Thursday, December 22, 2016

Hipsteri surm



Lavastaja Kertu Moppeli tegemistest on varemalt õnnestunud ette võtta - 'Mõnikord on kõik nii selge' ja 'Bloody Mary'. Mõlemat ühendavaks mustriks on olnud mäng igapäevalisuse ja tõelisuse ning teisalt absurdi ja fantaasia piirialal, kui esimene jäi oma eklektiliste sketšidega ja närvilisusega kaugeks, siis teine vastupidi oli igati imetabane, närvikõditavalt mänguline tervik. Nüüdne, 'Hipsteri surm' lahterdub sarnaselt nagu 'Bloody Mary'-gi terviklikuse riiulisse, kuid riiuli siseselt toimub korrapäratu mõtteliste liinide virr-varr, jätkates nii juba tuttavlikku Moppeli käekirja.

Argine päev reklaamibüroos, 4 meest, kontorielust äratuntavad tüpaažid:
  • nii alt, kui ülalt tuld saava, läbipõlemishirmust kergelt paranoiline, kuid siiski kohusetundlik keskastme juht (Mart Koldits); 
  • üleergastunud, räigelt šovinistlik, sirgjooneliselt raiuv ning puid alla loopiv kopiraiter Kevin (Tõnis Niinemets);
  • üheülbalisest macholikustt kõvatamisest tüdinud, sügavust, mõtet, siirust ja eelkõike armastust otsiv, nüansirohke kopiraiter Mati (Jim Ashilevi);
  • punaste pükste, puidust prilliraamide, kohustusliku habemetuusti, arusaamatuid ja teadmiste segapudrust tulenevalt katkiseid mõttekonstruktsioone ehitav, sisutut sooja õhku võngutav veidrik aka hipster aka teine Mati (Lauri Kaldoja).


Hommik algab rituaalse, maskuliinse, maooride haka-tantsuga, millele järgneb tööülesandest lähtuv , päeva vormiv klisheelik hüüdlause, stiilis - 'meie olemegi parimad!'. Nii ju ometi starditaksegi igas reklaamifirmas välja imema toote müügiks vajalikku kontseptsiooni. Kogu kompott on oma stereotüüpsuses vägagi koomiline ja lõbus vaatamine.

Ärapööre irreaalsuse suunas hakkab toimuma järk-järgult kahe naise lavale saabumisega. Kõikse pealt, heledama juuksegammaga kaasaskäivat kinnisarusaama esindav klassikaline tibi Anna (Liisa Pulk) ning tema järel sugukülma, naisõguslasest juht Maria (Mari Abel). Ühelt poolt annavad mõlemad omapoolse hoobi, kuigi väga eriilmelise hoobi, käibetõena reklaamistööstuses valitsevale seksistlikkusele, teisalt on, aga pinnaseks meeste olemuslikuks käivitumiseks. Ühele on naised vaid tarbimislikud seksobjektideks, teisele vastane ametialases võimuvõitluses, kolmandale aineseks maailma tasakaalu mõtestamisel ning neljandale jääb armastuse otsing. Kenasti on jällegi kõik kõige levinumad vaatenurgad ära kaetud, kuid ükski ei jää valitsema, ühegagi ei minda lõpuni. Malemäng käib nii mitmel laual, et kui lõppeks jõutaksegi akordini, siis on mul kui vaatajal kergemat sorti hämming, oot, et ikkagi üks partii oli siiski veel mängimisel? Kas tõesti peaks nüüd hipsterluse aja lõppenuks kuulutama?

Saturday, December 17, 2016

Room


Kole ilus lugu - inimröövist ning orjastamisest oma ihuliste vajaduste rahuldamiseks ning teisalt lapse armastusest oma kõige, oma ema vastu, mis on kõike võitev. 

Sunday, December 11, 2016

Klassikokkutulek


Filmiga kaasas käinud kiidulaulu ning uskumatuid koduvabariigi publikumi numbreid arvestades, üllatas film oma keskpärasuse küll üsna halvasti, ootused olid paraku kauniski kõrgele eelnevalt kruvitud. Lõppeks pani muigama, kaks-kolm Genka ütelust ja vsjoo. Ei ütleks, et miskit pidi oluliselt parem kui mõni muu kodukootud hjuumori film kasvõi näituseks - Kormoranid.

Thursday, December 8, 2016

Douglas Adams - 'So Long, and Thanks for All the Fish'


Ja neljas osa triloogiast oli jällegi väga suurepäraselt õnnestunud. Sisuliselt teeb Douglas Adams seeriale restardi ja algab uuesti juurte juurest, tuues Arthur Denti maa peale lõppeks tagasi, kõik näib olevat nii nagu ennegi, kuid siiski mitte päris.

Kirkamad kohad:

Rob MacKeena vihmajumala tegelaskuju.

Tips for aliens in New York: Land anywhere, Central Park, anywhere. No one will care, or indeed even notice.

Surviving: Get a job as a cab driver immediately.

A cab driver's job is to drive anywhere they want to go in big yellow machines called taxis. Don't worry if you don't know how the machine works and you can't speak the language, don't understand the geography or indeed the basic physics of the area, and have large green antennae growing out of your head. Believe me, this is the best way of staying inconspicuous.

If your body is really weird try showing it to people in the streets for money.

Meenus kohe film M.I.B.
Ja veel üks:

