Funny Games

vonKrahli 'Bloody Mary' oli andis suuna kätte, et vaatamisse tuleks võtta kindlasti ka Michael Hanekese 'Funny Games'. Ühtepidi pidin pettuma, pettuma just 'Bloody Mary'-s kuna esialgne arvamine oli, et antud tegemine on originaallooming, aga näinud ära Hanekese filmi, siis siit on ikka üsna palju inspiratsiooni nopitud kui mitte maha viksitud. Teisipidi oli, aga meel ka väga hea, et selle tegemise sain ära näha, niivõrd sirgejooneline psühhopaatia oli erakordne, mida polegi kinofilmis enne kohanud, tänu millele oli üllatavaid momente - ega ometi nüüd... ja loomulikult nii ka läks. Mingil määral tundus see nii absurd, kuid samas jällegi nii päris, nii psühhopaat tegutsebki. Igal juhul kummardus, tõesti suurepärane vaatamine, kui otsida midagi tavapärasest täitsa erinevat. Haneke on ses suhtes kindla peale minek.

Jaan Undusk - 'Boulgakoff : näidend kaheksas pildis : Mati Undi mälestuseks'

Mitu head aega tagasi sai ära nähtud Draamateatris 'Boulgakoff', oli juba sel ajal paeluv kogetu, piisav, et haarata näppu ka Jaan Unduski kirjutet' näidendiraamat ning see uuesti läbi töötada. Eriti nüüd kui on kuulmisest läbi käinud David Vseviovi 'Müstiline Venemaa' raadiosaadete blokk, mis keskendus just kirjanike suhetele Staliniga. Huvitaval kombel jõuti nii fiktsioonis kui ajaloo käsitluses sarnastele mõtedele või paradoksideni - Stalin lubas küll Bulgakovil kirjutada nö ausat teksti - kuid vastutasuks tema teoseid ei avaldatud, ega lavastatud, vaid diktaatori lemmiknäidend 'Turbinite päevad' (Bulgakov) oli aastakümneid teatrilavadel, tagades nii ka Bulgakovile äraelamise. Näidendist katked:

BOULGAKOFF: Ma ei ole seda. Ma olen nõrk ja psühhopaatiline. Aga aastal tuhat üheksasada kolmkümmend aprillikuus, ütles mulle Stalin läbi telefonitoru, et ta tahaks minuga kohtuda ja tõsiselt rääkida, ja selle lubaduse ajel kirjutasin ma kuni märtsini aastal tuhat üheksasada nelikümmend, täpselt kümme aastat, vägevat kirjanduslikku teksti, ilma et oleksin ridagi saanud avaldada. "Must Maag" ('Meister ja Margarita' algne nimetus), minu peateos, on valmis ja maasse kaevatud, näidendid seisavad, üks kenam kui teine, sirges reas ja ootavad oma aega. Ja seda kõike tänu Stalini üheainsale lausele!

SIDONIJA SERGEJEVNA: Mišei, kallis, sa pöörad kõik peapeale!

BOULGAKOFF: Elu on kummaline! Oleks ta mind avaldada lasknud, oleksin ma ju pidanud avaldama pahna. Mõne Averbahhi või Beloveiko töötlusi omaenese teostest. Aga ta ei lasknud mind avaldada ja mingil hetkel ma mõistsin, et ma ei saagi kunagi avaldada ja sisetsensor minus suri välja ja ma kirjutasin absoluutselt vaba ja loomingulist, lustakat ja sügavat, terast ja tugevat teksti, täpselt nõnda, nagu ma oleksin olnud Pariisis, kus kõike saab kohe öelda. Sellepärast ma ei pidanudki Pariisi minema. Tema laskis mulle head palka maksta, käskis mu teatrisse tööle võtta, aga ühtki minu tööd lavale ei lastud, sest ma kirjutasin nii, nagu ma tahtsin, ja mitte nii, nagu pidi, ja kui mu näidendid lavale oleksid lastud, siis oleks pidanud nad enne köndistama, aga seda tema ei tahtnud. Ja ma sain veel ka head honorari, sest üks minu näidend, "Turbinide päevad", oli vanast ajast lavale jäänud ja maha seda ei võetud ja see läks tuhat korda täissaalile ja Tema ise käis seda järjekindlalt iga poole aasta tagant vaatamas ja kordas, et see on tema lemmiknäidend, kõik need kümme aastat, ja see oli näidendile parim reklaam ja see tagas selle, et see näidend jäigi lavale pidama ja on seal ikka veel, sest nii minul kui ka Stalinil on veel hing sees. Sest kui ka "Turbinid" oleks maha võetud, siis oleks kirjanik Boulgakoff nimi rahva keelest ja meelest kadunud, aga seda Tema ei tahtnud. Üks märk pidi jääma sellest, mis hämaras sünnib. Ta tahtis, et Venemaal elaks ka tema valitsemise ajal vähemalt üks hea kirjanik, kes kirjutaks suure vene kirjanduse väärilisi teoseid, aga selle jaoks pidi sellele kirjanikule head palka makstama ja tema avaldamine ära keelatama!

Säene iroonia siis.

The Theory of Everything

Hää vaatamine ühe tänapäeva suure nime tegemistest ja kujenemisest, kuid põhiline paatos on jäetud siiski romanssile ja inimeste vahelistele suhetele.

BASKIN: nalja põhivormid

Ootused olid seatud humoreskile kui kogemusel, kuid pakkumisel oli hoopiski sissevaade või isegi uurimus humoreski kujunemisloole koduvabariiklikus võtmes. Ümberlülitust ei suutnud läbi viia ja ses osas miskit helget ka kaasa võtta ei ole, välja arvatud teadmine, et Janek Joost saab äraütlemata hästi ka parodeerimisega hakkama.

Must Alpinist

"Musta Alpinist"-i intensiivne PR-kampaania tegi üsna skeptiliseks filmi tegeliku vaadatavuse osas, mistõttu olin üsna kõigeks valmis. Üldiselt ütleb Etsi blogi üsna täpselt välja ka minu arvamise:

Kuid peab filmi kiituseks ütlema, et vähemalt matkategevus oli vägagi tõetruult ja autentselt edasi antud. Seda nii matkafiilingu, looduse, igasuguse atribuutika ja muidugi hästi valitud näitlejate osas. Matkajad muutusid protsessi käigus mustemaks, paistetumaks, võiks öelda, et ka inetumaks, mis kõik on ühele pikale suusamatkale väga omased. Pingeid, armukolmurki, arutut riskimist, ehedat rõõmu  ja paljut muud juhtus nii elus kui filmis.

Lisaks veel juurde, et loodusest kätte saadud kaadrid olid vägagi isutavad ning õue kutsuvad ja filmi matka osa oli vägagi usutav. Teisalt kõik edasi, mis külas toimuma hakkas oli küsitavama väärtusega, oli see põnevik, ulme, krimka, milleks!? Jäi üsnagi arusaamatuks.

Dracula Untold

Üllatavalt talutav lennukifilmi kohta.

The Curios Case of Benjamin Button

Päris kummastav, et nii hea kraam, nii suurepäraste näitlejate ning muinasjutulise sooja looga jõudis alles Tallinn-Riia bussiliinil minuni. Imetabaselt hea vaatamine.

Hardo Pajula – „Majanduslik inimene ja poliitiline loom“

Üks ilus jutulind pajatas nii mõndagi head Hardo Pajula uusima suletöö kohta, olevat teine tarkust täis, mis esmalugemisel ei pruugi kõik kohe külge hakata ja nõudvat uuesti-ja-uuesti läbitöötamist. Nii ka suuresti on. Raamatu esimene kolmveerand on sisuliselt sissejuhatus, lugeja ettevalmistus, seletamaks olukorda kuhu tänaseks arenenud maailm majanduspoliitiliselt jõudnud on ja mida ajaloo näidete varal edasiselt oodata võiks. Raamatu tekst on hardopajulalikult hüplev nii ajaloolisel teljel kui ka käsitlevate teemaarenduste osas, nõudes mõtte hoomamiseks teatuid baasteadmisi, eelkõige just Vana Maailma kujunemisloost.

Suutes aga härrase Pajula öeldu ära seedida ja kinnistada, annab see üsna tubli panuse tajumaks ümbritsevat suuremas pildis, makropildis. Ei tee üldse paha omada antud eksemplari riiulis, et sobival hetkel mõned asjad üle vaadata.

