Valdur Mikita - 'Lingvistiline Mets'

Valdur Mikita 'Lingvistiline mets' sattus lugemisse puhtalt peavooluga kaasakulgemsiest, kuna ümber ringi on olnud palju juttu ja kiitmist, siis tundus olevat raamatuga, mida nüüd ja kohe peab lugema. Loetud sai, oodatud elamust ei saanud, oli lasu huvitavaid mõttekonstruktsioone, ülesvisatud ideid, aga kõik neist jäid õhku, jäid lõpetamata või teisalt jäi argumentatsioon otsituks, nõrgaks ja suduseks. Ehk suures osas tühjaks jäi raamat.

Ühe tõeliselt põneva teadmise leidsin enda jaoks lõigust, mis kirjeldas Eestit kui ühte olulisemat külmasõja võidurelvastumise strateegilist punkti. Eriliselt jäi meenuma autori väide - nagu olnuks Eestis ühel heal hetkel inimkonna ajaloos kõige enam tuumalõhkepäid ühe elaniku kohta, seda põhjusel, et suur osa Nõukogude Liidu tuumarelvastuse rakette olid suunatud Euroopa suurlinnadele just nimelt Eestist ning vastupidi USA ja Euroopa tuumaraketid olid suunatud Eestile, võtmaks välja Nõukogude Liidu esimeset tuuma tugipunkti. Mõeldes nüüd oma lillelisele lapsepõlvele, tundub see üsna võigas teadmine olevat.

Teine huvitavam väide oli eestlaste ja rahvuseepose 'Kalevipoja', eriti kangelase, omavahelise selge suhte ning kontakti puudumisega. Jah, selgem kontakt on isegi teosest siiliga või isegi sortsude või vanapaganatega, aga suhe Kalevipoja kui kangelasega jääb võõristavaks. Jääb mulje, et kuna paljudel rahvustel juba oli oma kangelasest lähtuvalt eepos valmis treitud, siis pidi ka eestlastele oma saama, mis jätab säense mahaviksitud tegemise mulje ning suhestumine on pigemiti tehislik. Teatud sarnasusi võib leida pigemiti isegi antiikmütoloogiaga, seevastu puudub rahvusele omane metsaläehdus, ugrimugrilikkus. Säense mõttekäiguga jääb mul üle ainult nõustuda.

Üks ilus mõttearendus veel:

Me kõik oleme kusagilt omandanud kahtlasevõitu mõtte, et tõde on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas teame üsna kindlalt, et tegelikult on müüt palju tähtsam. Tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit mõtet.

Nii on.

Käbekärp

vonKrahli muinasjutud jätsid piisavalt suurepärase mulje, et isutas kaema ka uuemat noorematele kodanikele säetud etendust - 'Käbekärp'-i. Niisiis tuligi rentida jällegi kaks nooremat härrat ning ära proovida pakutav. Sedant puhku oli üle lahe kohale saabunud Tero Jartikka, kes oma kirjutet' muinasjuttu ise ka lavastas, seda vonKrahli noorema põlvkonna kaadriga. Muinasjutt oli muinasjutt, säene kõikse klassikalisem, ainult veidi värskema kõnepruugi ning mõne vulgaarsusega vurtsutatud. Ära märkimist väärib esimesena kindlasti tegelaskujude kostümeeritus, mis oli lahedalt kerge teisekäe kauplusest või laos olevast kokku klopsitud ning igati töötav, teisena, aga noore trupi entusiasm ja energia laval. Aga need on vana inimese märkimised, kõikse olulisem on, et nooremale põlvkonnale antud näite varal siis vanuses 5-6 igal juhul asi pelas ja pelas kohe väga hästi, kuna kutid olid algusest lõpuni etenduses sees, kohe niivõrd sees, et astusid korduvalt lavategelaste dialoogi, hoolimata etenduse alguses minu suunas tehtud targutustest, et etenduse ajal ei räägita ning ollakse hästi vaikselt. Aga noh, kui lavalt küsimusi tuleb, siis tuleb neile ju vastata .)

Ehk vanemale silmale miskit liiga uudset ei olnud, aga väikestele inimestele oli lõbusamat sorti kogemus.