“Tell me the story," said Fenchurch firmly. "You arrived at the station."
"I was about twenty minutes early. I'd got the time of the train wrong." 
"Get on with it." Fenchurch laughed.
"So I bought a newspaper, to do the crossword, and went to the buffet to get a cup of coffee."
"You do the crossword?"
"Yes."
"Which one?"
"The Guardian usually."
"I think it tries to be too cute. I prefer The Times. Did you solve it?"
"What?"
"The crossword in the Guardian."
"I haven't had a chance to look at it yet," said Arthur, "I'm still trying to buy the coffee."
"All right then. Buy the coffee."
"I'm buying it. I am also," said Arthur, "buying some biscuits."
"What sort?"
"Rich Tea."
"Good Choice."
"I like them. Laden with all these new possessions, I go and sit at a table. And don't ask me what the table was like because this was some time ago and I can't remember. It was probably round."
"All right."
"So let me give you the layout. Me sitting at the table. On my left, the newspaper. On my right, the cup of coffee. In the middle of the table, the packet of biscuits."
"I see it perfectly."
"What you don't see," said Arthur, "because I haven't mentioned him yet, is the guy sitting at the table already. He is sitting there opposite me."
"What's he look like?"
"Perfectly ordinary. Briefcase. Business suit. He didn't look," said Arthur, "as if he was about to do anything weird."
"Ah. I know the type. What did he do?"
"He did this. He leaned across the table, picked up the packet of biscuits, tore it open, took one out, and..."
"What?"
"Ate it."
"What?"
"He ate it."
Fenchurch looked at him in astonishment. "What on earth did you do?"
"Well, in the circumstances I did what any red-blooded Englishman would do. I was compelled," said Arthur, "to ignore it."
"What? Why?"
"Well, it's not the sort of thing you're trained for is it? I searched my soul, and discovered that there was nothing anywhere in my upbringing, experience or even primal instincts to tell me how to react to someone who has quite simply, calmly, sitting right there in front of me, stolen one of my biscuits."
"Well, you could..." Fenchurch thought about it. "I must say I'm not sure what I would have done either. So what happened?"
"I stared furiously at the crossword," said Arthur. "Couldn't do a single clue, took a sip of coffee, it was too hot to drink, so there was nothing for it. I braced myself. I took a biscuit, trying very hard not to notice," he added, "that the packet was already mysteriously open..."
"But you're fighting back, taking a tough line."
"After my fashion, yes. I ate a biscuit. I ate it very deliberately and visibly, so that he would have no doubt as to what it was I was doing. When I eat a biscuit," Arthur said, "it stays eaten."
"So what did he do?"
"Took another one. Honestly," insisted Arthur, "this is exactly what happened. He took another biscuit, he ate it. Clear as daylight. Certain as we are sitting on the ground."
Fenchurch stirred uncomfortably.
"And the problem was," said Arthur, "that having not said anything the first time, it was somehow even more difficult to broach the subject a second time around. What do you say? "Excuse me...I couldn't help noticing, er..." Doesn't work. No, I ignored it with, if anything, even more vigor than previously."
"My man..."
"Stared at the crossword, again, still couldn't budge a bit of it, so showing some of the spirit that Henry V did on St. Crispin's Day..."
"What?"
"I went into the breach again. I took," said Arthur, "another biscuit. And for an instant our eyes met."
"Like this?"
"Yes, well, no, not quite like that. But they met. Just for an instant. And we both looked away. But I am here to tell you," said Arthur, "that there was a little electricity in the air. There was a little tension building up over the table. At about this time."
"I can imagine.”
"We went through the whole packet like this. Him, me, him, me . . ."
"The whole packet?" 
"Well, it was only eight biscuits, but it seemed like a lifetime of biscuits we were getting through at this point. Gladiators could hardly have had a tougher time."
"Gladiators," said Fenchurch, "would have had to do it in the sun. More physically gruelling."
"There is that. So. When the empty packet was lying dead between us the man at last got up, having done his worst, and left. I heaved a sigh of relief, of course.
"As it happened, my train was announced a moment or two later, so I finished my coffee, stood up, picked up the newspaper, and underneath the newspaper . . ."
"Yes?" 
"Were my biscuits."
"What?" said Fenchurch. "What?"
"True."
"No!”

Mr. Right


Üllatavalt vaadatav absurdikas, mille vaadatavaks mängivad Tim Roth ja eriti hästi rolli sobitunud oma olemuse ning väljanägemisega Sam Rockwell, tänu kellele see film ka vaadatud sai.

Ben-Hur


Esmane kohtumine 'Ben-Hur'-iga oli millagil 90-ndatel, kui ülelahe naabrite televisioon pakkus vaatamiseks 1959.a väljalaset härrase Charlton Hestoniga peaosas. Meenuma on jäänud, et tegemist oli ülimalt pika ja põhjaliku eeposega Rooma ajast koos väga võimsa ja detaili täpsete kostüümide ja kujundusega, mis jätsid kustumatu mulje toona. Nüüd kui wikipediast vaatan, siis selle eepose kestvuseks on märgitud tublid 3h ja 32 minutit. Päris tubli vaatamine.

Kaasaegne paraku samale pulgale kohe mitte ei küündi, aga lennukisse aega tapma sobis hästi.

Sunday, December 4, 2016

Douglas Adams - 'Life, the Universe and Everything'


Kui eelnevad kaks sarja raamatut on olnud briljantset, siis antud eksemplar on küll lappama läinud nii hjuumori kui sisu mõttes, stiil on küll sama, aga sisu on kadunud.

Saturday, December 3, 2016

Inside Out


Üks õite tore ja meeleolukas, loomulikult ka disnilikult õpetlik nooremale generatsioonile suunatud multifilm meie sees toimetavatest erinevatest emotsioonidest. Väga hea õnnestumine Disneylt.

Wednesday, November 16, 2016

Pelé: Birth of a Legend


Äärmiselt tujuküllase fooniga lugu sama rõõmsameelsest maailma läbi aegade parimast pallivõlurist - Pelest ja tema kui müütilise legendi sünnist. Hää-hää vaatamine.

The Legend of Tarzan


Ajatapp lennukis.

Saturday, November 5, 2016

Before the Flood


Kliima siin keral muutub see on selge, kuid kui palju sest tuleneb otseselt inimtegevusest ning palju on paratamatus, ses osas on huvigrupiti arvamused diametraalselt erinevad. Arvestades, et roheline planeet on suurusjärgus 4,5 miljardit aastat vana ning miskit elulist sai alguse 6 miljonit aastat tagasi ning inimlaadsed olevused hakkasid toimetama 200k aasta jagu tagasi, tsiviliseeritum kultuur sai alguse 6k aastat tagasi ja aega hakati lugema omakorda 2k aastat tagasi, tööstuslik revolutsioon sai hoo sisse 0,2k aastat tagasi ning kliimamuutuste kohta andmeid hakati koguma 0,1k aastat tagasi. Täpsema ajatelje leiab suurepäraselt andmete visuaalilt - http://xkcd.com/1732/.

Ehk siis numbritega vehkimine antud kontekstis on minu jaoks liiga õhukesel jääl trampimine ja just nimelt seda antud dokk osaliselt teeb, kuid mitte ainuüksi, lisaks näitlikustatakse, millisisesse seisu me ületarbimisega oma elukeskkonna laiemalt viinud oleme ning jätkusuutlik säene käitumine kuidagi ei ole, sellega olen igati päri ja see on võitlus, mida tuleb pidada.

The Hitchhikers Guide to Galaxy


Pole teab mis avastus, et raamatut filmiga ületada on pea võimatu, eriti vähe on lootust kui on tegemist ulmega, ehk siis 2005.a väljalase küll üritab ja üritab tublilt ning humoreski osas mingis võtmes isegi õnnestub, aga üldises plaanis jääb siiski üsna tagasihoidlikuks.

Wednesday, November 2, 2016

Turu majandus


Hästi ülesvõetud sissevaade Aafrikasse, saamaks paremat tunnetust elu ja oluga. Lühildane kirjeldus ERR-st:

Dokumentaalfilm "Turu majandus" jälgib viie tavalise inimese tööpäeva Aafrika suurimal väliturul, kus valge turist on harv nähtus. 

Abebe ja Ashenafi on tavalised 10-aastased poisid, kelle vanemad saatsid Etioopia pealinna Addis Abeba tänavatele kingapuhastajateks, et pered nälga ei jääks. 

Abtu on orvust käskjalg, kelle veri vemmeldab ja töö on tema peas viimasel kohal. Bertukan on 3 lapse ema, kes tassib rahateenimiseks seljas endast raskemaid koormaid. Mulugeta on haritud giid, kes tänu keeleoskusele on teistest peajagu üle. Kõiki neid etiooplasi ühendab Aafrika suurim turg - lõputu ja värviküllane Mercato. 

