Unusta/unista

Kui tavapäraselt otsib etendus endale mängupaika, siis sedant korda otsis hoopis Tartu uus anatoomikum etendust, mida mängida. Leidiski, Jim Ashilevi kirjutet' ja värskelt lavaka lõpetanud Ingmar Jõela lavastet' korralik psühholoogiline võimumäng sobitus ideaalselt kunagise eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi auditooriumi.

Oliver Issak on kirjutanud Postimehes väga hea kokkuvõtte kogetust:

Psühhopaatia ei pruugi muidugi olla (alati) seostatav vägivallaga, pigem on tegu isikuomaduste kogumiga, mida iseloomustab enesekesksus, hoolimatus, manipuleeriv ning süütundevaba käitumine, empaatia puudumine, kuid ka sarmikus, humoorikus ja võluv enesekindlus.

Jim Ashilevi uues näidendis «Unusta/Unista», mis äsja Tartu Uues Teatris vastsete lavakunstikooli lõpetajate (lavastaja)käe ning (näitlejate)väe all lavale jõudis, on keskpunktis samuti üks psühhopaat. Poolkaarja amfiteatriliku ruumi keskmes kõõritab see kinniseotud süüdi mõistetu (Nils Mattias Steinberg) saabuvale publikule otse silma – süüdimõistetu, sest tema hingel on mitme inimese elu.

Kuid oh õnne, aasta on 2056 ning tänu mitmele katsele, arengule ja täiendusele on võimalik sooritada kärme ajusagarate aktiveerimine ning endine psühhopaadist mõrvar muuta lapsi armastavaks isaks. Loomulikult ei kulge protseduur viperusteta (sest kuhu jääks muidu dramaatiline konflikt!), psühhopaadist katsealune operatsiooni ei taha ning teeb (õnnestunult!) kõik endast oleneva, et sellest viimasel hetkel pääseda.

Kuid miks ei taha? Kogu õõvastava ja jõletult võika eneseavamise ning enesepuistamise taustal kõlab korduvalt väide: «Ma olen see, kes ma olen.» Sundus normaliseeruda, muutuda selliseks nagu «teised», tundub talle kohatu, ebaõiglane, vale. Ja siia kuhugi on ka ilmselt lavastuse koer maetud.

Loodetavasti ei kahtle keegi (ega hakka kahtlema) ei praegu ega pärast lavastuse nägemist, et inimese tapmine «lihtsalt seetõttu, et mind on nii loodud», on kuidagigi põhjendatav, argumenteeritav. Kuid ometi on eelmainitud mõttekäigu taga midagi ebamääraselt hingekriipivat. Normaalsus... Mida tähendab olla «normaalne»? Vastata normidele? Vastata standardile? Olla nagu teised? Olla samasugune? Ühetaoline? Kelle normid need on, kust need tulevad ja miks on need just sellised? Ja mis siis, kui inimest saaks modifitseerida, muuta?

Muuta neid eriomaseid veidrusi, mis igaühele meist omased on. Olgu selleks siis friigilik korraarmastus või mõni eriskummaline harjumus, mõni veider guilty pleasure [süümenauding – eesti keeles] või kurioosne kapriis. Need erisused loovadki meist meie. Ja neid muutes kaotaks me midagi väga olulist, kaotaks ehk enesegi.

Selle küsimusega ei pista lavastuses rinda mitte ainult inimesed, vaid ka vanem robot-uurija (Jaanus Nuutre), kes liigse eriilmelisuse ja isemõtlemise tõttu füüsilisest kehast ilma jääb ning digitaalsesse arvutimaailma pagendatakse.

Lavastuslikult on Ingmar Jõela Ashilevi näidendi Uue Anatoomikumi väikesele lavapõrandale oskuslikult ära mahutatud. Õigemini on vähese liikumisruumi kompenseerimiseks appi võetud kaamerad, mis nii suurematele kui väiksematele ekraanidele live-pilti edastavad. Tavaliselt suurde teatrisaali tühjusesse kaduvad pisidetailid (pilgud, miimika) tulevad mitmekordselt suurendatult vägagi hästi esile, ning peab ütlema, et ka on, mida esile tuua, kuigi kaameratest pole päris täit potentsiaali välja pigistatud (mänguvõimalusi eri rakursside ja perspektiividega oleks võinud olla rohkemgi).