John Gray – „Üks asi, mida me 1978. Aastast saadik õppinud oleme, on see, et globaalne demokraatlik kapitalism on sama saavutamatu elukorraldus kui üleilmne kommunismgi. Nad on mõlemad variatsioonid püüdmatu tuhandeaastase rahuriigi teemal.“

John Gray - „Suur osa moodsast meditsiinist eitab patoloogiliselt surma ja peegeldab seega laiemat kultuuri, mis ei suuda endale tunnistada, et niisamuti, kui on võimalik surra õnnelikult, on võimalik lasta ka oma hingel mõttetus pikaealisuses närbuda.“

Frank Knight – „Tavaline inimene ei taha tegelikult mitte oma olemasolevate vajaduste rahuldamist, vaid uusi ja paremaid vajadusi“

Tõnu Õnnepalu – „Riik pole enam see kõiki meie tegemisi kortsus kulmul jälgiv big brother, vaid pigem big mother, kes peab appi tõttama kõigile hädalistele, üles aitama kukkunuid, puhuma iga muhu peale ja pakkuma varju ja süüa neile, kellel on külm ja kõht tühi.“

Ivan Illich – „Täna on omaenda surma korraldamise eest kõige paremini kaitstud kriitlises seisundis olev haige, ühiskonna käepikenduseks olev meditsiinisüsteem otsustab, millal ja pärast milliseid alandusi ja kannatusi tal surra lastakse.“ 

SS-Obersturmbannführer Max Aue, Jonathan Littelli romaanist „Eumeniidid“ – „Kui te olete sündinud maal ja ajal, mil mitte üksnes keegi ei tule teie naist ja lapsi tapma, vaid keegi ei nõua ka teilt, et te teiste naisi ja lapsi tapaksite, siis tänage jumalat ja elage rahus. Aga pidage alati meeles: Teil on lihtsalt rohkem vedanud kui mul, ja see ei tee teid veel minust paremaks. Sest nii pea kui te nii arvate, olete te juba ise ohus“.

Hardo Pajula – „Kaks ja pool tuhat aastat Läänemaailma majanduslikku ja poliitilist ajalugu on olnud suurel määral sõdade pidamise ja rahastamise ajalugu. Muutused militaartehnoloogias ja relvakonfliktide finantseerimise viisides on põhjapanevalt mõjutanud rahvusvahelisi ja siseriiklikke jõuvahekordi ning määranud sel kombel ära erinevate ajalooepohhide põhilised tunnusjooned.“

Hardo Pajula – „Põhimõtteliselt ei erinenud Euroopa koloniaalimpeerium Ateena mereliigast, Aleksander Suure vallutustest ega Rooma keisririigst. Paraku jagas ta sellisena ka kõigi eelkäijate saatust: mingis punktis kasvatas järgmise hõimu või rahvakillu alistamine rohkem vallutaja kulusid kui selle tulusid.“

Hardo Pajula – „20. Sajandi esimesel poolel tuleb Euroopa hegemooniale aluse pannud koloniaalkord koju kummitama. Nii Hitleri kui Stalini orjalaagrite eeskujuks on Euroopa kolonisaatorite alamrasside ohjeldamiseks mõeldud kontsentratsioonilaagrid. Kommunistlikud ja fašistlikud režiimid toovad orjatöö mitme sajandi järel Vanasse Maailma tagasi ja sellest barbaarsest tagasilangemisest vapustatud Euroopa sõjajärgse eliidi jaoks saab antirassismist ja –kolonialsmist uue ilmakorra moraalne nurgakivi.“

Mad Max - Fury Road

Vana hea Mad Max-i uustegemine on võimsalt lahendatud märulifilmi võtmes, tubli kaks tundi järjest hollywoodylikku hea-ja-kurja võitluse tulevärki, madmaxilikus maailmas koos kostüümide, masinapargi ja liivaväljadega. Tuum jääb selle kõige kõrval ilmselgelt tahaplaanile, samas kas on ka mõtet juba kord öeldut üle-nämmutada. Ehk meelelahutuslikuks plaanis päris priima vaatamine.

Mi grande familia

Espanjoolidelt väga priimalt õnnestunud heatuju film, mille keskmeks on pere ja pereideaalid. On draamat, on ohverdusi, on pisarat, kuid ennekõike on tervistavat huumorit. Moraaliks – lähedase õnn on isiklikust heaolust tähtsam, igas situatsioonis ei tahaks selle mõttega nõustuda, kuid film esitab ses osas üsnagi veenva argumendi. Kompotikirsiks vahukooretordil oli noor neidis - Sandra Martin.

Roukli

Hooandja rahastuse kogunud Veiko Õunpuu piblistlik rännak oli stilistikalt vormiliselt ühelt poolt lahedalt toores – just oma kaamera hüppavusega, eriefektide primitiivsusega kui ka olustiku askeetlikusega, teisalt kogu see toorus oli väga väljapeetult ning tundlikult välja joonistuv, mängides nii kahe äärmuse piiril ja jättes tugeva sarkastilise maigu manu.

Sisu osas jäi mulje, et kulgeti piblistika ja apokalüpsise radadel, võib olla ka kuskil mujal, mida ma hoomata ei suutnud. Igal juhul jäi see kulg minu nupule kaugeks ja arusaamatuks.

Ülesastuvate näitlejate plejaad oli koduvabariigi kontekstis rohkem kui esinduslik, Õunpuul oli õnnestunud ka rollid väga selgepiiriliselt paika sättida, mis andis suurepärase võimaluse kõigil särada. Kedagi eriliselt välja tooma ei hakka, nauditavad olid kõik.

Amores Perros

Alejandro González Iñárritu-lt on juba nii palju hääd nähtud, et oli tahtmine kogeda ka varajasemat härrase loomet. 'Amores Perrps' ehk 'Love's a Bitch' koosneb kolmest eraldiseisvast loost, mis mingil hetkel omavahel põgusalt põimuvad. Igati hää vaatamine.

Everest

IMAX ei olnud miskit eriskummalist, samas film oli täitsa õpetlik.

Kõnts

no99 on teater, mida olen külastanud oma hinge harimise programmi jooksul kindlasti kõikse enam, selle on ilmselt tinginud esmased kogemused no99-ga, mis olid pea eranditult alati puhas nauding ja kui tõde tunnistada, siis nüüdki leiab üle mitme etenduse taas mõne eheda pärli, ainult, et selle pärli leidmise tihedus on ajas aiva pikenenud. Teagi, kas on isiklik köögi eelistus muutunud või on hoopis peakokad Avignoni köögi suunas liialt kiikama hakanud. Mnjah. Igal juhul oli keeruline viimatisest kogetust miskit hääd välja noppida ja teatritoolil istumine oli üks lõputu küünlapäev. Kui nüüd pigistada, siis positiivselt meenuma jäi:

• emotsionaalne elevantide marsi imiteerimine etenduse lõpu osas;
• vanadust sümboliseeriva mantra soigumine - lamada, end täis sittuda ja pesta lasta.

Lisaks hakkasin mõtlema etenduse ajal, kui lavakas on igale lennule ettemääratud õppejõud, siis selle õppejõu käekirjast ja tahtmisest sõltub juba täitsa otseselt millise näoga ja tulevikuga näitlejad välja tulevad teatrikoolist, paljud näituseks käesolevast Ojasoo lennust peaksid sobituma Endlasse, Ugalasse, kuigi just nende teatrite repertuaar võib olla nende noorte inimeste kutsumuseks, aga tehas on valmistanud hoopis teistsuguse toote.

Bloody Mary

vonkrahli teatri 'Bloody Mary'-ga läks sedapsi, et oma ametliku kavas oleku ajal ei hakanud kuskilt kõrva säene tegemine käimas on ja kui lõppeks hakkas, siis oli etendus juba repertuaarist maha kratsitud. Ehk siis hästi .) Lootust hoidis üleval veel ERR, kelle salvestist lubati mingi hetk teleteatri vormis laiemale üldsusele ette mängida, ent mingit ajatärminit ei olnud paika säetud. Seetõttu oli ka augustikuus rõõmustav tõdeda, kui vonkrahli teater vaevus 'Bloody Mary' veelkord mängukavva tagasi võtma, küll lühiajaliselt, aga enamat ju polnudki vaja.

Juhumisi õnnestus niiviisi ajatada kaks psühholoogilist thrillerit ühte nädalasse, Linnateatri 'Aju jaht' ning käesolev, mõlemad seejuures ka veel noorte neidiste lavastused, esimene siis Diana Leesalult ning teine Kertu Moppelilt. Kui senini ei ole ühist keelt õnnestunud viimati nimetatuga leida, siis antud tegemine parandas ka selle vea. Lavastuse muudab ühelt poolt sümpaatseks asjaolu, et see on Kertu enda loomena kirja saanud ja ise lavale toodud, aga otsutav ei ole kindlasti ainuüksi see ise tegemine, vaid peamiselt ikka imetabaselt hästi toimima saanud inimeste vaimsel ja füüsisel terroril põhinev thriller, kus oluliseim ei ole mitte vägivald vägivalla pärast, vaid just psühholoogiline mäng, mille läbi on võimalik inimesi tavapärasest mugavustsoonist ning klisheelisusest välja raputada, suunates spontaansusele ja seeläbi ka lähemale iseendale, muuta inimesed nö ausamaks. See muidugi siin kõlas juba iseenesest rohkem või vähem klisheelikult ja kui aus olla siis kasutati etenduses samuti klisheede vastu võitlemiseks osaliselt klisheesid, aga see on juba tänases päevas ka paratamatu.

