Tuvi

Teagi, kust ja mist silma-kõrva jäi. Igal juhul mingist hetkest oli kindel, et Tuvi tuleb kindlasti ära näha nii kaua kui seda veel üldse pakutakse. Vedas. Nõnda banaalselt kui vana ütlus ka ei kõlaks, siis - nii kaua kui suudetakse enda tegemistele vaadata läbi huumori prisma, peaks vaimse tervisega kõik korras olema. Theatrumi duo, Andri Luup-i ja Maria Peterson-i isikus, ei teagi täpsemalt kuis nad oma tööülesandeid jagasid, igal juhul oli koosluse loome tulem kenasti terviklik. Teatri skeenelt selgelt välja joonistuvad stereotüübid olid üksteisega võrreldes kindlapiiriliselt paika seatud, igaüks oli täiesti omamoodi nähtus ning komejantile kohaselt oli igale karakterile veel piisavas koguses vunki juurde keeratud. Priima. Hinnang, et säensed stereotüübid ka tegelikuses teatris eksisteerivad on küll teatrisiseelust kaugel oleva inimese poolt antud, kuid minu jaoks oli see vägagi usutav ehk kujutluspildile vastav. Kas ses naljas on ka tera tõtt, ei oska öelda ja see ei olnudki niivõrd oluline, kuna kõik toimis.

Teistest eredamalt joonistusid välja Liina Olmaru tehtud halli hiirekese Rita-Reeda tegelaskuju, kergelt punetavate silmade, nutuvõruse suu, ebakindla hääletäbri ja miimikaga oli ehe õnnetusehunnik. Puhas nauding kaeda. Kõikse enam siiski üllatas Aarne Soro Ugala teatrist, direktori Vello-Viljari rollis. Üllatus ses mõttes, piinlik küll tunnistada, aga ma polnud varem kuulnud, ega näinud teda kordagi mängimas. Töö oli aga detailideni stiilipuhas, julgeks öelda, et läbi aegade üks meeldejäävamaid rollilahendusi, eriliselt muhe nüanss oli pidev peasolevate mõtete ning tegevuste paljususe väljendumine hüplikus kõnemaneeris, kord siia, kord tänna, kogu aeg kõrges tempos, jooksu sammul. Tõesti imetabane, see groteskne närvilisus. 

Nii kokkuvõttes siis - suurepärane vaatamine.

Kirjeldus etenduse FB lehelt:

"Tuvi" on komöödia sõnateatrist Hermes, mis võitleb koha eest päikese all. Kus on publik, mida talle öelda ja milline žanr valida. Need on küsimused, mis tekitavad peavalu kõigile. Hermesel puudub oma nišš ja see on vaja kiiremas korras leida. Äkki teha midagi tõeliselt radikaalset või leiutada midagi täiesti uut ning enneolematut. Teatridirektoril on lahendus, aga kõik näitlejad näivad liimist lahti olevat. Lahenduse peab pakkuma uus noor lavastaja, kes haarab härjal sarvist ja paneb vanad harjumused ja suured staarid tuleproovile. Kas teha midagi vastu oma tahtmist või mitte teha, selles on küsimus. Ja mida teha nii isiklike kui üldiste ideaalidega.

Osades Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel.