Üsna närb ja sisutu sõjafilm. Üsna kaugele jääb mu parimast kogemusest 'Black Hawk Down'-i kõrval. Kui Kathryn Bigelow poolt oli paradigmaks seatud sõda kui sõltuvus ning kuis kodanikud sõdalased otsivad aina suuremat ja suuremat ja suuremat doosi, siis vormiliselt oli see küll üsna igavalt vaatajani toodud. Kõige nauditavam hetk kestis filmis nii minutit 9-12, mis võttis jälgida rühma snaipri ning rühmaülema, kes oli snaipri abilise rollis, kannatlikust ja siirast pühendumust, olles Iraagi palaval tühermaal, kõige kuumemal ja kuivemal suvepäeval varitsuse ohvriks langenud ja end kaitsepositsioonidele sisseseadnuna, passimas terve päeva ainiti oma sihtmärgi poole, nii tundi 8, nägu kuivetunud ja liivane, huuled villis. Õnnestunud kaadrid.
Kokkuvõtvalt siiski ei miskit elamust andvat. 6-st Oscarist ei hakka rääkimagi. Ju oli sõjafilmi kord.
Posts
No comments:
Post a Comment