Mõtlema hakata siis on VAT teatrist tasapisi vaikselt kujunenud tänaseks päevaks üks mu lemmikteatreid, mida külastada. Mõneti tuleb see tundmus mulle endale üllatusena, samas viimane kord pilonkse ostma ajendas just nimelt isu VAT teatri järgi, tahtmne kogeda nende hoogsat füüsilist mängu, ülimalt leidlikku lavalist kujundust ja kostümeeritust ning mis mulle ehk kõikse rohkem meeldib VAT teatri juures - lõbusat mängulisust. Sümpaatne on, et ei läheneta lavastustele alati surmtõsiselt, vaid pigemiti eneseiroonia võtmes lustakalt, samas laskumata palagani, mis minu silmis näitab teatri ja sellega seotud isikute taset. Ehk siis Don Quijote ei valinud ma etenduse enda pärast, vaid pigemiti just mida eelnev kogetu nagu Tsaar Saltaan, Faust ning Aadam ja Eeva pakkunud on ja tahtmise pärast uuesti sama meeleliigutust kogeda, polegi täheldanud, et oleks eelnevalt selt pinnalt teatrikülastust otsustanud.
Lavastus ise oli viidud tavapäraste Rahvusraamatukogu paekiviseinte vahelt, Hobuveski teatrisaali, mis on läbielanud renoveerimisekuuri, millest ma varem teadlik ei olnudki, külastajasõbralikuma ning modernsema välimuse on saanud eelkõike hoone keldrikorrus. Lava osas mu silm suurt muutust ei suutnud hoomata. Hobuveski ruum annab kindlasti lavastajale ja näitlejatele rohkem lavaruumi kui traditsioonilised mängupaigad Rahvusraamatukogu keldrisaalis ning pööningul ja seda oli ka suurepäraselt ära kasutatud, ilmselt oli see ka peamine põhjus Hobuveskisse kolimisel. Kui nüüd hindamisele võtta Don Quijote lavakujundus, kostümeeritus ning näitlejate füüsilise akrobaatika, siis pakutud tulevärk jäi paraku mõne kraadi alla eelpool nimetatud etendustele. Ei suudagi praegu enam meenutada ühtegi meeldejäänud lahendust, kui siis Elina Reinholdi kahemõtteline lateksist muula kostüüm ning sinna juurde käinud hirnuv kõneviis ja deklamatsioonid nagu - "Mina puhkan!", "Vabadus!", "Vägivald!" jne. Päris hea paralleel oli nii loodud sunnismaise töölooma ja maailma vanima ametiesindja vahel.
Lugu ise oli niivõrd kaasakiskuvalt lavastatud, et mingi moment märkasin, et olen etenduses nii sees, et elasin siiralt kaasa kurvakuju rüütlile nö heale tegelaskujule don Quijotele (Ago Soots, kes teine üldse võiks sobituda paremini kurvakuju rüütliks kui mitte Ago) ja tõsist vastumeelsust tekitas tõelist õelust ning kurjust kehastanud Alba hertsog, Margo Tederi isikus, siit lähevad ka minu komplimendid talle, et ta suutis õigeid kurjuse noote perfektselt tabada ning nii rolli äärmiselt veenvaks mängida, mis väljendus eelkõike peenes psühholoogiline mängus, mida ta endast nõrgematega mängis. See tekitas minus ka suurema huvi Cervantese loome vastu, mis mul keskkooli ajast lugemata on, kas ka seal on säene vaimne vägivald sissekirjutatud. Lavastusest jäi samas millegi pärast tundmus, et algtekstiga on siiski üsna loominguliselt ümber käidud.
Lavastus ise oli viidud tavapäraste Rahvusraamatukogu paekiviseinte vahelt, Hobuveski teatrisaali, mis on läbielanud renoveerimisekuuri, millest ma varem teadlik ei olnudki, külastajasõbralikuma ning modernsema välimuse on saanud eelkõike hoone keldrikorrus. Lava osas mu silm suurt muutust ei suutnud hoomata. Hobuveski ruum annab kindlasti lavastajale ja näitlejatele rohkem lavaruumi kui traditsioonilised mängupaigad Rahvusraamatukogu keldrisaalis ning pööningul ja seda oli ka suurepäraselt ära kasutatud, ilmselt oli see ka peamine põhjus Hobuveskisse kolimisel. Kui nüüd hindamisele võtta Don Quijote lavakujundus, kostümeeritus ning näitlejate füüsilise akrobaatika, siis pakutud tulevärk jäi paraku mõne kraadi alla eelpool nimetatud etendustele. Ei suudagi praegu enam meenutada ühtegi meeldejäänud lahendust, kui siis Elina Reinholdi kahemõtteline lateksist muula kostüüm ning sinna juurde käinud hirnuv kõneviis ja deklamatsioonid nagu - "Mina puhkan!", "Vabadus!", "Vägivald!" jne. Päris hea paralleel oli nii loodud sunnismaise töölooma ja maailma vanima ametiesindja vahel.
Lugu ise oli niivõrd kaasakiskuvalt lavastatud, et mingi moment märkasin, et olen etenduses nii sees, et elasin siiralt kaasa kurvakuju rüütlile nö heale tegelaskujule don Quijotele (Ago Soots, kes teine üldse võiks sobituda paremini kurvakuju rüütliks kui mitte Ago) ja tõsist vastumeelsust tekitas tõelist õelust ning kurjust kehastanud Alba hertsog, Margo Tederi isikus, siit lähevad ka minu komplimendid talle, et ta suutis õigeid kurjuse noote perfektselt tabada ning nii rolli äärmiselt veenvaks mängida, mis väljendus eelkõike peenes psühholoogiline mängus, mida ta endast nõrgematega mängis. See tekitas minus ka suurema huvi Cervantese loome vastu, mis mul keskkooli ajast lugemata on, kas ka seal on säene vaimne vägivald sissekirjutatud. Lavastusest jäi samas millegi pärast tundmus, et algtekstiga on siiski üsna loominguliselt ümber käidud.
Üllatas pisut, et etendusesse oli pikitud omajagu kahemõttelist vulgaarsust, mis küll otseselt foonile ei tõusnud ja seeläbi ei läinud ka lappama. Arvestades, et lavastuse üks peamisi sihtrühmasi on kooliõpilased, ka seekord oli klass põhikooli ealisi publikumis, siis oleks huvitav teada, kuis nad sellisesse kahemõttelisusesse suhtuvad ning kuidas tajuvad. Paraku ei tekkinud võimalust seda noortelt uurida.
Kuigi lavastus keris ja keris üldsielt üsna rahulikus rütmis, siis lõpplahendused saabusid kuidagi ootamatult ning läbi oligi see hää kogemus.
Posts
No comments:
Post a Comment