Vanamees ja meri

Noor Martti Helde suutis oma esmase tegemisega, filmiga 'Risttuules', panna koheselt kohalikul kultuuriskeenel märk maha, piisav märk, et järgmise projektina saada võimalus katsetada teatrikunsti tegemist säensete kohalike hiidude kui Linnateatri ning vonKrahli truppidega. Lisada siia veel juurde tubli erakapitali toetus, siis säensed võimalused ei mängi end tihti kodumaiste lavastajate kätte, rääkimata siis veel nii õhukese loomingulise portfelliga looja kätte. Ses osas on mul ainult siiralt hää meel, et härra on usaldust äratanud ning ei ole vähemasti siiani viimast kurjasti ära kasutanud.

Etendusest kumas taaskord läbi juba filmist tuttav käekiri - detailitäpsus ning peen stiilitunnetus. Ilus on vaadata kui igagi väiksem element nii muusikas, valguses, liikumises või kasvõi kostüümides on ühiseks tervikuks sätitud, mitte miski ei tundu lihtsalt kohatäitena, vaid omab oma kindlat funktsiooni näitemängus, ses osas on poisi käekiri kalligraafia valdkonda kuuluv ja eraldi kummardus tuleb teha ka põhjalikkuse ees. Kui norima peaks, siis ainult publikumile seatud B tribüünilt, teisest reast ei olnud paraku alati kõike laval toimuvat detailis näha, paat oli küll õhuliselt üles ehitatud, kuid ometi suutis see aegajalt teatud tegevustiku nurgad ära katta ja jäi kripeldama, mis täpselt seal ikkagi toimetati.

Kogu kompositsiooni täiuse juures meeldis veel väga kuis Helde kasutas ära kaamera ülesvõtmise võimalusi, näituseks moment kus vanamees peab elu-surma peale võitlust merliniga, siis jooksis kaamera pilt köiele ja käele, mis oleks muidu vaatajal jäänud ilmselt piisava tähelepanuta, siis nüüd võeti detailis ülesse - milline pinge oli soonilises käes, kuis köis kätte sisse soonis, hõõrudes ajapikku naha verele. Säene filmikeele kasutus tundus igati põhjendatud, mida just igakord teatris kasutatud kaameratöö puhul ei saa öelda. Julgen arvata, et ikka omajagu rolli mängib millise pagasi pealt tulla teatrisse filmikunsti tegema.

Sõnaga, vormi on visuaalsel etendusel küllaga, teisalt mind kõnetavat sisu jäi paraku aga väheseks ning kuna näitlejatele sõnaõigust ei antud ning kogu karakteri keerukus tuli välja mängida liikumises ja miimikana, siis ka säene žanr on mulle õnneks või õnnetuseks kauge, mispärast ei hakka parem ka näitetöid eraldi analüüsima. Ei oska.

Nii palju mõjutust igal juhul leidsin, et Hemingway klassika lugemisriiulisse võtta ja läbi töötada, nii etendusse sissejuhatav ajaloo annaalidest leitud teravamat sorti intervjuu kui etendus olid piisavaks inspiraatoriks