R.A.A.A.M-il on erakordselt hää komme tuua kodusele publikumile aeg-ajalt võõramate kultuuriruumide lavastajate loomet mekkimiseks. Esijoones meenuvad kohe Homayun Ghanizadeh Iraanist, Sergey Potapov Jakuutiast ja Marat Gatsalov Venemaalt. Kõigi nende kolme pakutav on olnud omajagu eriilmeline võrreldes tavapäraselt siinmail teatris kogetavaga ja on ses osas kiiduväärselt värskendav. Niisamuti ka nüüdne 'Vannutatud neitsid', lavastatud küll meie oma Madis Kalmeti poolt, kuid kirjutatud Vene näitekirjaniku Oleg Mihailovi poolt.
Lugu ise viib meid tänapäeva Albaaniasse, Tirana äärelinna agulisse, naispere sekka kes elab ühe katuse all rangelt traditsiooniliste seaduste kogumi - Kanuni järgi. Olustik on rusuv, kuna elatakse vaesuses, seadused on karmid ning tänasesse aega raskesti sobitatavad, ometi naised neid järgivad, suuresti perepea Keki (Kaie Mihkelson) survel. Kanuni kohaselt ei tohi naisinimestel olla mitte mingisugust vara natukest, ei raha, ei miskeid tehnikavigureid, mis eriti pentsik, isegi mitte kella. Kõik on mehe käes, kes juhib kogu pere. Kui perepea sureb, läheb juhtimine üle järgmisele pere meesisikule, aga mis juhtub siis kui pole ühtegi mehist hinge võtta? Sel juhul pidi keegi leibkonna naistest võtma vastutuse, andma tsölibaadivande ning saama heaks kiidetud kui mees hõimuvanemate poolt. Neid naisi hakatigi kutsuma vannutatud neitsideks. Nii ka antud loos, veritasu ning sõja tõttu oli pere ilmajäänud oma meestest ja nii pidigi Keki omale võtma 'vannutatud neitsi' rolli.
Kõikse enam mõjuvaks sai etenduses isekeskis suguluses olevate naiste omavaheline suhtlemiselaad - kuri, haukuv, ründav. Seda oli valus kõrvalt vaadata, kuis lähedased inimesed kes üksteist säenses raskes olukorras peaksid igatpidi toetama, vahetavad hoopis verbaalseid maksakaid ja on püsivalt turris. Kuigi seal taustal oli selgelt aru saada, et nad kõik hoolivad tegelikult üksteisest, kuid mingil kummastaval põhjusel, kas tõesti Kanunist lähtuvalt, on valinud säense mürgitava suhtlusviisi. Kurb.
Näitlemise töödest, tegid kõik naised Kaie Mihkelson, Riina Maidre, Ülle Kaljuste, Lii Tedre, Inga Salurand, Külli Reinumägi väga suurepärased rollid ja oli puhas nauding säenset naisenergiat lavalt kogeda.
Lugu ise viib meid tänapäeva Albaaniasse, Tirana äärelinna agulisse, naispere sekka kes elab ühe katuse all rangelt traditsiooniliste seaduste kogumi - Kanuni järgi. Olustik on rusuv, kuna elatakse vaesuses, seadused on karmid ning tänasesse aega raskesti sobitatavad, ometi naised neid järgivad, suuresti perepea Keki (Kaie Mihkelson) survel. Kanuni kohaselt ei tohi naisinimestel olla mitte mingisugust vara natukest, ei raha, ei miskeid tehnikavigureid, mis eriti pentsik, isegi mitte kella. Kõik on mehe käes, kes juhib kogu pere. Kui perepea sureb, läheb juhtimine üle järgmisele pere meesisikule, aga mis juhtub siis kui pole ühtegi mehist hinge võtta? Sel juhul pidi keegi leibkonna naistest võtma vastutuse, andma tsölibaadivande ning saama heaks kiidetud kui mees hõimuvanemate poolt. Neid naisi hakatigi kutsuma vannutatud neitsideks. Nii ka antud loos, veritasu ning sõja tõttu oli pere ilmajäänud oma meestest ja nii pidigi Keki omale võtma 'vannutatud neitsi' rolli.
Kõikse enam mõjuvaks sai etenduses isekeskis suguluses olevate naiste omavaheline suhtlemiselaad - kuri, haukuv, ründav. Seda oli valus kõrvalt vaadata, kuis lähedased inimesed kes üksteist säenses raskes olukorras peaksid igatpidi toetama, vahetavad hoopis verbaalseid maksakaid ja on püsivalt turris. Kuigi seal taustal oli selgelt aru saada, et nad kõik hoolivad tegelikult üksteisest, kuid mingil kummastaval põhjusel, kas tõesti Kanunist lähtuvalt, on valinud säense mürgitava suhtlusviisi. Kurb.
Näitlemise töödest, tegid kõik naised Kaie Mihkelson, Riina Maidre, Ülle Kaljuste, Lii Tedre, Inga Salurand, Külli Reinumägi väga suurepärased rollid ja oli puhas nauding säenset naisenergiat lavalt kogeda.
Posts
No comments:
Post a Comment