NOДВЕНАДЦАТЬ

Sasha Pepeljajev on Eesti teatrimaastikul üks äraütlemata tänuväärne nähtus, pean eelkõike silmas tema lakkamatut tahtmist möllata meie erinevate teatrikoolide noortega ning anda neile koosmängu võimalusi suuretrupilistes tantsulavastustes, mida just liiga palju siinmail minu teatsi ei pakuta. Rõõm oli näha, et 28.lend on pakutu vastu võtnud ja õhinaga kaasa läinud, lavalt õhkus kaasaelama panevat, nooruslikku südikust ning eredat põlemist, mis mulle isiklikus võtmes alati korda läheb. Samas ei täheldanud, et keegi laval olnudest oleks soleerima pääsenud, vaid kogu rohkearvuline trupp säras ühises hingamises. Fantastiline.

Pepeljajevi loome puhul sümpatiseerib mulle ka väga tema üleüldine lavaruumi kasutus - sedant puhku oli tipphetkeks etenduse lõpmistes stseenides neljas veerus ja kolmes reas näitlejate nööri pidi lae alla kerimine, nad jäid sinna rippu nagu õunad, ees värvipangedest trummid, mida lõpuakordidena rütmiliselt taoti. Üldse oli mitmeid nutikaid lahendusi, nagu riidestangede ärakasutamine tantsudes, kas akrobaatikat võimaldava puuna või rehepeksumasinana või külakiigena; või suure kogu lava katva, kuid kerge valge kanga mäng imiteerimaks lumetormi. Ja nii mõndagi veel põnevat. 

Kuigi tantsulised etendused ei ole just tee mida ma oma tassi valaks, siis kompositsioon mis teise poolaja alguses läbi lavapõrandale projitseeritud da Vinci Vitruviuse mehe kujutise, ehk kuldlõike tekitati, kus mööda ringjoonelt tõmmatud telgi kogu trupp techno muusika rütmis pea 12 minutit vaheldumisi marssis ja tantsis oli eepiliselt lahe. Niisamuti oli väga teemasse ka näitlejatele tehtud grimm ning Sergei Illarionovi kostüüümid.

Elamuse mõttes jäi kriipima iseenda tegemata jätmine, et ei tutvunud eelnevalt, etenduse sisuks olnud Aleskander Bloki poeemiga - "Kaksteist", ilmselgelt oleks sellest abi olnud kogu tegevustiku paremal tõlgendamisel. Lavastulikus plaanis oli lükkena kiiduväärt mängida mõnda osa poeemist mitu korda, kuid erinevates võtmetes, erinevate näitlejatega, jätmaks muljet kuivõrd erinevalt võib luulet tõlgendada.

Näitlejatööde osas ei oska üksikuid nimesi välja tuua, kuna tegemist oli niivõrd tugeva ansamblimänguga, kuid üllatas pisut, et hääle poolest jäid enamik noori nõrgaks, mistõttu läks münigi kord isegi tekst kaduma. 

Järjepidevuse huvides panen enda jaoks kirja nimed - Ilo-Ann Saarepera, Sander Roosimägi ja Ingmar Jõela, kelle tegemistel tahaks rohkem silma peal hoida.