Käbekärp

vonKrahli muinasjutud jätsid piisavalt suurepärase mulje, et isutas kaema ka uuemat noorematele kodanikele säetud etendust - 'Käbekärp'-i. Niisiis tuligi rentida jällegi kaks nooremat härrat ning ära proovida pakutav. Sedant puhku oli üle lahe kohale saabunud Tero Jartikka, kes oma kirjutet' muinasjuttu ise ka lavastas, seda vonKrahli noorema põlvkonna kaadriga. Muinasjutt oli muinasjutt, säene kõikse klassikalisem, ainult veidi värskema kõnepruugi ning mõne vulgaarsusega vurtsutatud. Ära märkimist väärib esimesena kindlasti tegelaskujude kostümeeritus, mis oli lahedalt kerge teisekäe kauplusest või laos olevast kokku klopsitud ning igati töötav, teisena, aga noore trupi entusiasm ja energia laval. Aga need on vana inimese märkimised, kõikse olulisem on, et nooremale põlvkonnale antud näite varal siis vanuses 5-6 igal juhul asi pelas ja pelas kohe väga hästi, kuna kutid olid algusest lõpuni etenduses sees, kohe niivõrd sees, et astusid korduvalt lavategelaste dialoogi, hoolimata etenduse alguses minu suunas tehtud targutustest, et etenduse ajal ei räägita ning ollakse hästi vaikselt. Aga noh, kui lavalt küsimusi tuleb, siis tuleb neile ju vastata .)

Ehk vanemale silmale miskit liiga uudset ei olnud, aga väikestele inimestele oli lõbusamat sorti kogemus.