Eriti intrigeeriv on aga Nils Mattias Steinbergi «ilmemäng», kellele see on ka ainsaks mänguvahendiks, sest terve esimese vaatuse seisab ta kinniseotult ja liikumis-, isegi liigutamisvõimetult lava keskel. Mängib näoilme, mängib detail. Ja hästi mängib.

Liigne staatilisus muutub aga ühel hetkel siiski pärssivaks, lõppkokkuvõttes tundub, et päris sellist liikumatust Ashilevi tekst välja ei vea, hoolimata väga leidlikest keelevigastest robot-uurijatest, kes toovad värsket vaheldust hiljutisele kohati isegi üle piiri läinud kalambuurihullusele. Küsimusi tekitab ka ühe peategelase, Steffi Pähna mängitud abiarsti rollipööre (jäägu selle sisu siin mainimata) – millal, kunas või kuidas algab see murenemine, jääb ka tagasivaates selgusetuks.

Kuigi tegevus toimub tulevikus koos robotite, ajusisese Võrgu ja ülemaailmse Föderatsiooniga, on lavastuse fookus tulevikustsenaariumist hoolimata inimene ühes oma vigade ja veidrustega. Fundamentaalne küsimus, kas peaksime lubama ja võimaldama inimeste tundevälja muutmist (olgu siis sunniviisiliselt või vabatahtlikult), jäägu targemate otsustada. Kuid nagu viitab lavastuse aegruum – aasta 2056 –, väga palju aega vastuse leidmiseks ei ole enam jäänud.

Isiklikus plaanis olid veel parimad palad:

• 2056.a tegutsevad uurivad robotid (Jane Napp, Jaanus Nuutre) nende liikumine ja tarkvara uuendusega kaasa tulnud bugist tulenev kõnemaneer oli lihtsalt fantastiliselt tehtud;
• Steffi Pähn mäng oli eriliselt nauditav;
• teises vaatuses paralleelselt jooksma pandud 2 looliini olid väga mõjusad.

Saun

Hääd sõbrad kutsusid sauna kaema, mõtete ja tegevuste ja piltide ja videode virrvarri, mis peaks sümboliseerima elu sotsiaalmeediumites, selle võltslikust, kuid samas sõltuvust tekitavat. Kütet oli omajagu, sisu mitte nii paljut. Parim pala oli ehk publikumile esitatud küsimus, millele sai mobiilitsi interaktiivselt vastata - kas üks osaleja võiks saada kuuli või mitte. Kui lõppeks kuvatud tulemus oli ka tegelik suhtarv, siis tekitab see pisut hirmu. Järelikult oli saalis suurem osa inimesi, kes anonüümselt on nõus laskma teisel inimesel kuuli saada. Jah, tegu oli mänguga, kuid siiski, minu jaoks hämmastav tulem.

Kremli ööbikud

Narva Kreenholmi Manufaktuur on Eesti mastaabis täiesti unikaalne ja fantastiline ajaloolise hõnguga ehitis ja paik, mille suurim traagika on paraku tema asukoht, isegi Tallinnas või Tartus oleks keeruline nii mastaapsele objektile miskit väga head otstarvet leida, mis suudaks säilitada ja esile tuua arhitektuuri ning koha eripära. Narvas on see paraku aga võimatu, miskit peale aeglase hääbumise/hävinemise on selle pärli puhul raske ette näha, millest on kohe väga-väga kahju.

Õnneks leidis vähemasti Tartu Uus Teater oma 'Kremli ööbikute' mängimiseks täiesti perfektse paiga Narvas, Kreenholmis, Joala tänaval (sic!), kasutades nii ära võimalust tutvustada Eesti rahvale nii rohkem Narvat kui Kreenholmi. Kuigi etenduse keskseks kujuks oli Jaak Joala ja tema looming, siis Ivar Põllul Joalat kui nähtust väga rohkem kui juba teada on, avada ei õnnestunud, Joala jääb ikkagi pisut müstiliseks kurbuse rüütliks Eesti muusikamaastikul. Kuigi peab tunnistama, et Põllu lähenemine karakteri avamisele oli küll äärmiselt põnev ja suurepäraselt lahendatud, kasutades ära kolme erinevat näitlejat, Joala kolme erineva eluetapi mängimiseks - noor, naiivne tippu pürgija (Priit Strandberg), oma hiilguse tipul, kuid juba pettumuse märke näitav (Märt Avandi), laulja karjäärist loobunud, ängistunud ja sapine (Juss Haasma). See oli väga briljantne lähenemine ja andis suurepärase tunnetuse kogu tervikule.