Risttuules

Ei saa salata, et ikka juuniküüditamise temaatika oli peamine magnetiseeriv tegur, mis sundis filmi võimalikult kiiresti programmi võtma. Palju neid filme siis koduvabariigis üldse tehtud on sel teemal, kuskilt jäi kõrva, et mängufilmina vaid üks - Jüri Sillarti 'Äratus' ning dokkidest ehk tuntuim Imbi Paju tehtu, kuid suurt rohkemat märkimisväärset ette ei tulegi. Ehk kummastavalt on Eesti senise filmitegijate hulgas olnud tegu tabuteemaga, liiga värskete haavadega, et neid uuesti võiks lahti rebida. Tinglikult võiks meenutada ka suuremat pahameele tormi mis järgnes 2009.aasta Tujurikkuja 'Küüditamise' sketšile. Küüditamine on meile rahvuslikult püha ja tundlik teema, milles paljudel peredel on üht- või teistpidi sügavalt isiklik, rohkem kui valulik kogemus. Eks seetõttu on osaliselt ka mõistetav, miks ei ole filme juba mitmed põlved tahtnud linale tuua, kuna kuis sa oskad igaühe isiklikku kõrvetavat valu, piisava sügavusega filmis kujutada.

Kuniks noored võtsid ette, võtsid aja, lihvisid-lihvisid-lihvisid ja tegidki ära. Enamasti on filmi juures äramainimist väärinud idee autor ning režissöör, 26-aastane Martti Helde oma ülihea detaili- ja terviku tunnetusega, kuid tegelikult on suur osa filmi teinud tuumikust värskemast põlvkonnast - stenaariumi juures oli abiks ning montaaži tegi 34-ne Liis Nimik, tänu kellele on tasakaal teksti ning pildi vahel lihtsaltt täiuslik, hingekriipiv saatev muusika, mis täiendas filmis perfektselt tundlikku jutustaja häält ja loomulikult need kandvad pausid, tulid 28-aastaselt Pärt Uusbergilt, filmi kogu 13-st kaadrit võtsid kaameratega üles 28-aastane Erik Põllumaa, 34-ne Ants Martin Vahur ja 35-ne Indrek Šeiko ning kunstnikuna tegi vapustava töö ära 30-ne Reet Brandt. Just säene tegijate ring, pigem nooremapoolne, kuid juba tublid nimed, võtavad ette ja teevad ära, mida pole enne tehtud. Julgus ja tahe ning lõppeks ka kvaliteet, mis väljenduvad filmi küpsuses, on muljet avaldavad.

'Ristuules' ära vaadanuna hämmeldusin, kuna esmaselt ei jäänud küll meenuma küüditamise kui ajaloosündmuse traagika ning raskus, vaid pigemiti hoopis kurvameelne armastuslugu kahe hinge vahel, mille juures juuniküüditamine oli taustaks. Vägagi võimsaks taustaks muidugi, mis andis ka loole erilise sügavuse. Samas pean ausalt tunnistama, et isiklikus plaanis ei leidnud lugu teed naha vahele, mis aga puges naha vahele oli filmi vorming nö tableu vivant stiilivõte või eestipärasemalt ajapeatus ehk liikumatute piltide seeria. Need tardunud ilmed, võimas miimika, antud ajahetkes seiskunud kehakeel, mis andsid niivõrd ehedalt edasi kogu olukorra lootusetust ja inimtasanditel pulbitsevat emotsiooni. Ka hajutine silma pilkumine ja väike liikumine mõnes kaadris tundus täitsa kohane, eriti vanemate inimeste puhul. Lisas vaid loomulikkust ja mõjuvust juurde. Koos vormiga käib kaasas ka suurepärane rahulik rütm, mis annab võimaluse filmi sisse minna ja hetke jääda, mis eristub selgelt tänasest, harjumuspärasest tormleva tempoga, siia-sinna visklevatest filmidest. Ehk kogu kompott on nii eestlaslikult iluskurb, ehk määratleb ka suures osas mu meelest meie rahvust, mistõttu viib ka küüditamise lugu ehteestlasikult maailma nagu ka juba kuskilt tuli soovitus nimetada film 'Soviet Holocaust'-iks

Eriti tugevalt sööbisid hinge kaks momenti:

• inimeste kurvameelne laulmine vagunites kui oli jõutud Eesti piirile, üks vagun alustas ning teised jätkasid;
• filmi alguses ja lõpus nähtud taluhoov, kus üle pahkluu kasvanud hein, mida kergelt kiigutab tuul ja kesksuvised tugevad õunapuud, mille all seisab sirgelt neljakandiline laud, valge linaga, aus ja ehe.

Tristan Priimägi on tõlkinud Sirp-is Carmen Gray arvamise filmist.

Faust

VAT teatrisse pole varemiti liiga tihti olnud põhjust sattuda, nähtud on vaid 'Kas sulle meeldib porno?' ning Katariina Unti soolotükk 'Nisa'. Kumbki just mälupilti kustumatut mälestust ei suutnud joonistada, mistõttu pole ka VAT teatrit menüüsse rohkem sattunud. Kuuldes, aga 'Faust'-i kohta Kuku raadio 'Publikumärgist' kunagi mitu head aega tagasi nii mõndagi imposantset ning saades viimasel ajal veel mitmeid soosivaid signaale usaldusväärsematest allikatest, tuli isu pakutav kohemaid ära kaeda. Hilisele ärkajale-märkajale oli muidugi paras, et hooaja viimaste etenduste piletid osutusid juba väljamüüduks, igaks puhuks sai siiski veel kirjutet' VAT teatrile palvega - ehk oleks võimalik veel leida kohta kaks, kasvõi trepile. Toreda üllatusena lubatigi need kaks kohta saali ära paigutada, ehk siis lisaks tublile Maarjale Rakvere Teatrist olen äärmiselt tänulik ka Kristelile VAT teatrist, leidmast võimalusi teatrihuvilisele vastu tulla.