Dokumentaalfilm "Turu majandus" jälgib 5 tavalise inimese tööpäeva Aafrika suurimal väliturul, kus valge turist on harv nähtus ja filmimine kohalike jaoks ebameeldiv. Filmitegijatele sai esimestel tundidel selgeks, et meie Aafrikat ei muuda. Aafrika muudab hoopis meid. Keelamised, pealekaebamised, kokkulepete murdmised, rahaahnus ning altkäemaksu küsimised, said filmimisel igapäevasteks katsumusteks. 

režissöör Mihkel Ulk
produtsent-toimetaja Kristo Elias
operaator Madis Reimund
helirežissöör Ranno Tislar

Sunday, October 30, 2016

Douglas Adams - 'The Restaurant at the End of the Universe'


Kohtumine numbriga kaks, sedant' puhku siis Douglas Adamsi ja juba tuttavate Arthur Denti, Ford Perfecti ja Zaphod Beeblebrox-iga ja seiklused universumis võivad jätkuda. Teises osas on ehk üllatusmomenti vähem, kuid absurdi ja humoreski osas ei jää küll kuidagi esimesele kirjutisele kuidagi alla. 

Juba algus oli birljantne:

“The story so far: In the beginning the Universe was created. This has made a lot of people very angry and been widely regarded as a bad move.” 

“There is a theory which states that if ever anyone discovers exactly what the Universe is for and why it is here, it will instantly disappear and be replaced by something even more bizarre and inexplicable. 

There is another theory which states that this has already happened.”

Kirkamad hetked kuuluvad:
  • universumi isale ja tema arvamistele;
  • restoranis ennast eineks pakkunud veisele;
  • teadmisele kuidas sai tegelikult elu planeedil maa alguse;
Ja mõningased ütelused:

“It is worth repeating at this point the theories that Ford had come up with, on his first encounter with human beings, to account for their peculiar habit of continually stating and restating the very very obvious, as in "It's a nice day," or "You're very tall," or "So this is it, we're going to die."

His first theory was that if human beings didn't keep exercising their lips, their mouths probably shriveled up.

After a few months of observation he had come up with a second theory, which was this--"If human beings don't keep exercising their lips, their brains start working.”

“Your God person puts an apple tree in the middle of a garden and says, do what you like, guys, oh, but don't eat the apple. Surprise surprise, they eat it and he leaps out from behind a bush shouting "Gotcha". It wouldn't have made any difference if they hadn't eaten it.'
'Why not?'
'Because if you're dealing with somebody who has the sort of mentality which likes leaving hats on the pavement with bricks under them you know perfectly well they won't give up. They'll get you in the end.” 

“Would you like to see the menu?" he said, "or would you like meet the Dish of the Day?"

...

“Good evening,” it lowed and sat back heavily on its haunches, “I am the main Dish of the Day. May I interest you in parts of my body?” 

Saturday, October 29, 2016

The Revenant


Üks mu lemmikuist, Alejandro Gonzalez Innaritu, sai eelmise hooaja lõpul jällegi valmis ühe eriti toeka tegemisega, ajaloolistel-tõsielulistel juhutmustel põhineva 'The Revenant'-iga. Looga karmimatest karimatest meestest, karmil ajal, karmis keskkonnas ehk lugu karusnahaküttide olelusvõitlusest kohaliku indiaanihõimu ja halastamatu loodusega, USA keskosas, Missouri jõe ülemjooksul. Ainest on võetud Hugh Glassi ellujäämisheitlusest, mis leidis aset aastal numbriga 1823, kui ta pidi elu nimel võitlema kord indiaanihõimu arikaradega, kord emakaruga, kord omakasupüüdliku kaaslasega, korduvalt metsiku looduse ja armutute ilmaoludega. Hämmastav lugu. Hämmastav tahtekindlus.

Innaritul on õnnestunud eriti suurepäraselt üles nopitud loo kõrval, kogu kompott oivaliselt välja mängida. Kõige imetabasem on filmi läbiv pildikeel - külm, lumine, pilvine, hall, karge, karm, rusuv, julm, sõnaga lootusetu, aga samas ka ürgselt võimas, ehk siis pildikeel kannab väga hästi kogu raskust, mida Hugh Glass oma võimatul teekonnal kannatama peab.

Väga sümpatiseeris veel kuis on kujutatud tolle ajastu eluolu oma räpakuses ja trööstituses võrreldes tänapäevaste standarditega. Väga meeldis ka kuis oli kujutatud indiaanihõimu arikarasid oma brutaalsuses ja sihipärasuses kui oli vaja täita pealiku käsku, kuid selle kõige juures suutsid nad säilitada ikkagi oma aukoodeksit.

Ainumaks tõrvatilgaks kogu suurepärasuse juures oli, aga liigne muinasjutulikkus, eelkõike inimese tervenemise võimekusest lähtuvalt ning teisalt ka metsikus looduses elementaarsete ellujäämise reeglitest eiramise osas, mis jättis ebarealistliku tooni hõljuma.

DiCaprio tegi Hugh Glass-i rollis kahtlusteta võrratu töö, kuid arvestades vähest dialoogi, emotsioonaalset ühekülgsust, siis parima meesosa Oscar tuli ilmselt preemiana ka eelmiste tegemiste eest kui ainult antud roll.

Friday, October 28, 2016

Luikede Järv


Tšaikovski kõige klassikalisemaga, 'Luikede Järv'-ega, kohting number kaks. Jällegi Estonias, kuid nüüd mitte enam Tiit Härmi, vaid hoopis Toomas Eduri nägemuse ja seadega. Olles kohtunud balletti kui žanriga üldse kokku täpselt viiel korral ja hoides omajagu distantsi ka tantsukunstiga, siis seade ning üldisemas plaanis koreograafia osas miskit suurt lahata ei tahagi.

Lavakunsti (Madis Nurms) ning kostüümide (Gerly Tinn) osas aga võib, panus on tehtud klassikale, toonid on valdavalt puhtad ja mõnes vaatuses kergelt kreemjad, igal juhul eestlaslikult tagasihoidlikud, askeetlikud. Sama võib sõnada ka dekoratsioonide kohta, ehk säene klassikast lähtuv minimalism jätab suures pildis vägagi väljapeetud mulje.

Lavastuslikus plaanis on niisamuti. Klassika. 4 vaatust. 2 peosaalis ning 2 järvel. Kahe esimesega ma kontakti ei suutnud leida, kuid järve vaatused olid seevastu lõpmata lummavad. Kiitus läheb siit ka etenduse videokunstnikule - Argo Valdmaale, seda siis luikede lennu eest.

Kui eelmine kord õnnestus 'Luikede Järv'-e nautida rõdult, siis sedant' puhku parterist. Kummastaval kombel, aga läks nii heliline pilt müraseks ja ei kõlanud enam nii selgelt nagu soovinuks, vaid pigemiti nagu läbi vaiba summutatult, kas tõesti on erisus parteri ja rõdude vahel olemas?

Friday, October 21, 2016

Sunshine Superman


Pealuvamat sorti dokk, mis pajatab Carl Boenishi elust langevarjurina ning kuis ta pani kunagi aluse 'BASE (building, antenna, span, earth) jumping' alale. Kodanik oli ise kaasakiskuvalt rõõmsameelse karakteriga ning oma ala pioneer. Nüüdseks on alaga edasi mindud ja jõutud - wingsuit flying-ni.