Lavastus oli lahendatud läbi Joala loome, ehk siis mängiti ette tema tuntumaid palasid ning lugu Joala enda lugu jutustus nende lugude peale. Põllu mainis ka ise ühes usutluses, et teda üllatas kuidas Joala muusika ja sõnad jooksid kokku tema enda eluga ning seda on kenasti ka etenduses näha.

Kujunduslikult oli leitud palju toredaid lahendusi, mäng rõdudel, hiiglaslik VEF raadio, vana marsa ning eriti eepiline oli etenduse lõppakord, kui Joala oma valges ülikonnas kadus Kreenholmi paksude müüride vahele, pimedasse tunnelisse. Ilus. Väga ilus.

Viimane võllamees

Üks meeldivamaid tahke teatrite suvelavastuste puhul on, et publikumi viiakse tavapärastest saalidest välja ja leitakse uusi põnevaid mängupaiku, mida üldsusele tutvustada. Nii ka Rakvere teatri suvelavastuse puhul, mis viis Tapa-Loobu risti. vanasse Loodi kuivatisse, mis passis vana albioni kolkakõrtsi miljööks ideaalselt. Kuna etenduse läbivaks jooneks oli surmanuhtlus ja timuka amet ja eetika siis tekitas kohanimi Tapa-Loobu kergemat sorti kalambuuri, kas siis ikka tappa või loobuda?

Loo peategelaseks on endine timukas Harry Wade (Raivo E. Tamm), kes nüüdseks on läinud üle pubipidaja ametile ja naudib oma uut rolli ja staatust külajoodikute keskel, pajatades ilmselge rahuldusega aeg ajalt lugusid oma timukatööst. Psühholoogilise draama nõksaka toob sisse Londonist saabunud võõras, kes üllatavalt palju teab Harry viimasest hukkamisest ning tekitab sellega nii esimeses kui teises vaatuses veidi värinat, kuni üsnagi etteaimatava lõpplahenduseni. Ei miskit erilist, ega meeldejäävat.

Huvitavaim oli mängupaigas avatud näitus "Süüta süüdlased?", kus oli võimalik kohtuda Inglismaa oma aja kuulsamate võllameeste Albert Pierrepointi ja Harry Alleniga, kelle käe läbi hukkus paarikümne aasta jooksul sadu kurjategijaid. Lisaks oli väljapandud külastajatele ka küsitlus - kas peaks surmanuhtlus olema või mitte? Minuga koos etendustväisanute arvates kindlasti peaks, mis on kurb teadmine.

Gogoli disko

Pärast Ugala teatri remonteerimist tekkis loomulik kihk kaeda perra, mis ümber tehti ja kuis nüüd maja seest poolt välja näeb. Tüki osas otsesest eelistust ei olnudki, valituks osutus kalendri järgi sobivaim - uusmulgi Paavo Matsini kirjutet raamatu  "Gogoli disko" põhjal Ott Aardami valmistehtu. Näitemängu jälgides hakkas selginema, et antud raamatu lugemine tundub olevat eelduseks selle etenduse mingilki määral lahti hammustamisele. Kõik tundus olevat kuidagi hektiline. Kasuks tulnuks ilmselt ka Gogoli loominguga sinapeal olemine, praegu aga tundus olevat katke siit ja katke sealt, mingit tervikut ja arusaama ei jõudnudki kogu nähtust tekkida. Viited Viljandit mõjutanud ajaloolistele sündmustele avanesid samuti alles hiljem ise järgi uurides nagu vangla asemele kerkinud kaubamaja ning hullumaja sulgemine. Mööda läks ka Gogoli teema, mis rolli ta ses loos üldse täitis? Oli nagu Woland, kes muutusi ja imesi esile kutsus ja samas tema kõhuhädad, oma inimlikkuses, raske mõista. 

Lavakujunduses oli võetud viimast kogu tehnopargist, mis nüüd Ugalas lavastajatele kättesaadav on, mehhaaniliselt tõusvad ja langevad tasandid, gigantsed laeni ulatuvad automaatselt liikuvad liuguksedm pöördlava - mis jättis tunde nagu keerleks karusellis. Parim või tegelikult huvitavaim lahendus oli Tšehhi kristalliga täidetud 6m kõrgune nõukogude aegne sektsioonkapp. Sellele täispunktid. Väga lahe.