Sisu on aga laval omajagu. Äärmiselt kõditav on jälgida kuis inimesed satuvad segadusse, kui kellegi norme eirav käitumine sätib esimesed tähelepanu keskmesse, kuis tuleks siis reageerida kui kätteõpitud mallid enam ei tööta ning vastaspoolelt võib oodata kõike. Kertu Moppel arvab, et tuleb vaadata endasse, kavalehe intervjuus on tema mõte kenasti sõnasse saanud:

“Olge loomulikud!” Ei ole vaja rääkida lauseid, mis te telekast kuulnud olete! Need laused on kasutud! Hullem on aga see, et võimalus olla autentne meilt on ära võetud. Oleme sadu korda telekast näinud, kuidas armastust avaldatakse – kui ma ise seda tegema hakkan, on see vaid hale paroodia sellest, mida ma näinud olen. Ja ma pean valima, millise olemasolevatest variantidest ma valin. Ja kes ongi üldse see mina? Milline inimene ma olen? Inimesed ütlevad, et “ta on selline inimene” ja ma võtan selle omaks ja olengi selline inimene. Iga otsust tehes tekib küsimus – mida ma tegelikult tahan? Kas see, mida ma arvan, et ma tahan, on ikka see, mida ma päriselt mõtlen ja tahan või on see mulle ühiskonna poolt pähe pandud. “Ma ei usu, et on olemas selline asi nagu inimese essents või olemus. Pigem see tuleb ikkagi teiste kaudu. Igasuguse identiteedi sa ju korjad teistelt.”

Kairi Kivirähk Müürilehest täiendab seda mõtet suurepäraselt:

Informatsiooni ajust ära kustutada on keeruline, kuid ometi on kõigil võimalus valida, kelle moodi käituda. Kõik valivad endale eeskujuks inimesed, kes on nende arvates andekad ja huvitavad ning võtavad neilt üle omadusi, et neile sarnaneda. Minu arvates ei ole see enda mina kaotamine, vaid enda mõtestamine läbi valitud teiste. Ega see keegi ei pea siis tingimata olema masside lemmik – miks mitte võtta šnitti hoopis mõnest omanäolisest karakterist. Kui nüüd peeglisse vaadata, siis ei ole näha ühtainust nägu, vaid kõiki neid karvaseid ja sulelisi, kes sind inspireerivad või oma sõnade ja mõtetega just seda ütlevad, mida sina arvad. Ma arvan, et Bloody Mary’t pole vaja karta, sest kõik näevad peeglis seda, mida nad on teadlikult või alateadlikult kogu sellest virvarrist üles korjanud ja eks see kõik moodustabki tema enda.

Tugevale sisulisele poolele ei jää alla ka näitlejate etteaste, psühholoogilise mängu keskmes on 2 paari - Henri (Erki Laur) ja Maria (Tiina Tauraite) ning John (Tõnis Niinemets) ja Albert (Ott Kartau), kuid domineerima A ja O-na jäävad Tõnis ja Tiina ja nende omavaheline lavaline keemia. Maria tegelaskuju lahendus näitab taaskord, kui erakordselt mitmekülgne ning paindlik näitleja Tauraite on.

Sõnaga - igatipidi imetabane kogemus.

Aju Jaht

Diana Leesalu käekirjast Linnateatris on kujunemas minu jaoks uus kvaliteedimärk antud teatri pakutavas programmis. Neidisel on nina, silma, kõrva üles leidmaks toredate püantidega tükke. Viimatine neist, A.Horowitz-i 'Aju Jaht' on ehk küll kõige lihtsakoelisem ses nimekirjas oma komejantlikus võtmes üles ehitatud tempoka psühhothrilleriga, kui humoresk kõrvale jätta, siis on teatavaid sarnasusi võimalik leida teiste Linnateatri tükkidega nagu 'Kolm vihmast päeva' ning 'Kes kardab Virginia Woolfi?'

Suuremale krimkadelembule on süžhee teatud osas suuresti küll etteaimatav, eriti just kahe-kolme-nelja järgmise sammu suhtes, kui on tahtmist minna kaasa mõttemänguga ning jälgida vihjeid ja märke, mida üsna selgelt välja mängitakse. Hoolimata sellest on lubatud põnevust ning ootamatust siia piisavalt sisse pikitud, et lõpplahendus tuleb enamustele siiski üllatusena nii ka mulle.

 

Näitlejatest. Allan Noormets oli jällegi väga priima, sobitudes oma grotesksusega ideaalselt, humoorikalt hullu doktori rolli. Peab tunnistama, et mängus lipsas sisse ka moment 'Armastusest kolme apelsini vastu' kui härra Truffaldinona üles astus, eks ikka see:

'Ei tule neiut kolme! Tuleb üks! Ei hakka kiva loopima! Istub kivile!'

Piret Kalda ei pidanud just liiga palju laval olema, aga kui oli, siis täiendas kenasti kogu pilti ja lisas teravust. Indrek Ojari osas ei oska muud öelda, kui, et Ojari on Ojari ja nii igas etenduses. 

Sõnaga, ei julge öelda, et tegu on kokkuvõttes suure kunstilise šedöövriga, kuid kvaliteeti ja meelelahutust on  kindlasti. Nii näitlejad, kui kostüümid, kui muusikaline tervik, kui efektid on kõik kergelt ajahõngust puretud, kõik on klassika. Nii linnateaterlik.

Mõtteid:

Madness need not be all breakdown. It may also be break-through. - R. D. Laing

Neil pole midagi viga, aga nende viga seisnebki selles, et nad arvavad, et neil pole midagi viga. - doktor Farquhari.

Tsaar Saltaan

Pärast viimatist imetabast Fausti kogemust VAT teatris sai antud lubadus sattuda tihedadamini Rahvusraamatukogu peaseinte vahele, et ikka veel sama kollektiivi pakutavat kaeda. Ometigi kujunes paus jällegi pikemaks kui oleks ette võinud arvata. Kahjuks. Loomulikult. Lõppeks osutus päästjaks noorema poolne sõber, kellele otsisin kultuuriprogrammiks piisavalt köitvat lavamängu, ametlikult on antud teatri poolt küll soovitus tulla alates 10.-dast eluaastast, siis julgesin võtta siiski riski ka 8-aastasega. Nojaa, ei pidanudki kahetsema.

Sedant puhku ei tulnudki minna Rahvusraamatukogu keldriruumidesse tavapärasesse VAT teatri saali, vaid vastupidi - mööda treppe ja saale ja koridore ja nurkasid ja jälle treppe viidi meid hoopis pööningule ehk Tornisaali, mis on siis oma olemuselt klassikalisemat sorti black-box, kuhu polnudki varem sattunud. Arvestades, et etendust oli tulnud vaatama ka üks kooliklass siis väga raamatukogulikus vaikuses see liikumise protsess just toimuma ei saanud, kuid õnneks paistsid nii maja töötajad kui ka külastajad mõistvalt suhtuvat.

Etenduse alguses mängiti publikumi vaigistamiseks ning tähelepanu koondamiseks linti, kus inimesed tänavalt või siis lavastuses osalevad näitlejad meenutasid, mis assotsiatsioone 'Tsaar Saltaan' neis tekitab. Oli palju nostalgilist, näituseks üks endisaegne mälupilt, et lastesaate ootuses loodeti alati näha pikka multikat ning ses osas oli just 'Tsaar Saltaan' üks pikemaid, koguni kolm või neli 'Nu Pogadi'-d, mis oli loomulikult absoluutne favoriit. Samuti mäletati üksikuid värsiridasi:

...Orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab,...

Lugu näeb, mis ebamaine:
mühab, tulvab merelaine,
kalda poole otsib teed,
uhab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib nende ees.

