Unusta/unista

Kui tavapäraselt otsib etendus endale mängupaika, siis sedant korda otsis hoopis Tartu uus anatoomikum etendust, mida mängida. Leidiski, Jim Ashilevi kirjutet' ja värskelt lavaka lõpetanud Ingmar Jõela lavastet' korralik psühholoogiline võimumäng sobitus ideaalselt kunagise eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi auditooriumi.

Oliver Issak on kirjutanud Postimehes väga hea kokkuvõtte kogetust:

Psühhopaatia ei pruugi muidugi olla (alati) seostatav vägivallaga, pigem on tegu isikuomaduste kogumiga, mida iseloomustab enesekesksus, hoolimatus, manipuleeriv ning süütundevaba käitumine, empaatia puudumine, kuid ka sarmikus, humoorikus ja võluv enesekindlus.

Jim Ashilevi uues näidendis «Unusta/Unista», mis äsja Tartu Uues Teatris vastsete lavakunstikooli lõpetajate (lavastaja)käe ning (näitlejate)väe all lavale jõudis, on keskpunktis samuti üks psühhopaat. Poolkaarja amfiteatriliku ruumi keskmes kõõritab see kinniseotud süüdi mõistetu (Nils Mattias Steinberg) saabuvale publikule otse silma – süüdimõistetu, sest tema hingel on mitme inimese elu.

Kuid oh õnne, aasta on 2056 ning tänu mitmele katsele, arengule ja täiendusele on võimalik sooritada kärme ajusagarate aktiveerimine ning endine psühhopaadist mõrvar muuta lapsi armastavaks isaks. Loomulikult ei kulge protseduur viperusteta (sest kuhu jääks muidu dramaatiline konflikt!), psühhopaadist katsealune operatsiooni ei taha ning teeb (õnnestunult!) kõik endast oleneva, et sellest viimasel hetkel pääseda.

Kuid miks ei taha? Kogu õõvastava ja jõletult võika eneseavamise ning enesepuistamise taustal kõlab korduvalt väide: «Ma olen see, kes ma olen.» Sundus normaliseeruda, muutuda selliseks nagu «teised», tundub talle kohatu, ebaõiglane, vale. Ja siia kuhugi on ka ilmselt lavastuse koer maetud.

Loodetavasti ei kahtle keegi (ega hakka kahtlema) ei praegu ega pärast lavastuse nägemist, et inimese tapmine «lihtsalt seetõttu, et mind on nii loodud», on kuidagigi põhjendatav, argumenteeritav. Kuid ometi on eelmainitud mõttekäigu taga midagi ebamääraselt hingekriipivat. Normaalsus... Mida tähendab olla «normaalne»? Vastata normidele? Vastata standardile? Olla nagu teised? Olla samasugune? Ühetaoline? Kelle normid need on, kust need tulevad ja miks on need just sellised? Ja mis siis, kui inimest saaks modifitseerida, muuta?

Muuta neid eriomaseid veidrusi, mis igaühele meist omased on. Olgu selleks siis friigilik korraarmastus või mõni eriskummaline harjumus, mõni veider guilty pleasure [süümenauding – eesti keeles] või kurioosne kapriis. Need erisused loovadki meist meie. Ja neid muutes kaotaks me midagi väga olulist, kaotaks ehk enesegi.

Selle küsimusega ei pista lavastuses rinda mitte ainult inimesed, vaid ka vanem robot-uurija (Jaanus Nuutre), kes liigse eriilmelisuse ja isemõtlemise tõttu füüsilisest kehast ilma jääb ning digitaalsesse arvutimaailma pagendatakse.

Lavastuslikult on Ingmar Jõela Ashilevi näidendi Uue Anatoomikumi väikesele lavapõrandale oskuslikult ära mahutatud. Õigemini on vähese liikumisruumi kompenseerimiseks appi võetud kaamerad, mis nii suurematele kui väiksematele ekraanidele live-pilti edastavad. Tavaliselt suurde teatrisaali tühjusesse kaduvad pisidetailid (pilgud, miimika) tulevad mitmekordselt suurendatult vägagi hästi esile, ning peab ütlema, et ka on, mida esile tuua, kuigi kaameratest pole päris täit potentsiaali välja pigistatud (mänguvõimalusi eri rakursside ja perspektiividega oleks võinud olla rohkemgi).

Eriti intrigeeriv on aga Nils Mattias Steinbergi «ilmemäng», kellele see on ka ainsaks mänguvahendiks, sest terve esimese vaatuse seisab ta kinniseotult ja liikumis-, isegi liigutamisvõimetult lava keskel. Mängib näoilme, mängib detail. Ja hästi mängib.

Liigne staatilisus muutub aga ühel hetkel siiski pärssivaks, lõppkokkuvõttes tundub, et päris sellist liikumatust Ashilevi tekst välja ei vea, hoolimata väga leidlikest keelevigastest robot-uurijatest, kes toovad värsket vaheldust hiljutisele kohati isegi üle piiri läinud kalambuurihullusele. Küsimusi tekitab ka ühe peategelase, Steffi Pähna mängitud abiarsti rollipööre (jäägu selle sisu siin mainimata) – millal, kunas või kuidas algab see murenemine, jääb ka tagasivaates selgusetuks.

Kuigi tegevus toimub tulevikus koos robotite, ajusisese Võrgu ja ülemaailmse Föderatsiooniga, on lavastuse fookus tulevikustsenaariumist hoolimata inimene ühes oma vigade ja veidrustega. Fundamentaalne küsimus, kas peaksime lubama ja võimaldama inimeste tundevälja muutmist (olgu siis sunniviisiliselt või vabatahtlikult), jäägu targemate otsustada. Kuid nagu viitab lavastuse aegruum – aasta 2056 –, väga palju aega vastuse leidmiseks ei ole enam jäänud.

Isiklikus plaanis olid veel parimad palad:

• 2056.a tegutsevad uurivad robotid (Jane Napp, Jaanus Nuutre) nende liikumine ja tarkvara uuendusega kaasa tulnud bugist tulenev kõnemaneer oli lihtsalt fantastiliselt tehtud;
• Steffi Pähn mäng oli eriliselt nauditav;
• teises vaatuses paralleelselt jooksma pandud 2 looliini olid väga mõjusad.