Wednesday, October 19, 2016

Metsikud lood | Relatos salvajes


Ilmselt oleks pidanud ülioptimistlikuse asemel hoopis ettevaatlikuks tegema lõik filmi sünopsisest - „Metsikute lugude” taga peitub üks kõige hullumeelsem ja poliitiliselt ebakorrektsem komöödia, mida te kunagi näinud olete. Sõnaga kinno sai mindud kõrgete ootustega ning kogu filmi kogemust saatis tundmus, et mulle peab see kupatus väga meeldima. Lõppeks meeldiski, kuid eelnev üleskrutitus just kasuks ei tulnud. Lood olid valdavalt klishee maigulised ehk siis mitte eriti originaalsed kui välja arvata 'road rage' lugu, mis tõesti oligi uudne ja humoorikas. Ülejäänud jäid siiski õlakehituse tasemele.

Tuesday, October 18, 2016

Jocko Willink and Leif Babin - 'Extreme Ownership'



Tegmist on nö juhtimisalase enesearengu raamatuga, kus läbiv kontekst on seotud sõjaga, Iraagi sõjaga, mis toimus Ramadi piirkonnas, Bagdadi lähedal, 2006. aastal, kus Ühendriikide merejalaväelased oma operatsioone läbi viisid. Oma kogemuste ja sõjas rakendatud paradigmade põhjal, alustasid kaks sõjardit Jocko Willink ja Leif Babin pärast tegevteenistust oma konsutlatsiooni ettevõttega, et viia oma teadmised üle ka äriilma ning loogilise jätkuna sai siis ka üllitatud kõneks olev raamat. 

Alustuseks ei saa kuidagi mainimata jätta, et just sõjast lähtuv kontekst on mulle isiklikult vägagi eemaletõukav ja ebameeldiv lugemine. Ei suuda kuidagi suhestuda ühe riigi sisse tungimisega teise riiki, tappes lugematul hulgal tsiviilkodanikke, pöörates ellujäänute elud tagurpidi, korraldades regulaarseid puistamisi elamistes, viies kaasa kõik 'kahtlase' nii esemelise kui isikulise. Jah, sõda ongi alati tragöödia, kuid kirjapandust seda kuskilt välja ei loe, pigemiti on läbiv toon sõjaossilik - 'fakkkyeee wii aar America'.  Maailma number üks sõjajõud, maailma parima sõjatehnikaga nottimas kui kärbseid, AK-47-ga relvastatud praktiliselt olematu väljaõppega vastaseid, kes siiski harva, haruharva suudavad vastu hammustada ja siis on tragöödia. Mnjah, ma ei oska, ega taha selle kõigega kaasa minna.

Kui nüüd suuta 3/4 raamatust, mis kirjeldab eelpool mainitud toonis väljaõpet ning reaalseid lahinguolukordi, kõrvale jätta,  siis ülesnoppimisväärseid mõtteid jagus ikkagi ka, kas just värskeid ja maailmamuutvaid, aga põhitõdesi mida rakendada töös ja elus üldisemalt oli:
  1. Arusaam eesmärgist - nii üksikisiku kui ka meeskonna tasandil peab olema tegevuse lõppeesmärk üheselt ja ühtselt mõistetav. Piisavalt, et keskkonna või tingimuste muutudes oleks võimalik eesmärgist lähtuvalt tegevusplaani üksikisiku tasandil iseseisvalt muuta, vältides nii ülejuhtimist. Ehk nii eesmärk kui tegevusplaan ei tohi olla üleliia keerulised.
  2. Pühendumus ja keskendumine eesmärgile - samaväärselt tähtis on ka täielik veendumus ja usk eesmärgi headusesse ja õigsusesse, kindel tahe eesmärki saavutada, suuta seejuures eraldada terasi sõkaldest, mis on oluliseim eesmärgi saavutamisel ja mis kõrvaline müra, vaid tulekahjusi kustutades võib tähelepanu hajuda.
  3. Võta vastutus (üksiti ka raamatu põhisõnum) - absoluutselt kõik mis toimub sinu vastutus valdkonnas on sinu ja ainult sinu vastutada. Kui eesmärgi saavutamisel tekivad tõrked või eesmärk jääb üldse saavutamata, siis viga saab olla ainult sinus endas. Õigemini öeldes, aga väheses või ebaselges kommunikatsioonis.

Saturday, October 8, 2016

Martian


Mnjah, mitte-midagi ütlev keskpärasus ja klišheelikkus iseloomustab Ridley Scotti viimast tegemist vast kõikse täpsemalt. Kui miskit välja noppida siis on need kaadrid avakosmosest ning Marsist ning Jeff Danielsi kindlakäelise NASA juhi karakter, mis on nii võõristav 'Dumb and Dumber'-i Harry Dunnest.

Sunday, October 2, 2016

Janika Vaikjärv - 'Minu Kilimanjaro'


Nende minu sarja raamatutega kipub olema nii, et pool on minust ja minu arvamistest ja minu probleemidest ja teine pool siis paremal juhul ka sihtkohast. Sedant puhku oli siis parem juht ning Kilimanjarost ja Sansibarist sai miskit üles nopitud ja isu on endiselt see reis kunagi ette võtta.

Wednesday, September 28, 2016

Hõimud


Ei saa öelda, et just liiga tihti oleks sättinud end sattuma Pärnu mnt. 5 hallist paekivist hoonesse hingehariduslikel eesmärkidel. Mõningased eelnevad kogemused on olnud traumeerivad ja tekitanud teatud eelarvamuse pakutava menüü osas. Kogenud aga suvel Saueaugu teatritalus Pääru Oja hingestatud mängu Ekke Moorina, tuli suurem tahtmine veel ja enam teada saada, kas see oli ühekordne sähvatus või on miskit rohkemat siin peitumas. Sõnaga, Draamateatri mängukava läbi hekseldades jäid silma kriipima enim 'Vennas' ja 'Hõimud', peamiseks mõjutajaks ikka infokild, et just nende kahe ülesastumise eest määrati Päärule eelmisel hooajal Eesti teatri parima meespeaosatäitja auhind. Usaldasin žüriid. Kahe vahel vaagides jäi sedant puhku peale 'Hõimud'-e paeluvam sisu ning hoogsam tempo.

Kohe stardis läkski tempo peale. Lavalt paistis kätte klassikalisele teatrile kohaselt dekoreeritud tuba, kergelt kulunud ja isikupäratud kostüümid, ülienergiline Tiit Sukk, perekeskne suheterägastik ja kirsiks veel välja lennutatud vägisõnad, mis ei sobitunud konteksti ning riivasid kogu olmestiku usaldusväärsust, ehk sisuliselt kogu pott, millega mul on draama puhul kõige keerulisem suhestuda. 