Elagu mis põletab

Adamson-Eric-u muuseumis tuli ette kandmisele Peeter Jalaka ning Katariina Unti juhendatud 27. lennu ja Anu Lampi ühistööna valminud tempokas kunsti- ja kultuurilooline lavastus Eesti kunstielu tärkamisest eelmise sajandi algusaastatel. Etendus keskendus oma kiires ülelennus neile sündmustele ja nimedele, kes panid aluse päris oma Eesti kunstile, milline oli nende mõttemaailm ja arvamine kunstist ja sellest kes on õige kunstnik ja kuidas selleks saada. Rajad olid mõneti erinevad kuid põhiline telg joonistus välja Tartu ja Pariisi vahel.

Tekst oli äärmiselt tihe ja faktirohke, mille salvestamisega tekkis kohati raskusi, kuna kõikse aeg tulistati aina uut materjali peale jättes nii olematu aja talletuseks, aga eks see räägi rohkem mu enda teadmiste pagasist kunstiajaloo vallas.

Näitlejate osas ei ole miskit öelda, jällegi oli esiplaanil Ester Kuntu, jällegi väga hea tegemine, kuigi minu nähtud rollid on siiani olnud omajagu sarnaseid jooni omavad, siis tuleb tal see näitlemise asi kuidagi eriliselt loomulikult ja pingutamata.

Viimasena tahaksin veel ära mainida, et Jakob Teppo klaverimäng oli väga-väga priima.

Don Quijote

Mõtlema hakata siis on VAT teatrist tasapisi vaikselt kujunenud tänaseks päevaks üks mu lemmikteatreid, mida külastada. Mõneti tuleb see tundmus mulle endale üllatusena, samas viimane kord pilonkse ostma ajendas just nimelt isu VAT teatri järgi, tahtmne kogeda nende hoogsat füüsilist mängu, ülimalt leidlikku lavalist kujundust ja kostümeeritust ning mis mulle ehk kõikse rohkem meeldib VAT teatri juures - lõbusat mängulisust. Sümpaatne on, et ei läheneta lavastustele alati surmtõsiselt, vaid pigemiti eneseiroonia võtmes lustakalt, samas laskumata palagani, mis minu silmis näitab teatri ja sellega seotud isikute taset. Ehk siis Don Quijote ei valinud ma etenduse enda pärast, vaid pigemiti just mida eelnev kogetu nagu Tsaar Saltaan, Faust ning Aadam ja Eeva pakkunud on ja tahtmise pärast uuesti sama meeleliigutust kogeda, polegi täheldanud, et oleks eelnevalt selt pinnalt teatrikülastust otsustanud.

Lavastus ise oli viidud tavapäraste Rahvusraamatukogu paekiviseinte vahelt, Hobuveski teatrisaali, mis on läbielanud renoveerimisekuuri, millest ma varem teadlik ei olnudki, külastajasõbralikuma ning modernsema välimuse on saanud eelkõike hoone keldrikorrus. Lava osas mu silm suurt muutust ei suutnud hoomata. Hobuveski ruum annab kindlasti lavastajale ja näitlejatele rohkem lavaruumi kui traditsioonilised mängupaigad Rahvusraamatukogu keldrisaalis ning pööningul ja seda oli ka suurepäraselt ära kasutatud, ilmselt oli see ka peamine põhjus Hobuveskisse kolimisel. Kui nüüd hindamisele võtta Don Quijote lavakujundus, kostümeeritus ning näitlejate füüsilise akrobaatika, siis pakutud tulevärk jäi paraku mõne kraadi alla eelpool nimetatud etendustele. Ei suudagi praegu enam meenutada ühtegi meeldejäänud lahendust, kui siis Elina Reinholdi kahemõtteline lateksist muula kostüüm ning sinna juurde käinud hirnuv kõneviis ja deklamatsioonid nagu - "Mina puhkan!", "Vabadus!", "Vägivald!" jne. Päris hea paralleel oli nii loodud sunnismaise töölooma ja maailma vanima ametiesindja vahel.

Lugu ise oli niivõrd kaasakiskuvalt lavastatud, et mingi moment märkasin, et olen etenduses nii sees, et elasin siiralt kaasa kurvakuju rüütlile nö heale tegelaskujule don Quijotele (Ago Soots, kes teine üldse võiks sobituda paremini kurvakuju rüütliks kui mitte Ago) ja tõsist vastumeelsust tekitas tõelist õelust ning kurjust kehastanud Alba hertsog, Margo Tederi isikus, siit lähevad ka minu komplimendid talle, et ta suutis õigeid kurjuse noote perfektselt tabada ning nii rolli äärmiselt veenvaks mängida, mis väljendus eelkõike peenes psühholoogiline mängus, mida ta endast nõrgematega mängis. See tekitas minus ka suurema huvi Cervantese loome vastu, mis mul keskkooli ajast lugemata on, kas ka seal on säene vaimne vägivald sissekirjutatud. Lavastusest jäi samas millegi pärast tundmus, et algtekstiga on siiski üsna loominguliselt ümber käidud.

