Mart Poom - 'Minu lugu'

Mart Poom on minu jaoks läbi aegade parim ja kõrgeimaile tasemele välja jõudnud eestlasest jalgpallur (kuigi härra Klavan hakkab kandadele jõudma), kelle suhtes oman suurt austust. Mart Poom ei olnud kindlasti kõige talendikam maarjamaa pallur ning kogu edulugu nagu raamatust lugeda võib on mees üles ehitanud  ebamaisele töövõimele ning tahtmisele iga hinna eest läbi lüüa, minnes selle eesmärgi järgi läbi paksusust ja vedelast. Nagu üks tuttav väga tabavalt ütles:

Kui Mart Poomi poleks sellisel kujul olemas, siis oleks Anton Hansen Tammsaare ta kaasajastu jaoks välja mõelnud.

Raamat ise koosneb 78% ulatuses detailsest ülevaatest mängudest, treeningudest ning vigastustest, olles ses suhtes nagu kroonika (mitte see ajakiri), kroonikale mitte kohaselt on sisse juhtunud üllatavalt mitmeid keelelisi apsakaid nimedega nagu näituseks on saanud Southamptonis mänginud Marians Paharsist, Maris Pahars või Arenali juhtfiguurist David Deinist Davis Dean ja need näited ei ole üksikud.

Kindlasti on hea lugemine tippspordi võõrale inimesele või noorsportlasele, mida ikkagi tähendab tippu pürgimine, iseasi, kas Poomi praktikat läbi vigastuste mängimise ja treenimise osas peaks eeskujuks võtma, pigemiti hoopis seda, et kui on põlv puru saab teha ülakeha trenni ning kui õlg, siis jalgadele või siis minna aasta esimesel päeval trenni, et saada nii psühholoogiline eelis konkurentide ees jne. Ses osas on inspireerivat materjali kuhjaga, mida aga ei ole on põnevus ja emotsioon ning teatud tasandil tekib monotoonse teksti lugemisel küsimus, kui õnnelik inimesena Mart üldse on, samas kõrvalvaatajana arvan, et küsimus tuleneb pigem raamatu toimetajast ja ilmselgelt oleks saanud seda lugu ilmekamalt edasi anda.