Raske miskit kohe kosta. RAAAM oli loonud võimsad raamid - Viinistu katlamaja etendusepaigana on üks lahedamaid üldse kus mu silm käinud on, näitlejate valikusse kuulus mitu head ja tuttavat nime, kelle tegemisi olen varemalt vägagi nautinud, lavastaja, Jakuutiast pärit Sergey Potapov, šamaani lapselapsena tõotas eksootikat ning miskit värsket, rääkimata siis tehtud turundusest läbi treilerite või plakati, mis on üks kutsuvaimaid, mida siiani näinud olen, lõpetuseks veel Kitzbergi paljulubav tekst, ehk kõik komponendid ja veel enamgi olid ju olemas, ometigi ei läinud etendus minu jaoks kuidagi käima. Jäi mulje, et oli lavastaja poolt nagu üle jala tehtud, suvine aeg, teen miskit ära, siia-sinna mõned käekirjast tulenevad tehnikad ja sümbolid, mis ka enne töötanud on ja valmis.
Jah, hästi oli välja mängitud ksenofoobsus ja/või võõraviha tänase päevapoliitilise pagulaste teema taustal, mis eriti võikalt torkas Tammaru vanaema sõnades:
"Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis
naisi ainult oma keskelt - ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see
on - puhas!"
Keeruline on suhestuda selle ütlemisega nagu on isiklikul tasandil keeruline ka pidada eestlasi erakordselt ksenofoobseteks võrreldes teiste rahvustega. Teksti juurde tagasitulles, kas saab üldse Tammaruid eestluse etalonideks pidada, kui nad kõiges tahtsid järgida vaid mõisnikke ja meenutasid sedapsi hoopis pigem väikekodanlust, võrreldes Tiinaga, kes esindas vabadust ja metsa ning ise hakkama saamist. Võimalik, et siin on lihtsalt erinevad arusaamised eestlusest.
Sõnaga - ootus oli suurem.
Posts
No comments:
Post a Comment