Risttuules

Ei saa salata, et ikka juuniküüditamise temaatika oli peamine magnetiseeriv tegur, mis sundis filmi võimalikult kiiresti programmi võtma. Palju neid filme siis koduvabariigis üldse tehtud on sel teemal, kuskilt jäi kõrva, et mängufilmina vaid üks - Jüri Sillarti 'Äratus' ning dokkidest ehk tuntuim Imbi Paju tehtu, kuid suurt rohkemat märkimisväärset ette ei tulegi. Ehk kummastavalt on Eesti senise filmitegijate hulgas olnud tegu tabuteemaga, liiga värskete haavadega, et neid uuesti võiks lahti rebida. Tinglikult võiks meenutada ka suuremat pahameele tormi mis järgnes 2009.aasta Tujurikkuja 'Küüditamise' sketšile. Küüditamine on meile rahvuslikult püha ja tundlik teema, milles paljudel peredel on üht- või teistpidi sügavalt isiklik, rohkem kui valulik kogemus. Eks seetõttu on osaliselt ka mõistetav, miks ei ole filme juba mitmed põlved tahtnud linale tuua, kuna kuis sa oskad igaühe isiklikku kõrvetavat valu, piisava sügavusega filmis kujutada.

Kuniks noored võtsid ette, võtsid aja, lihvisid-lihvisid-lihvisid ja tegidki ära. Enamasti on filmi juures äramainimist väärinud idee autor ning režissöör, 26-aastane Martti Helde oma ülihea detaili- ja terviku tunnetusega, kuid tegelikult on suur osa filmi teinud tuumikust värskemast põlvkonnast - stenaariumi juures oli abiks ning montaaži tegi 34-ne Liis Nimik, tänu kellele on tasakaal teksti ning pildi vahel lihtsaltt täiuslik, hingekriipiv saatev muusika, mis täiendas filmis perfektselt tundlikku jutustaja häält ja loomulikult need kandvad pausid, tulid 28-aastaselt Pärt Uusbergilt, filmi kogu 13-st kaadrit võtsid kaameratega üles 28-aastane Erik Põllumaa, 34-ne Ants Martin Vahur ja 35-ne Indrek Šeiko ning kunstnikuna tegi vapustava töö ära 30-ne Reet Brandt. Just säene tegijate ring, pigem nooremapoolne, kuid juba tublid nimed, võtavad ette ja teevad ära, mida pole enne tehtud. Julgus ja tahe ning lõppeks ka kvaliteet, mis väljenduvad filmi küpsuses, on muljet avaldavad.

'Ristuules' ära vaadanuna hämmeldusin, kuna esmaselt ei jäänud küll meenuma küüditamise kui ajaloosündmuse traagika ning raskus, vaid pigemiti hoopis kurvameelne armastuslugu kahe hinge vahel, mille juures juuniküüditamine oli taustaks. Vägagi võimsaks taustaks muidugi, mis andis ka loole erilise sügavuse. Samas pean ausalt tunnistama, et isiklikus plaanis ei leidnud lugu teed naha vahele, mis aga puges naha vahele oli filmi vorming nö tableu vivant stiilivõte või eestipärasemalt ajapeatus ehk liikumatute piltide seeria. Need tardunud ilmed, võimas miimika, antud ajahetkes seiskunud kehakeel, mis andsid niivõrd ehedalt edasi kogu olukorra lootusetust ja inimtasanditel pulbitsevat emotsiooni. Ka hajutine silma pilkumine ja väike liikumine mõnes kaadris tundus täitsa kohane, eriti vanemate inimeste puhul. Lisas vaid loomulikkust ja mõjuvust juurde. Koos vormiga käib kaasas ka suurepärane rahulik rütm, mis annab võimaluse filmi sisse minna ja hetke jääda, mis eristub selgelt tänasest, harjumuspärasest tormleva tempoga, siia-sinna visklevatest filmidest. Ehk kogu kompott on nii eestlaslikult iluskurb, ehk määratleb ka suures osas mu meelest meie rahvust, mistõttu viib ka küüditamise lugu ehteestlasikult maailma nagu ka juba kuskilt tuli soovitus nimetada film 'Soviet Holocaust'-iks

Eriti tugevalt sööbisid hinge kaks momenti:

• inimeste kurvameelne laulmine vagunites kui oli jõutud Eesti piirile, üks vagun alustas ning teised jätkasid;
• filmi alguses ja lõpus nähtud taluhoov, kus üle pahkluu kasvanud hein, mida kergelt kiigutab tuul ja kesksuvised tugevad õunapuud, mille all seisab sirgelt neljakandiline laud, valge linaga, aus ja ehe.

Tristan Priimägi on tõlkinud Sirp-is Carmen Gray arvamise filmist.