Igal juhul sissejuhatusena igati sobilik lähenemine, et vaataja teemasse sisse tuua. Eriti kui silmas pidades asjaolu, et kogu lavastuse sõna esitataksegi värsi vormis, nagu eesti keelde on omal ajal tõlkinud Puškini teksti Kalju Kangur ja Felix Kotta. Arvestades nooremat publikumi kui sihtgruppi, võiks see tunduda muidugi üsna riskantse sammuna, kuid sarnaselt Faustiga, on ka siin teksti kõrval palju tähtsamas rollis näitlejate äärmiselt ilmekas miimika, kõne intonatsioonirikkus, paindlik kehakeel ning eelkõike just kaasakiskuv lõputu energia ning mängumõnu. Kõike seda veel võimalikult minimalistlikus lavakujunduslikus vormis, kus samas on loodud jällegi väga mitmeid suurepäraseid efekte:

• plekktünnide ümber seatud seelikud muutuvad sisse hüpates naiskujudeks;
• laud, mis tõmmatud trossidega lae alla, muutub laevaks;
• tünnist välja tiritavad tilkuvad soomusärgid, mis sümboliseerivad 40 vägimeest;
• jne.

Sõnaga eriefektide kaskaad jällegi. Väga priima!

Lemmikuima osa teeb ümberkehastumise ja füüsilise teatri meister Ago Soots jällegi, kuid nii nagu ka Fausti puhul on tegemist väga suurepärase meeskonna mänguga ja tunnen veidi piinlikust, et Agot niimoodi teist korda juba eraldi välja toon.

Teagi, kas julgeb öelda, et VAT teatri käekiri ongi minimalistlik füüsilne teater, aga aina enam nii tundub ja väga meeldib.

John Maynard Keynes rääkis...

...kokkuhoiu paradoksist:

kui üks inimene säästab, siis on see hea ja suurendab rikkust, ent kui seda püüavad kriisi ajal teha kõik, siis väheneb kogutarbimine ja kokkuvõttes ei õnnestu kellegil midagi säästa.

Individuaalsed voorused on kollektiivsed pahed. Arvata, mis on hea ühe inimese puhul, on hea kogu ühiskonna puhul, on summeerimisviga nagu ütlevad majandusteadlased.

Hent Kalmo. Sirp. 

'Kui tõsiasjad muutuvad, siis muudan ka mina meelt' - John Maynard Keynes

Selfless

Keeruline on leida põhjendust, miks ma seda jampsi üldse vaatasin.

Touching The Void

Suurepäraselt õnnestunud dokumentaalne ekraniseering Joe Simsponi ning Simon Yates erakordsest Siula Grande (6344m) vallutusest 1985.aastal, Peruus, Andides. Kaks noorema poolset 25-aastast alpinistihunti, kel meri põlvini, üritasid rünnata Siula Grande tippu, läänesuunalt, mis senini ei olnud kellelgi õnnestunud. Härrased olid oma plaanides optimistlikud, mistõttu mindi tippu võtma ka üsna kerges varustuses ning ilma vahelaagrideta ühe järjestikuse ronimisega, paraku ilmaoludest tulenevalt tuli plaani korrigeerida ning tippu jõuti alles kolmandal päeval. Ja nagu tihti kipub olema, siis üles saamine polegi nii keeruline, kui allatulek ise ja siin alles hakkab juhtuma....

Sõnaga, väga vähestel meie seast on selge teadmine, mis on inimvõimete piirid ning teatud mõttes võib siin sarnasusi leida ka Aron Rolstoni looga (link1, link2).

Ja loomulikult on võimalik teraval kõrval ära tabada ka vanameistri Pärdi muusikat siit filmist.

Ashlee Vance - 'Elon Musk: Tesla, SpaceX, and the Quest for a Fantastic Future'

Kuigi Ashlee Vance käekiri oli esimestel lehtedel üsnagi ebameeldivalt eemaletõukav oma ameerikalikkuse ja enesekesksusega siis õnneks ei kandunud see üle tervele raamatule. Oli palju huvitavat ning veel rohkem on ees, jään edasi 'fännboiks'.

Elon Musk isast:

 

'He's good at making life miserable - thatäs for sure. He can take any situation no matter how good it is and make it bad. He's not happy man. I don't know ... fuck ... I don't know how someone becomes like he is.' 

Navaid Farooq, ülikoolikaaslane:

'We  are the kinds of people that can be by ourselves at a party and not feel awkward. Farooq said. We can think to ourselves and not feel socially weird about it'

'What Musk would not tolerate were excuses or the lack of clear plan of attack'

Isuri eepos

Anne Türnpu ja Eva Klemetsi koostegemisel valminud projekt 'Tokerjad' oli niivõrd imetabane kogetu mõned hooajad tagasi, et kui kõrva hakkas, et sama duo taaskord ühiselt ette võtab ja teeb ja veel isuri temaatikal, rääkimata siis raba ja kellaaja eksootikast, siis ei olnud variantigi, et ma sest projektist kõrvale jääksin.

Etenduse alguseag oli säetud tavapäratult varajasele hommikutunnile, kella viiele, mistõttu tundus ka mõistlik olevat juba eelmine õhtu Vargamäele kohale toimetuda ning oma hütt, ettevalmistatud telklaagris püsti lüüa ning äratus sättida kella neljale. Telgist hommikul välja murdes oli veidi üllatuslikult juba üsna valge, ehk päike oli juba tõusmas. Pooletunnine matk etenduse paika Kodru raba äärde oli ideaalselt ergastav, et unerammestusel lasta endast välja voolata. Hommikutundidel mängitava teatri juures ongi üks tubli pluss just aeg, etendusele minnes oled puhtam leht, ei võta tervet eelnenud päeva kaasa, kas siis tööd või peret või miskit kolmandat, oled ise rohkem kohal ja sees, meeled on tunduvalt vastuvõtlikumad võrreldes õhtuste etendustega linnamelus.

 

Nagu ka Tokerjates siis ka Isuri eepose puhul oli muusikaline kompositsioon väga priima, jällegi oli sisse toodud koor, kammerkoor, sedant puhku Voces Musicales, kandmaks ette Veljo Tormise ja Mart Saare loomet. Metsaveerel laulva koori auravad hääled läbi tõusva päikese prisma kosutasid hinge nagu ka raba tagant mustades frakkides tulek lavapaika metsatukas oli mõjus. Suurimaks üllatajaks minu jaoks oli Jaak Lutsoja akordionil, tuleb tunnistada, et ei ole just suurim lõõtsalemb, aga kuis Jaak suutis üles tõmmata akordionil parimaid kitarririffe meenutavaid võnkeid, oli kaiff. Oma osa selles oli ka akordionile säetud võimendusel, tulemus oli igal juhul väga priima.

Muusika kõrvale, mis oli mängitava juures esmane, oli säetud ka etendusliku osa, mis koosnes üheksast erinevast müütilisest katkest/killust isurite muistenditest, mis olid omavahel üsna hüplikus siduses ja ühtset lavastusterviklikku narratiivi ei hoidnud, samas ei olnud see ka minu arusaamist mööda eesmärk omaette, vaid antud katkendid omasid täienduslikku rolli helilisele pildile. Samal põhjusel jäi ka üsna eeskujuliku näitlejate nimekirja tehtav kergelt tahaplaanile, kuna karakterite välja toomisse väga ei panustata, kaktendist katkendisse võisid viimased isegi erineda. Ega ka näitlejad publikumiga kontakti otsinud, liiguti enamasti pilk maas oma kinganinadele suunatult või siis vastupidi kaugusesse, mis jäi sümboliseerima isuri rahva allasurutust ning hääbumist.

Samas jällegi õnnestus Kübbaril ikkagi silma paista, kui miskit välja tuua, siis jäi meenuma episood põgeneva hullunud naisena, kuis ta koperdas kännu või kivi taha ja dramaatiliselt kukkus, see oli nii ehtkübbarlikult absurdselt välja mängitud. Kübbar on üsna erakordne nähtus Eesti teatris. Teisalt mis meenuma jäid veel - olid vanaeitede nägudega riidest kotid, mida teatud stseenides peas kanti ning samal ajal ka vanaeidelikke poose sisse võeti, erilist talenti ses osas omas Lauri Kaldoja. Väga priima lüke igal juhul.

Kui etenduse alguses pakuti turgutavat teed, võis ehk olla põdrasammal, siis etenduse lõpetuseks oli ka traditsiooniliselt toekam eine hernepudru formaadis. Väga viks igal juhul.

American Sniper

Lombitagune tehas pole pikka aega enam suutnud sõjatemaatiliste filmidega elamuse mõttes üllatada, ei ole ses suhtes erand ka antud isamaaline heeros. Snaiperite duelli osas oli selge deja vu moment kunagise nähtuga - 'Enemy at the gates'.

Ainum, mis ülesnoppimist vääris oli Bradley Cooper-i suurepäraselt tehtud rollilahendus ja näitlejaklass, top notch - peab mainima. Isegi väike üllatus, nüüd on tahtmine härrase muude tegemistega rohkem kursis olla.

