Adamson-Eric-u muuseumis tuli ette kandmisele Peeter Jalaka ning Katariina Unti juhendatud 27. lennu ja Anu Lampi ühistööna valminud tempokas kunsti- ja kultuurilooline lavastus Eesti kunstielu tärkamisest eelmise sajandi algusaastatel. Etendus keskendus oma kiires ülelennus neile sündmustele ja nimedele, kes panid aluse päris oma Eesti kunstile, milline oli nende mõttemaailm ja arvamine kunstist ja sellest kes on õige kunstnik ja kuidas selleks saada. Rajad olid mõneti erinevad kuid põhiline telg joonistus välja Tartu ja Pariisi vahel.
Tekst oli äärmiselt tihe ja faktirohke, mille salvestamisega tekkis kohati raskusi, kuna kõikse aeg tulistati aina uut materjali peale jättes nii olematu aja talletuseks, aga eks see räägi rohkem mu enda teadmiste pagasist kunstiajaloo vallas.
Näitlejate osas ei ole miskit öelda, jällegi oli esiplaanil Ester Kuntu, jällegi väga hea tegemine, kuigi minu nähtud rollid on siiani olnud omajagu sarnaseid jooni omavad, siis tuleb tal see näitlemise asi kuidagi eriliselt loomulikult ja pingutamata.
Viimasena tahaksin veel ära mainida, et Jakob Teppo klaverimäng oli väga-väga priima.
Posts
No comments:
Post a Comment