Milk

Vilm täidab kõik Hollywoodi tüüptoote kohustuslikud tingimused:

1. Klassikaliselt stereotüüpne musta ja valge õilis võitlus õigluse eest, kus ei jää kahtlustki, kes on must, kes valge - check;
2. Valge enesehüvede ning lõpuks ka elu ohverdus õigluse nimel - check;
3. Valge alustab ja võidab - check;
4. Pisarakoht. Valge päästab väeti ja vaese (ratastoolipoiss) elu - check.

Näitlejadest. Josh Brolin, ülepingutatult tühmis ja labases mustas karakteris teeb parima rolli, mida mina olen kunagi teda üldse tegemas näinud. Mis antud juhul ei tähenda mitte midagi silmapaistvat. Sean Penn'i mängitud Harvey Milk on aga nii ehedalt stereotüüpne homo kui üldse olla saab. Minus tekkis õigustatud küsimus Sean Penni seksuaaleelistuse suhtes. Kes ta ikkagi päriselus on. Kas ta on siiani mänginud heterot. Või mida? Jah, niivõrd usutavalt ja võimsalt mängitakse välja minu kujutluspilt homost kui stereotüübist. Sean Penn on mu lemmik.

Kuid kokkuvõttes ei tekita film ise mingit kontakti minu kui vaatajaga ning on mittemidagi ütlev, pikk veniv ila.

In the loop

Sisu - 8/3
Tekst - 8/7
Ropendamine - 8/8
Huumor - 8/6
Näitlejad - 8/5
Kestvus - 8/1
Jaburus - 8/6
Peter Capaldi - 8/7

Ninjaroboti hinnang on sisukam.

Valge pael

Michael Haneke filmi 'Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte' hindas Euroopa filmiakadeemia koguni 2009 parima filmi, stenaariumi ja režii vääriliseks. Õieti tegid. Filmi sündmustik on viidud esimese ilmasõja puhkemise eelsesse aega, väiksesse protestantlikusse Saksa külla. Küla halli, kombekat, igavat, igapäevast rutiini on varjutama hakanud kummalised juhtumused, mis oma olemuselt meenutavad väga karistusrituaale. Loo keskmes on vääritikoheldud ning allasurutud külalapsed, kes oma õiglustundest lähtuvalt, karistusaktsioone läbi viivad.

Filmi ennast on küllaltki rusuv jälgida. Loo sisu raskemeelsuse toob eriti peenelt esile mustvalge filmi kaameratöö, mis on lihtsalt vapustav, lisaks on Haneke leidnud uskumatult hea kontakti näitlejatega, eriti just lastega, kes mängivad oma rolle ausalt, siiralt, tekib mulje nagu oleks dokumentaali sattunud vaatama. Kogu kompotti täiendab sountrack, filmis muusikat ei ole. On vaikus. Nii alguses, keskel, kui lõputiitrites. Kõik see kokku toobki vaatajani pinge, pinevuse ja rusutuse tunde, mis vist ongi Hanekese eesmärk, kui lugeda reklaambukletilt Artise kinost - kas need sündmused võisid olla eelmäng 15-20 aastat hiljem Saksamaal plahvatanud natsiliikumisele?

Kas tõesti?

Mutionu pidu

"Mutionu pidu" algteksti autoriks on Alide Dahlberg ning see ilmus originaalversioonis esmakordselt 1926. aastal lasteajakirjas "Päikesetar"

I
Elas metsas mutionu
keset kuuski noori, wanu
Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügawal.
II
Paistis juba päike ere,
pääsis lumest samblapere,
wälja puges putukas,
tiibu triikis liblikas.
III
Liginesid kewadpühad
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö -
pühad käes on üle öö.
IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.
V
Lapsed keetsid mune hooga
ja weel mõnda muudki rooga,
wanaemal süldipott
podises kui wähikott.
VI
Kui siis algas kallis püha -
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik
VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi -
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;
VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;
IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.
X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.
XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, -
Uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.
XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas -
linnupere ehmatas.
XIV
„Mis sa kilkad, nõelakera!“
tõstis kuri karen kära.
Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.
XV
Riiu sekka segas karu, -
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.
XVI
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.
XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Ideaalmaastik