Positiivsemat nooti lisas ka lõpu nüke, kus tegelaskuju leidis piisavat vaimset tugevust, et mineviku taak maha raputada. Ja kahtlemata ka isa kaasaantud tarkus poegadele:

"There are three types of people in this world, there are the sheep, there are the wolves and there are the sheepdogs who protect the sheep from wolves."

Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu

Rahvateatri projekte polejuba õite mitu aega programmi sattunud, sestap oligi üsna hea meel kui sain kutsungi Kundast, kaema kohaliku Ranna-Viru rahvateatri tükki „Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu“. Lavastuse on kokku kirjutanud Olavi Ruitlane ning oma sisult on tegu ajaloolise fiktsiooniga, tähendusega, et ajalooliste sündmuste ning nimedega käiakse ümber loominguliselt ning piinliku täpsusega ei ole mõtet kronoloogiliselt ega ka faktiliselt näpuga järge ajada. Lugu on üdini rahvalik. On kohustuslik ilus armastuslugu, on pilamist, on alati rahvast naerutavat groteski, on ajalugu, on laulu, on tantsu, ei oskagi klassikalisemat rahvalikku suvelavastust ette kujutada.

Etendusest endast enam jäi mõjuma mängupaik, Kunda mõisakompleks - võimas neljal liivakivist sambal seisev peahoone, millel katuse puudumisel loodus puude ja võsa kujul vohab kasvada ja lõhub aegamisi inimtethut, kuigi hoonel on tänaseks eraomanik, siis tema jõud sellest ehitisest üle ei käi ning nii see väärikas mõis tasahilju hääbub.

Meeldiva üllatusena võttis pärast etendust kohalik ajaloolane Uno Trumm inimesed kokku ja tegi ümbruskonnas veel ~1h giidimatka, tutvustades Kunda jõge, mõisaga seonduvata ajalugu, käisime kolme erineva otstarbega veskit kaemas ja saime teada, miks eestlane üldsegi kartulit sööb. Põhjus oli minu jaoks üllatav, kuid samas lihtne ja proosaline, nimelt kunagi tahetud piiritusetootmise protsessi parendada nii käidi välja reegel, et kes suudab toorainest rohkem piiritust välja pressida, saab piirituse pealt paremat hinda, ses osas polnud aga vili kõikse parem tooraine ning nii kohalikud mõisnikud läinudki üle kartuli peale ja kui kartuli peale juba ülemindi, siis nii see ka põllumajandus kultuurina koduvabariigis ka juurdus.

Sõnaga oli elamus, mitte küll nii palju etenduse perspektiivist, kuid kogu kompott oli väga ehe, oli näha kuis kohalik kogukond oli pingutanud, alates siis laval tantsivast kohalikust tantsutrupist ja laulvast laulukoorist ja etlevast rahvateatrist ning jätkates kohalikku aiasaadusi ja muud toodangut pakkuvate talumeestega enne etendust ja vaheajal, juba mainitud giidituurist, isegi hobene koos peremehega oli toodud naabritalust etteastet tegema, lisaks puudus veel tavapärane turvakontroll, etendusele võis saabuda igast ilmakaarest, alles tribüünile istuma minnes küsisid kaks nooremaohtu näitsikut piletit. Väga ehe kogukondlik tegemine!

Mart Poom - 'Minu lugu'

Mart Poom on minu jaoks läbi aegade parim ja kõrgeimaile tasemele välja jõudnud eestlasest jalgpallur (kuigi härra Klavan hakkab kandadele jõudma), kelle suhtes oman suurt austust. Mart Poom ei olnud kindlasti kõige talendikam maarjamaa pallur ning kogu edulugu nagu raamatust lugeda võib on mees üles ehitanud  ebamaisele töövõimele ning tahtmisele iga hinna eest läbi lüüa, minnes selle eesmärgi järgi läbi paksusust ja vedelast. Nagu üks tuttav väga tabavalt ütles:

Kui Mart Poomi poleks sellisel kujul olemas, siis oleks Anton Hansen Tammsaare ta kaasajastu jaoks välja mõelnud.

Raamat ise koosneb 78% ulatuses detailsest ülevaatest mängudest, treeningudest ning vigastustest, olles ses suhtes nagu kroonika (mitte see ajakiri), kroonikale mitte kohaselt on sisse juhtunud üllatavalt mitmeid keelelisi apsakaid nimedega nagu näituseks on saanud Southamptonis mänginud Marians Paharsist, Maris Pahars või Arenali juhtfiguurist David Deinist Davis Dean ja need näited ei ole üksikud.

Kindlasti on hea lugemine tippspordi võõrale inimesele või noorsportlasele, mida ikkagi tähendab tippu pürgimine, iseasi, kas Poomi praktikat läbi vigastuste mängimise ja treenimise osas peaks eeskujuks võtma, pigemiti hoopis seda, et kui on põlv puru saab teha ülakeha trenni ning kui õlg, siis jalgadele või siis minna aasta esimesel päeval trenni, et saada nii psühholoogiline eelis konkurentide ees jne. Ses osas on inspireerivat materjali kuhjaga, mida aga ei ole on põnevus ja emotsioon ning teatud tasandil tekib monotoonse teksti lugemisel küsimus, kui õnnelik inimesena Mart üldse on, samas kõrvalvaatajana arvan, et küsimus tuleneb pigem raamatu toimetajast ja ilmselgelt oleks saanud seda lugu ilmekamalt edasi anda.

Sipelgapesa

Vladimir Loginovilt hästi üles leitud ja purki pandud lugu, mõne katke juures on imestamist kuis see nii loomulikult kõrvaljälgijana on suudetud üles võtta. Sõnaga suurepärane vaatamine.

Dokumentaalfilm SIPELGAPESA on kogum lühinovelle meestest, kes tegutsevad Lasnamäe hiiglasliku Nõukogudeaegse garaažikompleksi lõpututes boksides. Hoone, mis esialgsete plaanide kohaselt oli loodud masinate hoidmiseks, kasvatas aja jooksul enda külge kõikvõimalikke asutusi ja teenuseid. Paljudel neist pole autodega enam mingit pistmist. Lõputud spiraalikujulised sõidukoridorid täis masinaid ja inimesi - täielik sipelgapesa. Nõukogude ajast säilinud hiiglaslik hoone on hakanud elama oma hingeelu, olles teiseks koduks ligi 700-le mehele. Siin jagavad nad oma argimuresid ja unistusi, putitavad autosid ja põgenevad näägutavate naiste eest. Hoone on meeste jaoks omamoodi salajane meesteklubi, kus nad saavad elada endi kehtestatud reeglite järgi. Siin ei sega neid keegi.

Film on valminud koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga, arendatud Nordisk Pitching foorumil ning Docu Talents From the East programmis Karlovy Vary filmifestivali raames.

Libahunt

Raske miskit kohe kosta. RAAAM oli loonud võimsad raamid - Viinistu katlamaja etendusepaigana on üks lahedamaid üldse kus mu silm käinud on, näitlejate valikusse kuulus mitu head ja tuttavat nime, kelle tegemisi olen varemalt vägagi nautinud, lavastaja, Jakuutiast pärit Sergey Potapov, šamaani lapselapsena tõotas eksootikat ning miskit värsket, rääkimata siis tehtud turundusest läbi treilerite või plakati, mis on üks kutsuvaimaid, mida siiani näinud olen, lõpetuseks veel Kitzbergi paljulubav tekst, ehk kõik komponendid ja veel enamgi olid ju olemas, ometigi ei läinud etendus minu jaoks kuidagi käima. Jäi mulje, et oli lavastaja poolt nagu üle jala tehtud, suvine aeg, teen miskit ära, siia-sinna mõned käekirjast tulenevad tehnikad ja sümbolid, mis ka enne töötanud on ja valmis.

Jah, hästi oli välja mängitud ksenofoobsus ja/või võõraviha tänase päevapoliitilise pagulaste teema taustal, mis eriti võikalt torkas Tammaru vanaema sõnades:

 

"Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt - ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on - puhas!"

 

Keeruline on suhestuda selle ütlemisega nagu on isiklikul tasandil keeruline ka pidada eestlasi erakordselt ksenofoobseteks võrreldes teiste rahvustega. Teksti juurde tagasitulles, kas saab üldse Tammaruid eestluse etalonideks pidada, kui nad kõiges tahtsid järgida vaid mõisnikke ja meenutasid sedapsi hoopis pigem väikekodanlust, võrreldes Tiinaga, kes esindas vabadust ja metsa ning ise hakkama saamist. Võimalik, et siin on lihtsalt erinevad arusaamised eestlusest.