Üllatas pisut, et etendusesse oli pikitud omajagu kahemõttelist vulgaarsust, mis küll otseselt foonile ei tõusnud ja seeläbi ei läinud ka lappama. Arvestades, et lavastuse üks peamisi sihtrühmasi on kooliõpilased, ka seekord oli klass põhikooli ealisi publikumis, siis oleks huvitav teada, kuis nad sellisesse kahemõttelisusesse suhtuvad ning kuidas tajuvad. Paraku ei tekkinud võimalust seda noortelt uurida.

Kuigi lavastus keris ja keris üldsielt üsna rahulikus rütmis, siis lõpplahendused saabusid kuidagi ootamatult ning läbi oligi see hää kogemus.

Peks Mõisatallis

On näha, et EV100 on innustanud nii suuremaid kui väiksemaid rühmitusi vabatahtlikult või poolvabatahtlikult looma tagasi- ja edasivaateid, kodumaa eilsest, tänansest ja homsest päevast, et lahti mõtestada seda va eestlust. Suur osa tehtud töödest on pikitud aga üsna lühikesse ajatelge - eelmisse ja käesolevasse teatrihooaega, mistõttu pole imestada, et mingid motiivid ja lahendused ka korduma kipuvad. Näituseks võib võtta kasvõi viimati nähtud Musta Kasti - 'Peks Mõistallis', mille osas võib leida mitmeid ühisjooni Tartu Uue Teatri - 'Praktilise Eesti Ajalooga' nagu:

• hoogsat läbisõitu aegade algusest tänapäeva, peatusteks valides humoreskist lähtuvaid šketse ajaloost;
• kodukootud muusikapaladest kokkuklopsitud helikujundust, ühelt poolt Justament teisalt poolt laiem kodumaiste viiside spekter;
• eelmisest lähtuvalt antakse ka näitlejatele võimalus lustida laulu ning tantsuga;
• eriti kummastava kokkusattumusena oli mõlemal etendusel seinakujundused lahendatud kriidi kritseldustega.

Mõlemad etendused on võtnud läheneda eestlusele sooja iroonia võtmest, kui üldse siis õite pehmelt vajutanud ka ühiskondlikele konnasilmadele, mitte päris nii otse ja sirgelt kui 'Tujurikkuja' kuigi huvitaval kombel leidus siingi kattuvusi ja äratundmiserõõmu nagu näituseks kultussarja 'Õnne 13' pilamine või kannatuste naeruvääristamine või ühiskonnakriitiline räpp. Etenduses võttis räpi osa enda kanda Jaanika Tammaru ja hästi tegi, vägagi hästi, oli üks meeldejäävamaid ja nauditavaimaid hetki kogu lavastusest, aga mitte ainult vahvalt ja uudselt oldi lähenetud ka:

• Balti keti stseenile, kus põrkuma olid säetud introvertsus ja rullnoklus;
• Eesti rahva iibele läbi sünnitamiseakrobaatika, Jaanika saab hakkama hämmastavate jõu- ja ilunumbritega;
• tore leid oli sääskede kui ühe suurima nuhtluse mängu toomine;
• nii tundeküllast ja jõulist üksteise nüpeldamist pole küll varem teatris näinud;
• mullast täpsemalt küll turbast areen omas nii sümboolset ajaloolist tähendust kui andis kogu lavastusele mängupinna ja aluse, mis kandis kogu etendust. Fantastiline mõte!;
• etenduse lõppeks lavale kergitatud kääbas nagu ütlemaks meile, et kõik see taak, mis on olnud võiks jääda ning võiks nüüd värskelt lehelt inimestena edasi minna. 

Sõnaga oli korralik kütmine algusest lõpuni, kus hingetõmbamiseks pause polnud jäetud, humoreski poolega oli nii ja naa, kõigega ei suutnud alati kaasa minna - mõned momendid läksid alla poole vööd ning mõned olid juba varasemalt läbi käinud. Eriti häirivaks kujunes lavastuse algloona ette mängitud Ruja - 'Eesti muld ja Eesti süda', kurvaks teeb, et nii ilusat lugu võetakse mängida jälle ja jälle ja jälle ja jälle, lörtsides nii emotsionaalset pinget, mida see lugu kannab.