Teagi, mis hetkest täpselt, aga ometi juhtus, et etendus hakkas minu jaoks tööle ja väga hästi tööle. Väga toimis Pääru ja Marta Laane tandem, mõlemate rolli üheks osaks oli vaegkuuljaks olemine, mis oli lahendatud oma hääletämbri muutmisega kergelt kähisevaks ja pisut katkendlikuks, olles samas piisavalt kõlav publikumini jõudmiseks. Julgeks arvata, et häälepaelad saavad ses osas rohkem kui korralikud vatid. Pääru tehtu perepoeg oli juba tuttavalt hingestatud ja sügav, kuigi oli tunda sarnasusi nähtud-kogetud Ekke Mooriga, aga seda ma ka osaliselt olin ju otsima tulnud. Niisamuti meeldis väga Marta jõuline kohalolek laval. Tõnu Oja ülesandeks oli mängida sapist, põhimõttekindlat, intellektuaalist pereisa. Tuleb tunnustada vanameistrit, härra on endiselt oma tippvormis. Kaie Mihkelson oli väga õnnestunud valik pereema rolli, ta otsis perekeskset harmooniat ja tasakaalu ja püüdis olla täpselt nii, et kõigil oleks hea olla, vaid korraks toimus pereemas murdumine kui lahvatas temas kirjanikuisiksus, kuid muidu oli üdini emalik nii oma liigutustes kui ka ütlemistes. Just säenset loomulikku emalikkust tõi välja ka mu teatrikaaslane, kes on ka ise juba täiskasvanud laste ema, tundes nii mõneski episoodis ära iseennast. Piret Krummi ja Tiit Sukki teha jäid perepoja ja -tütre rollid ja tehtud nad said, minu maitsemeele jaoks kergelt üle keerme.

Sisu osas oli hea näha lähenemist, kus ei koorunud välja ühte keskset läbinisti positiivset karakterit, kellele peaks vaataja jäägitu poolehoid tingimata kuuluma. Ajapikku ilmnesid kõigil tegelastel oma ilusamad ja mitte nii ilusamad küljed, mida hinnata ja mida laita. Nii inimlik. Nii aus.

Kohati läks sõnalises plaanis ka kõrvalvaatajale meeldivalt teravaks andmiseks, eelkõike hoolitses selle eest pereisa, kel oli kõige ja kõigi kohta kindel arvamine, mis sai esitatud suurelt jaolt kergema või tugevama sarkasmi võtmes ning niivõrd-kuivõrd intellektuaalselt võimalik, et see ikka aadressaadini kindlasti kohale jõuaks. Ühtlasi oli ta rohkem kui uhke kodus valitseva poliitilise ebakorrektsuse üle ja avaldas arvamist, et kõigist ja kõigest võib nalja teha, millele on mul keeruline vastu vaielda. Teisalt pereisa säene isiksus lõi keskkonna peres, kus kõik vaid paugutasid, olles pidevalt valmis end kaitsma uute irooniliste rünnakute vastu, lubamata nii siiral soojusel tekkida, mis lõppeks lõhkus kõige enam just lapsi. Pidevalt tuli olla rusikad püsti, selle asemel, et üksteisele toetust anda, siis kui seda tegelikult vajati. Ainuke, kes nägi ja mõistis ja tajus hinge oli vaegkuuljast perepoeg, vaikija. Tal ei olnud võimalik osaleda neis kiiretes sõnavalangutes, ta sai jälgida ainult ilmeid näos ja nende dünaamikat ajas, suutes nii aru saada, kas on miskit päriselt katki või on tegu järjekordse mänguga. Seejuures, aga ei pandud märkajat ennast tähele, temast läks tähelepanu mööda ja see sõi, ehk see ongi selle loo lihtsustatud uba, mõtlemapanev uba.  

Pereisast lähtuvalt tekkis küsimus - kas peaks äkki kohandama oma isiksust järeltulevast põlvest lähtuvalt, et mitte neid lõhkuda iroonia, sarkasmiga, lasta õrnadel noortel isiksustel koorikut kasvatada. Samas kas peaks niimoodi endaga vastuollu minema? Mnjah. 

Üks äratundmise moment tekkis ka vendade omavahelises suhtes, vanema vennana on võimalik võtta alateadlik vastutus noorema ees, võib olla täpsem oleks isegi öelda lapsevanemlik vastutus ja hoolitsus, millega kaasneb omakorda ka vanemlik raskus vennast lõppeks lahti lasta ja lubada tal ise oma tiibade siru ulatust proovida.

Sõnaga hing sai suurepäraselt haritud mitmes võtmes, kraaps ja kummardus ning loogilise jätkuna tuleb nüüd ette võtta siis Vennas.

Monday, September 26, 2016

American Summer | Ameerika Suvi


Film on kokku klopsitud kõikidevõimalustemaal raamatuid müütamas käinute sekti eredamatest juhtumitest, millest lõppeks moodustub isegi enamvähem ühtselt arenev narratiiv. Abiks on kindlasti ka üles krutitud tempo, mis sedasi lämmatab pead tõstma hakkavad kriitikanoolte alged, sest koguaeg miskit juhtub, enamasti huumori võtmes ja kui ei olegi humoorikas siis on humoorikas viis kuis olukord on kinolinale lahendatud, pea alati - üle vindi klišeelikkusega. Viimast peaks müügimeestel omajagu olema. Kokkuvõttes jäigi mulje, et filmi peamiseks sihtrühmaks on ikkagi sektiliikmed ise ja kõrvaltvaatajad, keda klišee muigama ajab. 

Hämmastama pani kergelt filmi režii hea kvaliteet ning kunstiline lahendus, arvestades et tegu oli geriljakinoga, kus suur osa materjalist võetigi üles jooksu pealt ja vaadates, mis päev toob, siis tulem on üle keskmise hea. 

Monday, September 19, 2016

Birkebeinerne | Viimane kuningas


'Birkebeinerne' on oma ainese võtnud Norra legendist, kus 1206. aastal võtsid kaks sõdalast ette julgemat sorti retke suuskadel üle lumiste mägede ning soode Renast Lillehammerisse ja edasi veel Trondheimi, et päästa noor, üheaastane, troonipärija Haakon Haakonsson konkureeriva võimupartei surmavast haardeulatusest. Film iseenesest nagu film ikka, sarnase ülesehitusega ja kvaliteediga on tehtud sadu, ses osas ei ole miskit erilist. Üks joon millega kergelt eristutakse on peamiste võitlussteenide viimine suuskadele, mõned momendid olid juba üsnagi dzeimzbondilikud ja mitte väga tõsiselt võetavad, teisalt mitmed võtted puutumatust loodusest ja puudris laskumised lasevad silmal puhata.

Teatavasti korraldatakse sama legendi põhjal Norras ka suusamaratoni Birkebeinerrennet, mille rada ronib Renast Lillehammerisse ja olles üks raskeima profiiliga suusa maratone Euroopas üldse. Olles sel rajal ka ise kulgenud oli filmist äratundmise rõõmu mitmel puhul, kuuskede ja mändidega palistatud metsatee, mis stardist ülesse platoole viib ning teisalt ka platoo. Seos igal juhul mälupildiga tekkis, samas ei julge kindel olla, et just nendest kohtadest said kaadrid ka filmi.

Sunday, September 18, 2016

The Forecaster


Jätkates finantsturgude lainel, siis tundus paslik olevat ära vaadata ka riiulile jäänud 'The Forecaster', lugulaul Martin Armstrong-ist ja tema Economic Confidence Model-ist, mis ennustab π põhiselt ette finantskriise, mis peaksid juhtuma iga 3141 päeva tagant, akumuleerudes juba väga suureks pauguks iga 51,6 aasta tagant. Sättides oma algoritmi ajalooliste andmetega on saanud härrane mitmele asjale väidetavalt vägagi täpselt pihta nagu näiteks Nikkei kollaps 1989.aastal. Paraku on enamus ennustusi avaldatud takka järgi, oma algoritmi tõsiselt võetavuse tõestamiseks. Ettepoole tehtud ennustused enam nii täppi pole läinud, lisaks siia juurde veel vägikaika vedu Ühendriikide õigukaitseaparaadiga ning kohustuslikud aastad rootsikardina taga, siis antud dokumentaali ei saanud liigtõsiselt võtta.