 

Sõnaga - ootus oli suurem.

Imetlusväärse noore T.S. Spiveti erakordne teekond | The Young and Prodigious T.S. Spivet

Jean-Pierre Jeunet filmid on suurepäraste ektsentriliste karakterite ja ilusad vaadata. Nii ka antud eksemplar. Ilusa käekirjaga ja grotesksete tegelaskujudega. Boonuseks veel mõni koht, mis kisub pisara. Paraku päris Amelie või Micmacs-ide tase siiski ei olnud.

I.Turgenev ütles...

...romaanis 'Isad ja pojad' - "Inimene on võimeline mõistma kõike - seda, kuidas väriseb eeter, ja seda, mis sünnib päikesel; aga kuidas teine inimene võib teisiti nina nuusata, kui tema ise nuuskab, see käib tal üle mõistuse."

Mati Unt - 'Tühirand'

Ma ütlesin: Sina kõnnid ühel rööpal, mina teisel, ja me hoiame teineteisel käest kinni. Me ei toeta teineteist, ei juhi teineteist, aitame vaid teineisesel tasakaalu säilitada. Ma tahan, et kogu meie elu oleks selline.

Mati Unt - 'Sügisball'

Mati Unti 'Sügisball'-i puhul tuleb esmane paralleel kohe Chuck Palahniuk-i 'Fight Club'-iga, mitte süžhee sarnasuse osas, kuigi ka sealt on võimalik leida ühisosa, vaid pigemiti tarbimisliku kogemuse osas. Nimelt sai kõikse pealt mõlemal juhul enne ära kaetud film, mis oli noh, nii imetabane ja sinna juurde hiljem loetud raamat, mis oli noh, nii ka suurepärane kogemus. Mõlemalt juhul ei oldud lähtutud raamatu ja filmi puhul üks-ühele sündmustikust, vaid kajastatud oli olustik ja karakterid, kuigi jah 'Fight Club' jälgis ehk rohkem ikkagi ka raamatu tüviteksti. Aga säene paralleel mul siiski jäi.

Mati Unti 'Sügisball'-i tegevustik toimub erinevalt filmist küll Lasnamäe asemel Mustamäel, kuid sel pisidetailil suuremat vahet ei ole, kuna samahästi võiks see lugu lahti kerida ükskõik millises sarnases urbanistlikus paneelehitiste asumis. Koht ei oma tähtsust, tähtsust omavad inimesed, kes on säensesse keskkonda kokku elama pressitud ja need lood ja karakterid, mida Unt suudab lahti kirjutada on valdavalt sisemiselt kergelt ekstsentrilised, kuid teisalt väljast paistvalt nii tavalised. Üksteisest väga erinevad, kuid kõiki ühendab üks - üksindus. Lemmikuimateks tegelasteks kujunesid šveitser Theo ning juuksur August Kask.

Sõnaga äga priima.

See raamat peab olema riiulist alati võtta.

 

Toriseja | Mielensäpahoittaja

Ülelahenaabrilt Dome Karukoskilt üllatavalt korraliku humoreskiga tegemine, parimad palad olid:

• Ford Escort ja kliendikaart - S-korti;
• ristsõnu peab lahendama alati hariliku pliiatsiga, et saaks ära kustutada ja teine kord jälle lahendada;
• vana härrasmehe räägitud vana soome murrak, briljantne.

Jonas Jonasson - 'Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus'

Filmile sai põhjendamatult ülekohut tehtud, raamat on täpselt sama õnnetu kui film ise. Pakutav humoresk on kerglasemat sorti ja ette aimatav, rääkimata rootsi uuskirjanduses läbivast kohustuslikust poliitkorrektuse rõhutamisest rasside ja rahvuste suhtes. Üsna mannetu lugemine.

Khaled Hosseini - 'And the Mountains Echoed'

“It's a funny thing... but people mostly have it backward. They think they live by what they want. But really, what guides them is what they're afraid of. What they don't want.” 

“J’aurais dû être plus gentille—I should have been more kind. That is something a person will never regret. You will never say to yourself when you are old, Ah, I wish I was not good to that person. You will never think that.” 

“When you have lived as long as I have, the div replied, you find that cruelty and benevolence are but shades of the same color.”

Vanamees ja meri

Noor Martti Helde suutis oma esmase tegemisega, filmiga 'Risttuules', panna koheselt kohalikul kultuuriskeenel märk maha, piisav märk, et järgmise projektina saada võimalus katsetada teatrikunsti tegemist säensete kohalike hiidude kui Linnateatri ning vonKrahli truppidega. Lisada siia veel juurde tubli erakapitali toetus, siis säensed võimalused ei mängi end tihti kodumaiste lavastajate kätte, rääkimata siis veel nii õhukese loomingulise portfelliga looja kätte. Ses osas on mul ainult siiralt hää meel, et härra on usaldust äratanud ning ei ole vähemasti siiani viimast kurjasti ära kasutanud.

Etendusest kumas taaskord läbi juba filmist tuttav käekiri - detailitäpsus ning peen stiilitunnetus. Ilus on vaadata kui igagi väiksem element nii muusikas, valguses, liikumises või kasvõi kostüümides on ühiseks tervikuks sätitud, mitte miski ei tundu lihtsalt kohatäitena, vaid omab oma kindlat funktsiooni näitemängus, ses osas on poisi käekiri kalligraafia valdkonda kuuluv ja eraldi kummardus tuleb teha ka põhjalikkuse ees. Kui norima peaks, siis ainult publikumile seatud B tribüünilt, teisest reast ei olnud paraku alati kõike laval toimuvat detailis näha, paat oli küll õhuliselt üles ehitatud, kuid ometi suutis see aegajalt teatud tegevustiku nurgad ära katta ja jäi kripeldama, mis täpselt seal ikkagi toimetati.

Kogu kompositsiooni täiuse juures meeldis veel väga kuis Helde kasutas ära kaamera ülesvõtmise võimalusi, näituseks moment kus vanamees peab elu-surma peale võitlust merliniga, siis jooksis kaamera pilt köiele ja käele, mis oleks muidu vaatajal jäänud ilmselt piisava tähelepanuta, siis nüüd võeti detailis ülesse - milline pinge oli soonilises käes, kuis köis kätte sisse soonis, hõõrudes ajapikku naha verele. Säene filmikeele kasutus tundus igati põhjendatud, mida just igakord teatris kasutatud kaameratöö puhul ei saa öelda. Julgen arvata, et ikka omajagu rolli mängib millise pagasi pealt tulla teatrisse filmikunsti tegema.

Sõnaga, vormi on visuaalsel etendusel küllaga, teisalt mind kõnetavat sisu jäi paraku aga väheseks ning kuna näitlejatele sõnaõigust ei antud ning kogu karakteri keerukus tuli välja mängida liikumises ja miimikana, siis ka säene žanr on mulle õnneks või õnnetuseks kauge, mispärast ei hakka parem ka näitetöid eraldi analüüsima. Ei oska.

Nii palju mõjutust igal juhul leidsin, et Hemingway klassika lugemisriiulisse võtta ja läbi töötada, nii etendusse sissejuhatav ajaloo annaalidest leitud teravamat sorti intervjuu kui etendus olid piisavaks inspiraatoriks

Douglas Adams - 'The Hitchhiker's Guide to the Galaxy'

See sattus küll nüüd olevat briljantne lugemine, 1979.a kirjutet' sci-fi absurdikas, mis suudab ka tänasel päeval olla niivõrd teravalt tabav ja humoorikas oli mulle suuremat sorti üllatus, igati meeldiv üllatus.

Muiata sai rohkem kui ühes kohas ning ilmselt on olnud raamat inspiratsiooniks paljudele, kuis muidu seletada näituseks raamatus kirjeldatud 'babel fish'-i (paabeli kala?), mille kõrva sättimisel on võimalik aru saada kogu universumis kõneldud keeltest, juhtumisi oli üks menukaimaid võrgus olevaid tõlkelehti enne google translate tulekut samuti babelfish.com.

Ja loomulikult on vastuseks 42 .)

