Aju Jaht

Diana Leesalu käekirjast Linnateatris on kujunemas minu jaoks uus kvaliteedimärk antud teatri pakutavas programmis. Neidisel on nina, silma, kõrva üles leidmaks toredate püantidega tükke. Viimatine neist, A.Horowitz-i 'Aju Jaht' on ehk küll kõige lihtsakoelisem ses nimekirjas oma komejantlikus võtmes üles ehitatud tempoka psühhothrilleriga, kui humoresk kõrvale jätta, siis on teatavaid sarnasusi võimalik leida teiste Linnateatri tükkidega nagu 'Kolm vihmast päeva' ning 'Kes kardab Virginia Woolfi?'

Suuremale krimkadelembule on süžhee teatud osas suuresti küll etteaimatav, eriti just kahe-kolme-nelja järgmise sammu suhtes, kui on tahtmist minna kaasa mõttemänguga ning jälgida vihjeid ja märke, mida üsna selgelt välja mängitakse. Hoolimata sellest on lubatud põnevust ning ootamatust siia piisavalt sisse pikitud, et lõpplahendus tuleb enamustele siiski üllatusena nii ka mulle.

 

Näitlejatest. Allan Noormets oli jällegi väga priima, sobitudes oma grotesksusega ideaalselt, humoorikalt hullu doktori rolli. Peab tunnistama, et mängus lipsas sisse ka moment 'Armastusest kolme apelsini vastu' kui härra Truffaldinona üles astus, eks ikka see:

'Ei tule neiut kolme! Tuleb üks! Ei hakka kiva loopima! Istub kivile!'

Piret Kalda ei pidanud just liiga palju laval olema, aga kui oli, siis täiendas kenasti kogu pilti ja lisas teravust. Indrek Ojari osas ei oska muud öelda, kui, et Ojari on Ojari ja nii igas etenduses. 

Sõnaga, ei julge öelda, et tegu on kokkuvõttes suure kunstilise šedöövriga, kuid kvaliteeti ja meelelahutust on  kindlasti. Nii näitlejad, kui kostüümid, kui muusikaline tervik, kui efektid on kõik kergelt ajahõngust puretud, kõik on klassika. Nii linnateaterlik.

Mõtteid:

Madness need not be all breakdown. It may also be break-through. - R. D. Laing

Neil pole midagi viga, aga nende viga seisnebki selles, et nad arvavad, et neil pole midagi viga. - doktor Farquhari.