Samas algoritm iseenesest on paeluv, kuna võtab sisenditeks ajaloolisi andmeid ning ühe muutujana on välja toodud rahavoogude liikumine maailmas, mis aktiviseerub oluliselt ennem sõjalisi kriise nii oli Nõukogude Liidu lagunemise ajal kui Araabia kevade puhul. Sellesse sisusse on mul küll usku, aga et π ennustada ette finantsturgude volatiilsust, tundub olevat liig. Oluliselt parem film sel teemal on tehtud Darren Aronofsky poolt - Pi.

Saturday, September 17, 2016

The Big Short



Järjekordne lüps 2007.-2008.a toimunud üleilmsest finantskriisist, mille põhjustas Ühendriikides kinnisvara mullistumine. Fookusesse seatakse sedant puhku need vähesed, kes kriisist raha teenisid ning eelkõike Michael Burry-st (Christian Bale teeb väga suurepärase rolli ekstsentrikut mängides), kes üsnagi täpselt suutis andmeid lugedes aru saada, mis turul tegelikult toimub ning julgelt turu vastu panustada. Suuresti tema ennustuse pealt julgesid vaid üksikud kaasa minna.

Sisuliselt on Adam McKay tegemine väga kakofooniline, üritades olla dokk, draama, komöödia ühe hooga ja olles nii mitte ükski. Hetketi ollakse sentimentaalne, hetketi filosoofiline, hetketi terava tekstiga, ehk terviklikust ei tekkinud, samas ajatapmiseks passis küll.

Monday, September 5, 2016

Mimoosid | Mimosas


Tugev tahtmine oli näha nii Maroko olmet, kui ka Atlase künkaid lähemalt ja täpsemalt. Cannesi filmifestivalilt oli kukkunud filmile ka kriitikutelt äramärkimine medaliga ning isegi Tristan Priimägi hõigatas, et see on nüüd küll väärt vaatamine, mida tuleb kibekähku kaema minna.

Maroko eluolu oli pakkumisel üsna tagasihoidlikult, kuna tegevus toimus kahes ajas ning mitte niipaljut siis tänases päevas, kuigi jah, uuele elule putitatud Mercedese 240d ja 300d mudelid ning liiklus tühermaadel jätsid küll lahedalt apokalüptlise virvenduse, mida tahaks kogeda. Atlase mäestikust sai aga pildi kätte, üsna klibune on teine ja mitte nii kutsuv kui oleks julgenud esiti arvata. Kriitikutega sarnane katarsis jäi paraku aga saavutamata, kuna mitte ei oska säenset pakutud gurmeed vääriliselt hinnata.

Saturday, September 3, 2016

Warcraft - The Beginning


See vaatamine oli täpselt kohe nii hea või halb kui oodata võis, Kõige klassikalisem, kindla peale tehtud ajatapmine, mis millegagi ei üllata. Ilmselgelt näeme ka osasid 6 ja 7 veel samast sarjast. 

Monday, August 22, 2016

David Lagercrants - 'I am Zlatan Ibrahimovic'


Kaak Rosengardist, Malmöst, on lõppeks jõudnud oma Euroopa turneega Unitedisse, ideaalis oleks see võinud juhtuda juba aastakümne eest, aga ega nüüdki põhjust nurisemiseks ole, eriti kui esimese kolme mänguga on võrk juba neljal korral sahiseda jõudnud. Ehk siis nüüd tundus paslik olevat Zlatani lugu lähemalt uurida.

Tekst ülesehituselt ning sisult just liiga pretentsioonikas ei ole, kuid voolavuselt muudab vutilembelised hinged kergesti sõltlasteks, kuna annab võimaluse kaeda tippjalgpalliklubide tagatubadesse, kuis on saanud toimuma märkimisväärsed üleminekud ja mis on need plõksud, mis panevad kedagi tiksuma. Ilmselgelt ei pürgi Zlatan absoluutsele tõele, ega ka objektiivsusele, kuid on vägagi avameelne ja ei hoia oma arvamistes end kuidagi tagasi, raputades seal juures ka enda mõningatele "saavutustele" nüüd hiljem takka järgi tuhka peale. Ta teab ise väga hästi, et tema isiksuse teatud tugevalt esile paiskuvad tunnusjooned polariseerivad inimeste arvamist temast, aga ta ei hooli, kuna just nende samade iseloomuomaduste oskuslik ärakasutamine on toonud lõppeks leiva vägagi paksu võikorraga lauale. Kõige selle juures ei võta ta ennast ja kogu ümbritsevat just liiga tõsiselt.

Sõnaga, kõikse paremini iseloomustab nii raamatut kui Zlatanit minu arvamist pidi ütelung samas raamatust:

"You can take a kid out of Rosengård, but you can never take Rosengård out of that kid"

Nii on. Mingeid asju ei pea muutma, olulisim on jääda iseendaks, see kõlks on küll  kulunud, kuid Zlatani tekstis kõlab see siiralt ja endiselt elusalt. See on sõnum, mida ta tahab noortele viia. Jäädes nii ka enamasti pikaks ajaks autogramme jagama, et keegi ilma ei jääks ja end teistsugusena sellepärast ei peaks tundma.

Ja kõige selle juures on tegu fenomenaalse mängijaga, kelle iluväravate kollektsioonile pole tipptasemel kellelgi, mitte kellelgi, midagi vastu panna.

Friday, August 5, 2016

Kiki, kõik räägivad seksist | Kiki, el amor se hace


Täiesti suurepärane heatuju film, huumor on kerge ja mitte ülepingutatud ning ei lähe ka lappama labaduse suunal. Väga viis vaatamine.

Thursday, August 4, 2016

Bill Bryson - 'A Walk In The Woods'


Vanema poolne härrane Bill Brysoni isikus on kirja pannud oma kogemuse Ühendriikide ühe legendraarsema matkatee Appalachian Trail-il matkamisest. Õnnetuseks on härra üsnagi looduse ning takka pihta ka matkamise kauge kodanik ning omab sealjuures keskpärast ameerikalikku huumorisoolikat, mis raamatu esimestel kümnetel lehtedel on kohe erakordselt häiriv, kuid edenedes rahuneb ja paremal hetkedel sunnib isegi muigama, aga paraku jääb neid hetki väheseks. Paljuski on kulutatud trükitinti ajalooliste faktide ülekirjutamisele, mille juurde on pikitud isiklikke asjatundmatuid ja sedasi ka piinlikke hinnanguid. Ehk sisuliselt ainum, mis siit kaasa võtta oligi teadmine säensest matkarjast kui Appalachian Trail.

Sunday, July 31, 2016

Ingeland



Käesoleva suvise teatrihooaja avalöök ning ühtlasi ka lõpulöök on nüüd tehtud. Valituks osutus juba eelmiselgi suvel Saueaugu teatritalus mängitet', Õnnepalu kirjutet', Aleksander Eelmaa lavastet' "Ingeland", mille kohta on saanud palju hääd lugeda.

