagasi mülkasse, mis on siis seda valusam, kuna ta on näinud ka seda helgust, parem siis juba mitte näha ja nõndat ta ka tundidest loobus. Säenset lootusetust kuulata oli väga ja väga kriipiv ja peabki olema.