Peeter Simmi 'Ideaalmaastik'-us viiakse ajas tagasi teise ilmasõja järgsesse ENSV liiduvabariiki, kolhooside rajamise aega. Ruumiliselt, aga Metsa nimelisse väike kolhoosi (Vihula mõisa aladele). On kevad ja on kevadkülvi aeg. Kevadkülvi, aga ei ole võimalik läbi viia kolhoseeritud ENSV-s ilma komsomolist inspekteerijata nii ka Metsa kolhoosis. Kohustuse koorem antakse noorele politrukile seltsimees Kukemerile (Kukumägi), kes peab etteseatud plaani kohaselt kindlaks kuupäevaks, kindlas mahus seemne mulda saama. Lihtne. Kevadiselt niisked ilmaolud, vilja külvamise põhitõed ning jäärapäine kuid kaine talupoja mõistusega kolhoosijuhataja Tuvike (Kark) ei lase kevadkülvil mitte ettekirjutatud plaanide kohaselt alata. Ja nii jääbki seltsimees Kukemeri kahe tule vahele, ühelt poolt plaanimajanduslik käsuliin ning teisalt kevadkülvi põhitõed. Ühelt poolt täitmata plaan ning kõned komsomoli, teisalt poolt elutõde - enne külvata ei saa, kui palja persega ei kannata maas istuda. Ühelt poolt mutta kinni aetud traktor, teisalt külaelanike vaenulik suhtumine sissetungijasse. Seltsimees Kukemeri tahab küll head, kuid samas on hirmul, et ebaõnnestumise korral on tema edasistel plaanidel ülikooli astuda, kriips peal. Kuis siis käituda, kas nui neljaks käsku täita või võtta kuulda mõistuse häält. Kukumägi suudab erakordselt peenelt oma olekuga, ilmete, žestide, hääletooniga selle dilemma välja mängida. Äärmiselt veenev esitus, mis panigi mind mõtlema, et kas mitte vahendite puudus, samas ajaressursi olemasolu, mitte ei seadnud soodsat pinnast näitlejatele, operaatorile, stenaristile oma võimeid täielikult avada. Neil puudus plaan b või taganemise tee, teha tuli ääretult kvaliteetselt, isegi geniaalselt, et viia vaatajani sisuline pinge, mida taheti edasi anda. Tänapäeval on meid alati aitamas tehnika, mis aga omakorda viib lohakuse ning laiskuseni. Vähe näeb tänapäeva filmides niivõrd hingestatud ja läbimõeldud näitlejatööd kui Kukumägi Kukemeri.

Teisena tabasin end mõtlemast, kuidas küll, kuidas küll niivõrd irooniline ja kolhoosindust ning komsomoli pilav film küll tsensuurikomiteest läbi lasti. Tsensuurikomitees ju ei saanud ometi istuda pimedad. Uskumatu.

Ühtlasti võib tõdeda, et filmi sisu on ajatu. Vahet ei ole, kas tegu on Nõukogude aja kolhoosi kevadkülvi inspektoriga või tänase Swedbanki keskastmejuhiga. Inimene jääb inimeseks, oma hirmude ning nõrkustega.

Muhe tegelane oli veel tõnissonlik külapoiss:

"Ehitan tsikli valmis, lähen küla peale ja kõik külanaised jooksevad mulle järgi."

"Tean, tean, sulle meeldib see kondine pioneerijuht, linnas on kõik tüdrukud kondised."

Meeldiv kogemus igal juhul.