Õnnepalu on "Ingeland"-i kirjutanud A.Gailiti "Ekke Moor"-i ainel, palju või vähe on raske mul hinnata, kuna piinlikusega peab tunnistama, et kohustusliku kirjandusena on mul antud eksemplar siiani läbi töötlemata. Igal juhul esitise muljena tekkis kohene paralleel Toomas Nipernaadi suviste külast-külla, talust-talusse seiklemistega. Niisamuti on pidevas liikumises ka Ekke Moor, otsides ennast erinevates paikades, erinevates rollides, erinevate inimeste keskel, liikudes aina kaugemale Ingelandist ja armsast Enekenist, kes oli Ekke eneseotsingu retkele saatnud.

Etendus ongi lahti mängitud katketena minekust, teekonnast ning tagasijõudmisest ning seda kolmes vaatuses, jaotus päris nii üks-ühele säetud siiski ei ole, kuna põhiline rõhk asetub teekonnal olemisele. Ajaliselt ületab näitemäng koos pausidega 4h piiri, kuid ometi tundub kogu tegevustik kulgevat kiirendatud tempos ning mõnigi kord tahaks puldil pausile vajutada ja hetke viibima jääda, aga juba ollakse järgmises kohas, uute inimtüüpidega ja värskes keskkonnas, minu jaoks olid need hüpped liigkiired kaasaminemiseks ning oleks ilmselt eelistanud staatilisust, isegi vähemate episoodidega. Arvaks, et põhjuseks oli eelnevalt saarel veedetud 2 päeva, kus sai olla olemises, ilma igasuguse tempota, mistõttu üleminek hüplevatel katketel põhinevale etendusele oli raskendatud. Samas Saueaegu teatritalust ärasõit Haapsalu maantee poole oli üks suve idüllilisemaid hetki, tasapisi loojuma hakkav juulikuu päike kergete pilverüngaste vahelt veel kollatavaid viljapõlde kuldsete vihkudena särama löömas, värske vihmajärgne õhk, Läänemaa talutarede korstnad, kõik tundus momendiks äärmiselt maaliline ning sundis kiirust maha võtma ning kaasteatrilised mööda laskma ning siis ruttamata lahtiste autoakendega edasi sõitma.

Etenduse kohta lugedes jäi mingil põhjusel meelde arvamine, et Õnnepalu loomet on parem etenduse vormis kaeda kui lugeda, huvitaval kombel tekkis mul just vastupidine tundmus, mulle sobitub palju enam lugemine, kuna siis suudan nautida Õnnepalu teksti rahulikku sooja voogavust ning selgust, mis mõjub rahustavalt meditatiivselt. Õnnepalu teeb ka siin etenduses episoodilisi ülesastumisi ning ka siin on ta tekst selge ja mõtestatud, tempo rahustav, vägagi kooskõlas tema kirjutistega, mis jätab mulje terviklikust inimesest. Näitlemise osas jäi mäng minu jaoks aga tooreks ning tehislikuks, eriti Pääru Oja tehtud Ekke Moori rolli kõrval, mis on sobivalt hoogne ja väga-väga hingestatud. Hämmastav, et teist suve järjest suudab Pääru end nii sisse mängida, et saab pea vee silma ühes monoloogis, väga võimas tegemine. Niisamuti on ka Külli Teetamme tehtu meeldivalt õhuline ja soe ja igati nauditav. Kaspar Veilbergi rollid on küll väikse kaaluga, kuid sobivalt kindla peale lahendatud ning ei trügi esile ja sobituvad väga suurepäraselt ansamblisse, seades isikliku ambitsiooni tahaplaanile. Erinevalt Tõnu Oja tehtud osadest, mis on küll väga eripalgelised, kuid rohkem domineerivalt välja mängitud, kui pastori härra roll on suurepärane ja meeldejääv õnnestumine, siis joodiku roll jääb teise äärmusesse. Selgelt tuli välja Tõnu Oja ihalus humoreski järele, kui improvisatsioon publikumis istunud korüfee Ülle Kaljustega oli üks etenduse tipphetki minu jaoks, siis nii mõningad teised lükked jäid küsitavaks, kas alati ikka peab suvistel etendustel huumori komponenti sisse nii pressima? Või näituseks lõpustseen laadale kihutavast Enekenist ja Ekkest oleks võinud väga vabalt olemata jääda, ehk on see endiste aegade jäänuk, et peab olema ikka nalja ja kalja.

Mõtlema panevaks mõtteks näitemängus oli armastus. Julgeks arvata, et ühepoolseks armastuseks on igaüks ilmselt igal hetkel valmis, aga võtmekoht on leida aeg ja moment kui mõlemad osapooled on mõlemale sobilikuks armastuse vormiks ja suhteks valmis ning võib juhtuda, et seda ühist aega ja momenti ei leitagi, mitte kunagi.  Kui üks osapooltest jõuab lõppeks endani ja arusaamisteni on juba liiga hilja nende kahe joaks, kuna teine on juba uues kohas, kas siis suhtes või iseendana mujal ära. Võib muidugi minna ka teisiti nagu Enekeni ja Ekkega.

Tuesday, July 19, 2016

Neoondeemon | The Neon Demon


Vähene dialoog, helitausta voogavus andmas aeglast rütmi ja loomas kulgevat atmosfääri, mõned üksikud ärksamad põrked muidu tüünelt kaasa liikuvas kaamera töös, detailis läbimõeldud taust ja värvid - ehk jällegi enda käekirjale truuks jäädes on Nicolas Winding Refn loonud  täiesti nauditava kesta.

Mõtlema jäin piskuks, et kui kahte stereotüüpset modelli Bella Heatcode ja Abbey Lee kehastuses oli ilmselt üsnagi kerge leida, tüdrukud tegid seejuures igati kindla ülesastumise, siis ilmselgelt kõikide poolt naturaalse ilu kehastuse leidmine on missioon võimatu. Ehkki siingi tegi Refn hea valiku, otsustades Elle Fanning-u hapruse kasuks. Kui nimede loopimiseks juba läks siis esilekerkivaim oligi hoopis Jena Malone tegemine, mis jäi domineerima teiste üle. Kummastava tähelepanekuna jäi tunduma, et neidise näojooned on kahtlaselt Ryan Gosling-u sarnased.

Friday, July 8, 2016

Brand


VAT teatri "Brand" võeti küll ametlikust teatri mängukavast maha juba eelmise hooaja lõpus, kuid õnneks võttis ETV2 vaevaks Ingo Normeti jubileumi puhul pakkuda võimalust kaeda lavastust oma kanalis televersioonis. Väga rõõmustav, sest muidu olekski nägemata jäänud.

Eelarvasin, et tükk saab olema raskesti seeditav just Henrik Ibseni viljeletud värsivormi tõttu, kuid Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Toomingu tõlge on riimi omajagu ratsinud ning kasutab neid suuresti vaid lauludes, mida omakorda liiga palju just ei kõla, mistõttu on tekst ühesemalt ja lihtsamini vaatajani jõudev. Alati ei pruugi säenne lihtsustatus olla parim lahendus, kuid antud tüki juures andis jälgitavuse seisukohast palju juurde, muutes näitelungi ja teksti terviklikumaks komplektiks.