Varesele valu

Linnateatri ja Draamateatri kahasse tehtud projekti või siis tegelikult Paavo Piiki ning Mari-Liis Lille kahasse tehtud projekti üks pooltest ('Harakale haigus') oli piisavalt mõjus, et isutas kaema minna ka teist poolikut Draamateatris. Temaatika pöörleb siingi depressiooni ümber, andmaks aimdust meie ümber olevate kodanike tegelikust argipäevast, painavast edukultusest, töönarkomaaniast ning lapsepõlvest kaasa võetud taagast. Just viimasele oli 'Varesele valu'-s rohkesti eetriaega antud, teagi kui täpselt Mari-Liis ja Paavo need kaks etendust kokku kudusid, palju panustas Mari-Liis Draamateatri tükki ning palju Paavo Linnateatri omasse, kuid 'Harakale haigus'-est ei jäänud meenuma niivõrd tugev rõhuasetus varasemast noorusest lahtiharutamata pundardest. Enamus neid lugusid jooksid pisut üllatavalt sama algpõhjuse juurde - isa ja tavaliselt joodikisa juurde. Üllatav ei ole põhjus ise, vaid sama põhjuse kordumine loost-loosse, uuesti ja uuesti. Huvitav oleks teada, kas see oli nüüd teadlik esiletõstmine või kogu lugude arvust nii mitmed viivadki reaalselt selle sama tõdemuse juurde. Erandlikuks looks oli ses võtmes ühe Hendrik Kalmeti ettemängitud lugu, kus noort IT-s töötavat rüütlit muserdas rutiin ning päevast-päeva korduvad mustrid nii enda tegevuses kui nägudes, mida näed, kui uudistes mida loed, otsid nagu narkomaan midagi uut, kuid ükski doos ei ole piisavat tugev enam, et murda monotoonset tooni ning pakkuda miskit uut ja värsket, kõik on juba olnud ja tuttav. See oli ka ainum lugu, kus leidsin teatavat ärtundmise rõõmu.

Näitelejate osas jäid tegelikult seisud samaks, mis 'Harakale haigus' puhul, nii hingestatuse kui usutavuse osas olid isiklikud lemmikud Kalmet ja Ratasepp. Teiste osas oli minu jaoks liiga palju teatrit.

Aare Pilv - 'Ramadaan'

...tsiviliseerituse tuum ei seisne mitte selles, et ei olda enam metsik, vaid selles, et metsikusi viiakse täide kontrollitult ja süsteemselt.

Idioot FM

Kui mõnes teatrimajas võetakse lavastada Dostojevskit, lähevad kõrvad liikuma, kui 'Idioot'-i olen konksus ja kui veel Pepeljajev end tüüri on sättinud, pole muud valikut kui kohal olla. Sedant puhku avanes võimalus väisata lavaka enda ruume Toom-Kooli 4 majas, kuhu varem polegi sisse kiigata põhjust olnud. Seda enam sai nüüd koridorides ringi uitatud ning nuusitud, tutvutud tunniplaanidega, kus silma hakkasid tavapärased ained nagu - vehklemine, tants II, Alexanderi tehnika jne. Üllatav oli pisut tunniplaani intensiivsus, sisuliselt on näitlejaks pürgijad hommikust õhtani koolimajas rakkes, kuigi jah, mõned pikemad augud tulid lõuna ajal ka sisse. Harjutatakse juba teatris töötamise rütmiga? Hommikul proovid, õhtul etendused? Hmm. Igal juhul oli rikastav ja põnev.

'Idioot FM'-il endal on Dostojevski kirjutatuga vaid tinglikud seosed tegelaskujude nimede ning üksikute stseenide näol, valdavalt oli Pepeljajev lähenenud enam kui loominguliselt tekstile. Tegevustik ei olnud raamistatud ühte ruumi kindlale lainepikkusele vaid toimus paralleelselt neljas erinevas ruumis, nii erinevate näiteljate kui lugudega nagu raadioruumis kohane. Raadiokuulajatele oli antud vaba voli ise jaamade vahel kruttida, ehk liikuda ühest ruumist teise, siis kui isutas, nii juhtuski, et läksime teatrikaaslasega juba kohe alguses lahku ning kohtusime etenduse vältel sporaadiliselt mõnes ruumis. Vahelduseks meeldiv värskendus, kuigi kõiki nii hoomata ei olnud võimalik, siis kokkuvõttes see ei hakanud ahistama ega häirima.

Kirkamalt jäid meenuma klaveril ninadega mängitud duett Pärti 'Spiegel im Spiegel'-ist ning lõppvaatusest koerteks kehastunud labradori kombel saba liputav Mõškin ning dobermanni kombel lõrisev Rogožin. Briljantne.

27.lennust jäid esimese kokkupuute pinnalt silma Lauli Otsar ja Risto Vaidla, kuid kogu kompott on veel nii toores ja kaanetamata, et kindlaid lemmikuid välja ei joonistunud. Sellega seonduvalt tõstatus hoopis küsimus, kuis küll vastuvõtukomisjon oskab, suudab teha säense materjali pealt otsustust, et siin on perspektiivi ja siin mitte, kas vaadatakse mingeid kindlaid stereotüüpe, mida on igal juhul teatris vaja, peetakse silmas erinevate teatrite tellimusi või hinnatakse puhast talenti, ja kui viimast, siis kuidas küll?

Cities On Speed - Bogota Change

Tõeliselt inspireeriv lugu kahest väga erineva tegutsemismudelida Bogota linnapeast - Leedu juurtega filosoofist Antanas Mockus-est, kes uskus kogukondlikku juhtimismudelit ning pragmaatikust Enrique Peñalosa-st, kes omakorda uskus infra jõudu. Läbi nende kahe lähenemise suutis maailma õudseima linna kuvandiga Bogota 10 aasta jooksul teha radikaalse muutuse, läbi tavatute meetodite suudeti korrastada linna valitsenud liikluskaos, pidurdada kriminogeense kihi tegevust ning anda lootus tagasi kodanlusele.

Näituseks liikluskorraldust parendati liiklustjuhtivate klounide ja miimidega, kes naeruvääristasid liikluses ülbitsejaid ja kiitsid tublimaid kleebistega, pühapäevaseks kergeliikluseks ja jalutamiseks suleti suuri magistraalide, ühistranspordi elavdamiseks loodi 'TransMilenio' kiirbussiliin, administratsioonist juuriti välja korruptiivne kontigent, kes esiti asendati akadeemikutega ja hiljem Peñalosa võimu ajal ettevõtjatega. Igati suurepärane vaatamine.

Hiirtest ja inimestest

Vallo Kirsi ja Tõnis Parksepa kahasse tehtud ja hiljuti ära nähtud 'Idioot' jättis meeldivalt meeldejääva jälje. Piisava, arusaamaks, et Linnateatris praegusel hooajal pakutav 'Hiirtest ja inimestest' tuleb juba ainuüksi selle dünaamilise duo käekirja pärast ära kaeda.

Nagu paarile tavaks saamas on, tehakse jällegi klassikat, sedant puhku Steinbecki ja sedant puhku Linnateatri oma trupiga ja Hobuveskis. Paraku ei võistle Steinbecki kirjutatu 'Hiirtest ja inimestest' ühes ja samas kaalukategoorias Dostojevski 'Idioodiga' kui aluseks võtta karakterite ja temaatika sügavus, Steinbecki lugu jääb tunduvalt õhemaks, andes küll võimaluse põgusaks sissevaateks erinevatele inimsortidele ning niisamuti inimeseks olemise võlule ja valule, kuid võrreldes 'Idioodiga' siis ikkagi vaid kriibitakse inimsuse klaasjat pinda. Viimatine teadmine saabus muidugi etendust nähes, mitte enne, ehk eeltöö jäi ses osas tegemata, mistõttu oli mu ootus eelarvamuslikult suurem, mis tegelikult ei ole õiglane antud etenduse suhtes, kuna neid kahte tükki ei peakski sama kaaluga kaaluma.

Etenduse sisuliseks keskmeks kujunesid unistused, mida inimloomus loob ning mingis hetkes alati ka uskuma hakkab, et need võivadki teoks saada, kui haprad need unistused võivad olla ning täiesti sinust mitte sõltuvatel põhjustel puruneda nii kogemata nagu juhtus episoodis kus Lennie (Indrek Ojari) ärevas olekus niimuuseas hobuseraua sirgeks väänas, pisike vääratus Lennie poolt ning õhulossid ongi purunenud.

Lennie juurde tagasitulles, siis Linnateatrit väisates polegi siiani aru saanud, milline roll või karakter Indrek Ojarile sobitub, nüüd on siis vastus käes. Lenniena oli ta vägev. Ainult üks väike episood jäi mulle küsitavaks, kui istus neidisega õrrel ning ei suutnud vastu panna ning ühmas neidisele vastu ülemeelikult kerge huumoriga, see ei läinud kokku Lennie karakteriga minu meelest, muidu aga kindlasti parim roll, milles Indrekut näinud olen.

