Mati Unti 'Sügisball'-i puhul tuleb esmane paralleel kohe Chuck Palahniuk-i 'Fight Club'-iga, mitte süžhee sarnasuse osas, kuigi ka sealt on võimalik leida ühisosa, vaid pigemiti tarbimisliku kogemuse osas. Nimelt sai kõikse pealt mõlemal juhul enne ära kaetud film, mis oli noh, nii imetabane ja sinna juurde hiljem loetud raamat, mis oli noh, nii ka suurepärane kogemus. Mõlemalt juhul ei oldud lähtutud raamatu ja filmi puhul üks-ühele sündmustikust, vaid kajastatud oli olustik ja karakterid, kuigi jah 'Fight Club' jälgis ehk rohkem ikkagi ka raamatu tüviteksti. Aga säene paralleel mul siiski jäi.
Mati Unti 'Sügisball'-i tegevustik toimub erinevalt filmist küll Lasnamäe asemel Mustamäel, kuid sel pisidetailil suuremat vahet ei ole, kuna samahästi võiks see lugu lahti kerida ükskõik millises sarnases urbanistlikus paneelehitiste asumis. Koht ei oma tähtsust, tähtsust omavad inimesed, kes on säensesse keskkonda kokku elama pressitud ja need lood ja karakterid, mida Unt suudab lahti kirjutada on valdavalt sisemiselt kergelt ekstsentrilised, kuid teisalt väljast paistvalt nii tavalised. Üksteisest väga erinevad, kuid kõiki ühendab üks - üksindus. Lemmikuimateks tegelasteks kujunesid šveitser Theo ning juuksur August Kask.
Sõnaga äga priima.
See raamat peab olema riiulist alati võtta.
Posts
No comments:
Post a Comment