Anna-Maria Penu ja tema Hispaania. Täitsa siiralt rõõmsaks teeb meele kui inimhing leiab omale õige koha, kus ta tunneb end turvaliselt, vabalt ja õnnelikult. Niit tahab Anna-Maria oma raamatuga muljet jätta ja võib olla tõesti nii ka on, kuid kergelt jääb kriipima tunne, et kirjutaja üritab siiski põhjendada ja tõestada oma tehtud valikut ja õnne, kasutades siinjuures noorusest tulenevalt eputavat ning mahlakat sõnaseadet. Võimalik, et minu paranoia, aga ei jäänud ma lugu uskuma ja ei tundunud see nii siiras kui võiks. Raamat meenutas vägagi oma olemuselt teistki sama sarjas ilmunud teost - Minu Argentiina. Siit ka mõte, blogi ja artikli formaati on küll nauditav mahlakas sõnaseades lugeda lehest, blogist lühijutuna, kuid raamatukaante vahele saades see ei tundu enam nii sisukas ning ei ole ühes rütmis. Ehk siis ei kosuta.
Juhtumisi lugesin just hiljuti ka Sirbist, kus Viivi Luik ütleb päris täpselt - 'Päevaraamatud ja blogid on päevaraamatud ja blogid. Nendes enamasti kirjeldatakse, kuid ei väljendata. Neis puudub see teatav pinge, intensiivsus, salapära...'
Posts
No comments:
Post a Comment