Etenduse järgselt selgus toreda üllatusena, et olime sattunud korra peale, kui peale korduvaid aplause oli võimalik osaleda ka vestlusringis noorte näitlejate ja lavastajaga, mida kureeris Postimehe kultuuritoimetuse juhataja, teatrikriitik Heili Sirbits. Pani kergelt kulmu kergitama, et ta alustas vestlust seisukohaga, et tegemist oli käesoleva hooaja kindlasti parima etendusega ning kahtlemata peab see saama ära märgitud ka teatriauhindade jagamisel ning siis uuris juba saali jäänud publikumilt, et mis te arvate. No säene avang tõmbas diskussiooni paraku üsna nulli alguses, võttis aega enne kui esialgsest kohmetusest üle saadi. Igal juhul oli äärmiselt huvitav kuulata kuis lavastaja ja näitlejad avasid etendust ja kuis publikumis olevad noored mõtestasid nähtut. Eriti meeldis ühe neidise sõnastatud mõte - tegelikult on täitsa võimalik olla eestlane ja samal ajal ka salliv.

Väga priima!

NOДВЕНАДЦАТЬ

Sasha Pepeljajev on Eesti teatrimaastikul üks äraütlemata tänuväärne nähtus, pean eelkõike silmas tema lakkamatut tahtmist möllata meie erinevate teatrikoolide noortega ning anda neile koosmängu võimalusi suuretrupilistes tantsulavastustes, mida just liiga palju siinmail minu teatsi ei pakuta. Rõõm oli näha, et 28.lend on pakutu vastu võtnud ja õhinaga kaasa läinud, lavalt õhkus kaasaelama panevat, nooruslikku südikust ning eredat põlemist, mis mulle isiklikus võtmes alati korda läheb. Samas ei täheldanud, et keegi laval olnudest oleks soleerima pääsenud, vaid kogu rohkearvuline trupp säras ühises hingamises. Fantastiline.

Pepeljajevi loome puhul sümpatiseerib mulle ka väga tema üleüldine lavaruumi kasutus - sedant puhku oli tipphetkeks etenduse lõpmistes stseenides neljas veerus ja kolmes reas näitlejate nööri pidi lae alla kerimine, nad jäid sinna rippu nagu õunad, ees värvipangedest trummid, mida lõpuakordidena rütmiliselt taoti. Üldse oli mitmeid nutikaid lahendusi, nagu riidestangede ärakasutamine tantsudes, kas akrobaatikat võimaldava puuna või rehepeksumasinana või külakiigena; või suure kogu lava katva, kuid kerge valge kanga mäng imiteerimaks lumetormi. Ja nii mõndagi veel põnevat. 

Kuigi tantsulised etendused ei ole just tee mida ma oma tassi valaks, siis kompositsioon mis teise poolaja alguses läbi lavapõrandale projitseeritud da Vinci Vitruviuse mehe kujutise, ehk kuldlõike tekitati, kus mööda ringjoonelt tõmmatud telgi kogu trupp techno muusika rütmis pea 12 minutit vaheldumisi marssis ja tantsis oli eepiliselt lahe. Niisamuti oli väga teemasse ka näitlejatele tehtud grimm ning Sergei Illarionovi kostüüümid.

Elamuse mõttes jäi kriipima iseenda tegemata jätmine, et ei tutvunud eelnevalt, etenduse sisuks olnud Aleskander Bloki poeemiga - "Kaksteist", ilmselgelt oleks sellest abi olnud kogu tegevustiku paremal tõlgendamisel. Lavastulikus plaanis oli lükkena kiiduväärt mängida mõnda osa poeemist mitu korda, kuid erinevates võtmetes, erinevate näitlejatega, jätmaks muljet kuivõrd erinevalt võib luulet tõlgendada.

Näitlejatööde osas ei oska üksikuid nimesi välja tuua, kuna tegemist oli niivõrd tugeva ansamblimänguga, kuid üllatas pisut, et hääle poolest jäid enamik noori nõrgaks, mistõttu läks münigi kord isegi tekst kaduma. 

Järjepidevuse huvides panen enda jaoks kirja nimed - Ilo-Ann Saarepera, Sander Roosimägi ja Ingmar Jõela, kelle tegemistel tahaks rohkem silma peal hoida.