Robin Hood

Kahest viimasest kohtamisest Hollywoodiga pean tõdema, et mängitakse väikeste panustega ja kindla peale juba teada tuntud lugudele, nimedele ning surutakse see ettemälutud gemüze vaatajale kurku lusikaga, peale eepiliste kaadrite ja eriefektide virrvarriga pahviks löömist. Aitäh sulle Ridley Scott, et tõid ka peavoolu filmidesse secondhand outleti, ehk siis paremad palad juba teada tuntud filmidest nagu Normandia ranniku invasioon Saving Private Ryanist kuis silm puhkas nähes taas neid samu laevu, neid samu veriseid kehasi vetes, neid samu hõikeid, neid nooli mis pikkisid laineisse, nii soe, nii soe. Ning Cate Blanchette Jean d'Arcilikkus tuhisedes lahingusse oma 84 aastase isa mõrvarit tabama. Ning kas mitte Gladiaatorki mitte ei alanud lahinguvälja kajastamisega kui Marcus Aurelius Rooma piire tänaste Saksamaa aladeni nihutas. Nii palju toredat äratundmiserõõmu.

Jällegi meenusid Ilmar Raagi sõnad - 'Hollywoodi kassahittide mudel on lihtne, võetakse juba teadatuntud süzhee ja mängitakse värskemal kujul ette, nii et vaatajal tekiks alati alateadlik äratundmiserõõm, kuid samas säiliks tunne, et ma olen saanud uue kogemuse'.

Sama valem ka siin. Ja veel parem kui saab siduda teema veel ameerikalikke põhiväärtustega nagu vabadus ja iseseisvus, tuues mängu Inglismaa maakondade/linnade omaalgatuslikku iseseisvusdeklaratsiooni, mis mitte ei ole mokka mööda kurjale türanniale, kuid ometi on üks mees, kes ideaalide eest astub välja - Robin Hood inglise kuninga vastu. Uskumatu banaalsus.

Samas oli Robin Hoodi kangelase oreool mängitud juba nii kustumatuks, et täitsa enesest mõistetav võis tunduda paljudele olukord, kus kurikael paiskas Robini armastatu väina voogudesse teadvusetult, siis haarab meie kangelane vibu ja sihib ja sihib ja sihib ning laseb noole lendu, mis peatub alles kaabaka kaelas, alles siis leiab kangelane aega muretseda oma kallima eest ja ta mere rüpest välja õngitseda. Eks ikka ennem kättemaks ja kuulsus ning siis inimlikkus. Kangelase rollist rääkides veel, siis jättis ausalt öeldes Russel Crowe ikka vanamehelikult väsinud mulje või oli see häbi? Igal juhul Mark Strong ning Cate Blanchette mõjusid ehedamalt, nad ei olnud nõus juba niigi kõrget näitlejameisterlikkuse latti allapoole laskma ning tegid ka nii kehva filmi puhul suurepärased rollid nii palju või vähe kui lubatud oli.

Kui lisada siia veel mõned minulikud pisarakiskuja momendid, siis ikkagi kolm punkti tuleb siiski ära anda. Närb mis närb.

Üks apsakas veel kah, mis mul silma jäi puht juhuslikult. Steeniks oli kuningas Johni ärasõit oma endise kantsleri juurest sõjaretkele põhja inglismaa linnadeühenduse vastu, kui filmiti kantslerit kahes plaanis, eest ning küljelt. Selgelt oli näha, et tegemist oli kahe erineva võttega kuna kantsleri näoilme erines suuresti ühes plaanis võrreldes teisega.

Ja lõpetuseks tahaksin öelda, et 84 aastaselt surra duellis on päris ilus surm.

Ühtne Eesti

Arvamist on saanud rohkem kui küll. Mõned meeldejäävamad:

No99 - Kõne mida eile ei peetud

Artur Talvik - 'Mine p****e, Artur Talvik!

Abdul Turay

Uudelepp

Margit Tõnsoni ülevaade

Veel meenub:

"Nad tõstsid mähkmete käibemaksu 20% peale ning ajakirjanduse käibemaksu jätsid 9% peale, kuigi seal on kordades rohkem sitta!" (No99)

Andres Mähari persesaatmise monoloog.

Jaak Printsi häälemurre valmiskooli lõppakordidel ja valimiskooli klipid: 1, 2, 3, 4 1/2, 4 2/2, 5, 6 1/2, 6 2/2.

Almer Jansu tantsustuudio lendlevad haldjad.

Klaköörid.

Lõpusõnum - Te olete vabad!