Faust

VAT teatrisse pole varemiti liiga tihti olnud põhjust sattuda, nähtud on vaid 'Kas sulle meeldib porno?' ning Katariina Unti soolotükk 'Nisa'. Kumbki just mälupilti kustumatut mälestust ei suutnud joonistada, mistõttu pole ka VAT teatrit menüüsse rohkem sattunud. Kuuldes, aga 'Faust'-i kohta Kuku raadio 'Publikumärgist' kunagi mitu head aega tagasi nii mõndagi imposantset ning saades viimasel ajal veel mitmeid soosivaid signaale usaldusväärsematest allikatest, tuli isu pakutav kohemaid ära kaeda. Hilisele ärkajale-märkajale oli muidugi paras, et hooaja viimaste etenduste piletid osutusid juba väljamüüduks, igaks puhuks sai siiski veel kirjutet' VAT teatrile palvega - ehk oleks võimalik veel leida kohta kaks, kasvõi trepile. Toreda üllatusena lubatigi need kaks kohta saali ära paigutada, ehk siis lisaks tublile Maarjale Rakvere Teatrist olen äärmiselt tänulik ka Kristelile VAT teatrist, leidmast võimalusi teatrihuvilisele vastu tulla.

Etendusest. Näitemäng ammutab ainest Goethe ja Marlowe kirja pandud jutustustest, kuid põhineb suures osas Friedrich Wilhelm Murnau 1926. aastal välja tulnud must-valgel tummfilmil 'Faust', põhineb nii suures osas, et etendus algabki filmi ettemängimisega valgel linal, kus näitlejad loevad tegelaskujude teksti ette, kuniks kaablite särin, filmirulli kokku jooksmine lõpetab filmi ning paneb trupi kohmetusse olukorda, et mis nüüd edasi!? Ühisel nõul otsustatakse filmi süžhee olemasolevate vahenditega ise ettekanda. Säene üleminek filmilindilt, nö spontaanses võtmes, teatrile oli üsna kohmakas ning ei jätnud kohe kuidagi usutavat muljet. Teisalt tundus algatuseks originaalfilmi näitamine olevat oluline võte, viimaks publikumi kaasa järgneva pakutava vormi ja kontekstiga, filmita alguses oleks võtnud pakutavasse olustikku sisse minek kindlasti enam aega, seega ei jäänud ka eelpool mainitud küsitava väärtusega lahendus kuidagi viisi häirima.

Mis siis sai? Sai tummfilmi põhist teatrit kõige ehedamal kujul! Rõhk ei olnud sõnal, rõhk oli kehalisel väljendusel - läbi kehakeele, läbi näoilmete, läbi näitlejate energia. Valgustuse ja taamalt voogava elava muusika kõrval omas seekord ka tekst ja lugu ise minu jaoks pigemiti taustajõu rolli, kuna etenduse edenedes tekkis ootus, et kuis nüüd ja mis nüüd välja mängitakse, mitte kuis lugu edasi voolab ja kuhu ta üldsegi voolab. Ses osas oli kindlasti tegemist meeldiva vaheldusega enamjaolt menüüsse sattuva sõnakeskse teatriga. Põnevust läbi efektide oli sisse pikitud omajagu - nagu põlema lahvatav raamat, Gretcheni kõhule projitseeritud loode ja veel paljut, kuid ükski vigurdus või lahendus ei olnud liiast, vaid läbimõeldud ja antud hetkes ideaalne, ehk etendust läbiski pideva joonena perfektsionism, iga detail oli läbi mõeldud ja omal kohal. Sjuppäär.

Näitlejatelt nõudis säenne füüsiline teater ilmselgelt suuremat pingutust tavapärasest. Efektne viis kuis Ago Soots-ist sai muundumise teel üks tegelaskujusi - raugastuva ja kronksus dr. Faustuse näol, jääb ilmselt veel pikaks ajaks minuga. Ago Soots oligi üks isiklikke leide, ei olnud ennem tema tegemisi märganud, viis kui suurepäraselt omanäoliselt suutis ta mängida välja erinevad tegelaskujud nagu kõver vanainimene või uljas noorinimene, oli võimas. Antud kontekstis Ago Sootsi eriliselt välja toomine on ilmselgelt ebaaus, aga teiste trupi liikmete suhtes, kuna elamuse mõttes oli ühel oluliseimal kohal siiski hingestatud ja veatu ansamblimäng, kus kõigil on võrdselt kandvad rollid. Eriti momentides, kus laval olnud karakter vaid maigutas suud ning tekst tuli hoopis taamal seisva kaasmänguri huultelt, mis andis veelgi vunki juurde ruumilis-heliliselt ning parodoksaalselt sobitus imehästi tummfilmi vormiga.
Üllatus tuli ka Tanel Saar-elt, kes senini pole just mu lemmikute nimekirja sattunud, kuid need saatanlikud ilmed mängitud Mefistoselt olid absoluutselt 'priceless' nagu ka Margo Tederi grotesk Gretcheni emana või Meelis Põdersoo einevad karikatuursed episoodid laval ning etteloetud tekst, unustamata Katariina Ratasepp-a kannatusi Gretchenina. Kokkumäng oli lihtsalt imeline.

Sõnaga - sügav kummardus siit poolt Aare Toikkale ja kogu VAT teatrile, satun kindlasti nüüd tihemini kaema pakutavat paekiviseinte vahele Rahvusraamatukogus.