Teisena meeldis mulle väga Alo Kõrve tehtu, tasakaalukas ja rahulik, kogemuse pealt tehtud mäng, mis ei rutanud kuhugi, vaid sidus ja toetas teiste mängu. Nauditav

Ja siis jäi veel meenuma Mikk Jürjens, kelle osas on mulle raske objektiivseks jääda, kuna mulle väga meeldib Miku intensiivsus ja kohalolek, rollid mida näinud olen, ei eristu küll väga selgelt, kuid see, mida mees teeb, sobitub väga hästi mu maitsemeelega.

Teiste osas ses lühikeses loos ei tihkagi hinnangut anda, kui, et hea ansambel oli kokku saadud ja terviklik mäng oli igati priima.

Kummitama jäi Aleksander Eelmaa õhku visatu - ma oleks pidanud ikkagi ise oma peni maha laskma.

Vehkleja

Eesti filmiproduduktiooni tase aiva kerkib iga filmiga, kui lähtuda filmide vormilisest kvaliteedist, Vehkleja on ses osas ehedaks näiteks. Antud eksemplari režii ja operaatori töö tegid küll naabrid põhjast, kuid kõik muu on kodumaine ja hästi tehtud kodumaine.

Delhi tants

Käesolev teatri hooaeg polegi veel õieti hoogu sisse saanud, kui juba üks imetabaselt tihe tegemine on nähtud. Kui juba eelmine Ivan Võrõpajevi ning Lembit Petersoni kombo 'Joobnute' näol osutus sõnumiga elamuseks, mis kratsis küüniku kesta pealispinda, siis uus tehtu tungib vahedalt sest läbi. Suures osas ongi nende kahe etenduse põhiteemad samad - elu, surm, armastus, Jumal.

Igavikulised teemad, millega mängitakse läbi korduste, omamoodi nagu kõikeseletava spiraali jõutakse ühe või teise teemani uuesti tagasi ning antakse jällegi uus vaatenurk, mis omakorda viib tasases rütmis ootamatu sügavuseni, inimeseks olemise olemuseni.

Tuleb tunnistada, et ses osas on idabloki kultuuriruumil mingi müstiline oskus olla sügavate teemade käsitlusel mõjus, isiklikult tekkisid kohatised paralleelid Dostojevski 'Idioodi'-ga, täpsemalt siis inimlike loomuomaduste kogu värvipaleti esitlemise osas ning viisist kuis neid tajutakse nende samade värvide enda poolt. Vene 'duhhis' on päris tundeid, päris elu, päris inimest ning kõikse oluliseim seal juures - usutavust. 

'Delhi tants' koosneb seitsmest lühinäidendist - „Iga liigutus“, „Tantsu sisemuses“, „Sinu tundmused“, „Rahulikult ja tähelepanelikult“, „Nii sees kui väljas“, „Ja alguses ja lõpus“ ning „Nagu üks ainumas tants“, nimed mis moodustavad ühtse tervikliku mõtte juba sõnas, kuid ka läbi kattuvate teemade, tegevuspaiga ja tegelaskujude välja mängitud sisus, olles paradoksaalselt samas ka üksteisest täiesti sõltumatud ühikud, mis väärivad, ei, isegi nõuavad eraldi süübimist, kuna tegemist on erinevate vaatevinklitega, reaktsioonidega, olenevalt siis inimesest, tema olemusest, tema kogemustest. Ehk kõik need juhtumised on tegelikult sisus samad, kuid näivad nii erinevad meile, ehk ei mõista me, kuis nii moodustubki ühtne tervik.

Lugude sidusaine on Laura Petersoni mängitud baleriin Jekaterina loodud tants, mis on ammutanud inspiratsiooni Delhi Main Bazar'il kohatud maailma valust, Jekaterinal on õnnestunud kogu see maailma piin tantsuks vormida, kuid seda tehes, või pigemiti kogu seda valu nähes on ta minetanud osa oma loomupärasest empaatiavõimest, ehk nähes või tajudes miskit ekstreemset on üsna võimatu naasta tagasi nii öelda normaalusesse. Nii ei tekita sisemiselt ükski löök enam endist, normatiivset, oodatud emotsiooni ja ses osas teeb Laura küll kindla esituse, kuigi tema tegemise mängulisus jääb mulle endiselt võõraks.

Katja ema Alinat mängib Laura ema Mare, kes on ühtviisi mõjus oma sõnumis nii surmale määratud kui ka vastupidi surmava tõve seljatanud naisena, heites tütrele ette, et tema õnn elatub ainiti teiste õnnetusest - tants on küll õnnelik, kuid selle alglähe on ikkagi teiste kannatused ja õnnetused. Mõlemas rollis on vajalikku emalikku andestavat etteheidet ja sügavust. Nauditavalt tehtud.

Maria Klenskaja astub üles suurte kogemustega teatrikriitikuna, kes üritab kahe ilma, valgustunud ning igapäevasuse, erinevaid arvamisi siduda. Polnud väga mitu aega näinud Mariat laval ning tuleb tunnistada, et ei oleks osanud paremat valikut Lembitu asemel teha, Maria on tõesti väga, väga hea omas rollis, tulles välja ka etendusest saatma jäänud mõttega - „Parem on elada halvasti oma elu kui suurepäraselt võõrast elu.“

Ott Aardami tehtud Andrjuša on oma ebakindluses ja väiksuses just täpselt see nö harju keskmise, kõige tavalisema inimese tüpaaž, osaledes tantsus ise seda tajumata nagu suuresti ka tema ametlik abikaasa Olga, Eva Eensaar, mõlemad on oma rollides veenvad. Olga ja Andrju erisus seisneb selles, kui üks on tantsu näinud ning saab kogetule toetuda, siis Olgal puudub seegi kõrs.

Lemmikuim oli siiski tasase medõe roll, Maria Petersonilt, olles näinud pidevalt surma ja tajudes sellega kaasnevat valu kaaskondsetele, otsib ta võimalust seda kõike mõista, mõista nii nagu mõistab baleriin Katja oma tantsus. Leebus ja just veelkord tasasus on imetabased.

Keelatud filmid | Forbidden Films

Felix Moeller-i dokis välja toodud numbrid natsi Saksamaa filmitööstuse produktiivsuse suhtes, tundusid esiti üllatavad, ehk siis üritasin neid pisutki konteksti seada, aga paraku suurt adekvaatset pilti kuskilt saada ei olegi:

http://blogs.warwick.ac.uk/michaelwalford/entry/nazi_box_office/
http://screenville.blogspot.com/p/world-cinema-stats-index.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Cinema_of_Germany

Eks ta ole igaühe enda otsustada, kui ohtlikud need filmid tänases päevas on ning kui keelatud nad peaksid olema, filmis küsitakse arvamist nii ekspertidelt filminduses ja ajaloos, kui ka tänavalt ja ka siin on sõnavõtud üsnagi polariseerunud.

Tekst KUMU lehelt:

Hans Steinhoffi „Hitlerjunge Quex” (1933), Leni Riefenstahli „Tahte triumf” (1935) ning Veit Harlani „Jud Süß” (1940) ja „Kolberg” (1945) on vaid killuke ligi tuhandest linateosest, mida maailm fašistliku Saksamaa valitsuse range järelvalve all valminud natsionaalsotsialistlike propagandafilmidena teab. Paljud perioodi 1933–1945 linateostest on tänapäevaks leidnud erinevate retrospektiivide ja moodsate meediumite kaudu tee ka suurema publikuni, mõned neist on aga rangelt keelatud ka tänapäeval.

Lavastaja Felix Moelleri uus dokumentaalfilm avab vaatajale ukse arhiividesse, kus neid saladuslikke ja keelatud filme säilitatakse, ning otsib vastust küsimusele, mis teeb ühest 80 aastat tagasi valminud filmist 21. sajandi vaataja jaoks ohtliku relva.

Ivan's Childhood | Ivanovo detstvo

Andrei Tarkovski esimene tegemine, mis ühtlasi tõstis mehe nii kodumaal kui Euroopas püünele.

Whiplash

Oma ihu ja vaimu piitsutamine tippu jõudmiseks on üks Kolgata tee, mille ilmseim näide on tippsport, kuid Whiplashi puhul on toodud pisarad ja veri jazz muusika skeenele, läbi 'make or break' koolkonna. J.K. Simmons-ilt tugev tegemine, üsna sarnane karakter, kui ta tegi veel legendaarset vanglasarja 'Oz'.

Coriolanus

Ralph Fiennes'i tõi Shakespeare tragöödia 'Coriolanus' tänapäevasesse miljöösse, jäädes samas originaalteksti juurde, kuigi viimatine raskendas kogu teksti ja sisu hoomatavust omajagu, siis teisalt andis juurde olulise dimensiooni mõistmaks, et ajad küll muutuvad, kuid inimese olemus küll mitte.

Sõnaga üllatavalt tugev tegemine härraselt Fiennes-ilt.