Etendusest. Näitemäng ammutab ainest Goethe ja Marlowe kirja pandud jutustustest, kuid põhineb suures osas Friedrich Wilhelm Murnau 1926. aastal välja tulnud must-valgel tummfilmil 'Faust', põhineb nii suures osas, et etendus algabki filmi ettemängimisega valgel linal, kus näitlejad loevad tegelaskujude teksti ette, kuniks kaablite särin, filmirulli kokku jooksmine lõpetab filmi ning paneb trupi kohmetusse olukorda, et mis nüüd edasi!? Ühisel nõul otsustatakse filmi süžhee olemasolevate vahenditega ise ettekanda. Säene üleminek filmilindilt, nö spontaanses võtmes, teatrile oli üsna kohmakas ning ei jätnud kohe kuidagi usutavat muljet. Teisalt tundus algatuseks originaalfilmi näitamine olevat oluline võte, viimaks publikumi kaasa järgneva pakutava vormi ja kontekstiga, filmita alguses oleks võtnud pakutavasse olustikku sisse minek kindlasti enam aega, seega ei jäänud ka eelpool mainitud küsitava väärtusega lahendus kuidagi viisi häirima.

Mis siis sai? Sai tummfilmi põhist teatrit kõige ehedamal kujul! Rõhk ei olnud sõnal, rõhk oli kehalisel väljendusel - läbi kehakeele, läbi näoilmete, läbi näitlejate energia. Valgustuse ja taamalt voogava elava muusika kõrval omas seekord ka tekst ja lugu ise minu jaoks pigemiti taustajõu rolli, kuna etenduse edenedes tekkis ootus, et kuis nüüd ja mis nüüd välja mängitakse, mitte kuis lugu edasi voolab ja kuhu ta üldsegi voolab. Ses osas oli kindlasti tegemist meeldiva vaheldusega enamjaolt menüüsse sattuva sõnakeskse teatriga. Põnevust läbi efektide oli sisse pikitud omajagu - nagu põlema lahvatav raamat, Gretcheni kõhule projitseeritud loode ja veel paljut, kuid ükski vigurdus või lahendus ei olnud liiast, vaid läbimõeldud ja antud hetkes ideaalne, ehk etendust läbiski pideva joonena perfektsionism, iga detail oli läbi mõeldud ja omal kohal. Sjuppäär.

Näitlejatelt nõudis säenne füüsiline teater ilmselgelt suuremat pingutust tavapärasest. Efektne viis kuis Ago Soots-ist sai muundumise teel üks tegelaskujusi - raugastuva ja kronksus dr. Faustuse näol, jääb ilmselt veel pikaks ajaks minuga. Ago Soots oligi üks isiklikke leide, ei olnud ennem tema tegemisi märganud, viis kui suurepäraselt omanäoliselt suutis ta mängida välja erinevad tegelaskujud nagu kõver vanainimene või uljas noorinimene, oli võimas. Antud kontekstis Ago Sootsi eriliselt välja toomine on ilmselgelt ebaaus, aga teiste trupi liikmete suhtes, kuna elamuse mõttes oli ühel oluliseimal kohal siiski hingestatud ja veatu ansamblimäng, kus kõigil on võrdselt kandvad rollid. Eriti momentides, kus laval olnud karakter vaid maigutas suud ning tekst tuli hoopis taamal seisva kaasmänguri huultelt, mis andis veelgi vunki juurde ruumilis-heliliselt ning parodoksaalselt sobitus imehästi tummfilmi vormiga.
Üllatus tuli ka Tanel Saar-elt, kes senini pole just mu lemmikute nimekirja sattunud, kuid need saatanlikud ilmed mängitud Mefistoselt olid absoluutselt 'priceless' nagu ka Margo Tederi grotesk Gretcheni emana või Meelis Põdersoo einevad karikatuursed episoodid laval ning etteloetud tekst, unustamata Katariina Ratasepp-a kannatusi Gretchenina. Kokkumäng oli lihtsalt imeline.

Sõnaga - sügav kummardus siit poolt Aare Toikkale ja kogu VAT teatrile, satun kindlasti nüüd tihemini kaema pakutavat paekiviseinte vahele Rahvusraamatukogus.