Aadama õunad

Kuigi Tõnu Kaljuste sai Omari Küüni püsti ja käima Naissaarel juba 2005.a, siis mul võttis aega piinlikud 12 aastat, et esimest korda jõuda Hardi Volmeri isa kunagisesse küüni teatrikunsti kaema.

Elamust pakkus algatuseks juba kiirkaatri sõit Kakumäe sadamast üle valges harjas laine Naissaarele, merel üles-alla suurel kiirusel tuisklemine tiris paratamatult suu nurki kõrvu suunas, kuigi tulemuseks olid lõppeks märjad varbad kingades ning samas olekus tagusment, siis keegi kaatris reisijatest miskit ei kurtnud, pigem vastupidi - muheleti.

Aga etendusest.

Kinoteater, sedant puhku Henrik Kalmeti ja Priit Võigemasti isikus oli valinud küüni sobivaks lavastamiseks Anders Thomas Jenseni filmi 'Aadama Õunad', antud Taani härrasmehe loomega pole mul varajasemalt õnnestunud veel kokku puutuda, kuigi tema film 'Mehed ja Kanad' ripub juba pikemat aega vaatamisnimekirjas. Ehk eelnev teadmine etendusest piirduski vaid tõigaga, et Avandi härral õnnestus tehtud rolli ning kahe osatäitmise eest Endla teatris saada eelmise hooaja parima meesnäitleja auhind Teatriliidult. Kahjuks sai teadmisest aga taak, kuna jälgisin nüüd eriti tähelepanelikult kogu etenduse ajal Avandi mängu, kuid kahjuks ei osanud sealt enda jaoks miskit erakordset üles noppida. Oli Avandi oma tavapärases headuses.

Lugu ise aga on suurepärane leid. Kolkaküla kohtlaselt elujaataval preestril Ivanil (Avandi) jaoks ei eksisteeri kurje inimesi ja kes nii arvab, on lihtsalt ebaviisakas. Tal pole küll suurt kogukonda teenindada, kuid selle asemel on tal sotsiaalprogrammi raames õnnestunud enda ümber koondada vägagi kirju kiriku abiliste punt. Endine björnborgilik profitennistist, tänane alkohoolik Gunnar (Margus Prangel) on leidnud kirikuseinte vahel võimaluse armulaua veiniga oma pahega jätkata, tanklaröövi käigus mehe surmanud kuumavereline Khalid (Kait Kall) aga leiab öösiti aega endiselt ümbruskaudseid Statoile tühjendada varjates end samuti turvaliste kirikumüüride vahel, eesmärgiga koguda kokku piisav hulk nutsakat, millega sõita Saudi-Araabiasse ning osta seal uhke maja. Lisaks segab kaarte seksapiilne rase ja samuti alkoholilembeline Sarah (Mari Abel). Kogukond toimib, teatud kohtades tuleb lihtsalt silm kinni pigistada. Seda aga seniks kuni mängu astub just vanglast vabanenud neonats Aadam (Priit Pius), kes ümberkasvatamise programmi raames on Ivani juurde saadetud. Kuna kõigil on kirikus on oma ülesanne täita, siis peab ka Aadam omale ülesande valima ja ta valib irvitades õunakoogi küpsetamise. Kirikus olles ei mahu Aadamile kuidagi pähe Ivani põhjatu headus ning optimism, mistõttu otsustab ta hoopis Ivanit oma maailmapildi järgi õpetada, nii see kahe maailmavaate ping-pong algabki. Kumma vaade jääb peale ning kas on üldse vaja teise maailmapilti lõhkuda ainult selleks, et sul õigus oleks?