"Brand"-i puhul on veel märgitud, et sisu aitab rohkem tabada eelnev Ibseni paraadteose "Peer Gynt"-i loetus, piinlikult peab tunnistama, et mul seda privileegi pole olnud, kuid etendust oli ka ilma selle taustata vägagi mõjus jälgida, ehk siit kord veel kivid tõlke ja lavastaja aeda.

Lavastust ning peategelast iseloomustab kõikse paremini VAT teatri lehelgi kirja saanud loosung - kõik või mitte midagi! Brand ongi äärmuslik, kompromissitu, järjekindel oma tõe järgi käimisel nii kogukonna, lähedaste kuid eelkõike iseenda vastu. Inimlikul tasandil pälvib enamasti säene absolutism esiti imetlust, kuid õite pea halvakspanu kui hälbimus normaalusest ja enamasti ka üldsuse hinnagu - psühhopaat. Ometi leian, et just seepidine äärmuslus on edasiviiv, näidates, et on võimalik küll kui omada piisavalt tugevat tahet. Teatud mõttes julgen isegi arvata, et esile kerkivad ekstreemumid ongi tõukejõuks inim- ja ühiskonna arengule, tõugates meid tavapärasest mugavustsoonist välja, uuele tasandile. Ei saa öelda, et Brand on oma tões vankumatu, ka temal on omad nõrkushetked, nõrkushetked ehk ei olegi tegelikult õige sõna siinkohal, pigemiti on tegu inimlike tunnete väljendumisega - olgu see siis oma naise või lapse vastu. Ehk ei saa öelda, et Brand ei oska armastada, oskab küll ja vägagi õrnalt kui tahab, kuid lõppeks on oma sõnade järgi käimine, ükskõik kui valus see ka ei olema ei saaks, talle ülimast ülim, mis põhimõttekindluse seisukohalt on minu jaoks imetlusväärne.

Ivo Uukkivi Brandi rolli oli priima valik, tema olemus ja füüsis, eelõike näojooned peegeldavad selgelt kannatusi ning põhimõttekindlust, lisaks veel ka uskumatult hingestatud mäng ning rolli sisseelamine, mis nähtus otseselt silmavaatest olles hetketi hell, hetketi trööstitu, hetketi kirgas, hetketi hullunud, kuid alati siiras. Tänu telelavastuse vormile ja heale kaameratööle oli võimalik neid detaile tähele panna, mis saalis istudes võivad teinekord kaduma minna.

Üsna samamoodi võiks ka kirjeldada Katariina Unt-i mängu Agnesena, mis oli samaväärselt võrratu. Eraldi leid oli veel Tiia Kriisa Brandi emana, kohtasin teda teatris vast esimest korda, tehtud roll oli küll väike, kuid mõjus. 

Tutvustus kodulehelt:

Värssdraama nimitegelane on hingekarjane Brand. Tragöödiakangelase mõõtu mees on raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjusega fanaatik, kelle elunõue kõlab: „Kõik või mitte midagi”. Ibsen paigutab Brandi kaaskondsete hulka, kellele on põhjust ette heita leigust, tuimust, poolikust, ükskõiksust ja materialismi. Mehe kaasmaalastel puuduvad tiivad, kõiki on vallutanud arglik egoism. Brand seevastu on valmis ohverdama oma ideaalile kõik, mis tal on, ka iseenda. Isegi abikaasa ja lapse surm ei suuda teda küüneväärtki kõrvale viia oma kohuste täitmisest koguduse vastu.
Brand jääb enesele truuks ka laviini all hukkudes, küsides oma viimsel hetkel Jumalalt, kas on tahtest küllalt lunastuseks. Talle vastab kõue hääl: „Jumal on deus cari tatis” – armujumal. Nende sõnadega saab Brand ise hinnatud. Raudse tahte ja vääramatu usu kõrval puudub mehel omadus, mis neist ülem: tal puudub armastus.

Suurepärane kirjutis veel Piret Vertelt Sirp-is.

Sunday, July 3, 2016

George Orwell - 'Loomade Farm' ja '1984'


Klassikalugemise riiulilt noppisin sedapuhku siis härrase Orwelli kaks kultusteost - 'Loomade Farm'-i ja '1984'. Esimene oli allegooriline kirjutis sotsialismist läbi koduloomade iseseisvus püüdluste, väljajoonistusid selgelt inimtüübid, mis ei ole seostatavad ainult sotsialismiga, vaid kehtivad inimkonnale üle erinevate ühiskonnakorralduste. Minu jaoks jäi tekst lithsakoeliseks ja ei olnud kuigi paeluv. Ainum sädelus oli uus teadmine, et Orwellilt pärineb säene teada-tuntud ütelung nagu:

Kõik loomad on võrdsed,
aga mõned loomad on võrdsemad kui teised

Teine kirjutis oli tunduvalt tummisem lugemine, harutades lahti totalitaarse jälgimisühiskonna toimemehhanisme üksikisiku tasandil. Raamat on oma olemuselt küll ulme valdkonda kuuluv, kuid Orwell on võtnud hirmutavalt rohkelt šnitti ja toonud isegi otseseid paralleele stalinlikust Nõukogude Liidust, muutes ulme koletuslikult tõeliseks. Olles olnud viimased neli hooaega regulaarne "Müstiline Venemaa" kuulaja, oli äratundmist ja olustiku tunnetamist rohkem kui küllaga - ajaloo ümberkirjutamine läbi ajakirjanduslike artiklite ning piltide muutmise, "Viha nädal" meenutab vägagi omaaegset Oktoobri revolutsiooni tähistamist, Goldsteini kirjeldus vastab üsnagi täpselt Stalini peamise vihamehele Trotskile, 2+2=5 viitab plaanimajanduse loosungile täita viisaastaku plaan neljaga jne jne. Vinti oli juurde krutitud, kuid mitte liiga palju, ehk sisu jäi ikkagi usutavuse piiridesse.

Teisalt sai selgemaks, et inimese absoluutne allutamine on täiesti võimalik, küsimus on enamasti, vaid ajas ja vahendites, kuid lõppeks on võimalik leida viis inimese täielikuks murdmiseks absoluutselt igal tasandil. Ses osas jäi enim meenuma lõik:

"Mõnikord," ütles ta, "ähvardatakse sind millegi niisugusega, mille vastu sa oled võimetu, millest sa ei suuda isegi mõelda. Ja siis sa ütled: "Ärge tehke seda minuga, tehke seda kellegi teisega, tehke seda selle-ja-sellega." Ja pärast sa võid muidugi teeselda, et see oli ainult manööver ja et sa ütleseid seda vaid selleks , et nad jätaksid järele, ja et sa ei mõelnud seda tõsiselt. Aga see ei ole õige. Sel hetkel, kui see kõik sünnib, mõtled sa seda tõsiselt. Sa usud, et ei ole teist võimalust end päästa, ja sa oled täiesti valmis end sel kombel päästma. Sa tahad, et see sünniks selle teisega. Ja sa ei hooli tuhkagi tema kannatustest. Sa mõtled ainult enesele."
"Ja pärast seda ei tunne sa selle inimese vastu enam seda mis enne."

Uue teadmisena jõudis viimaks ka minuni algallikas, kust on pärit väljendid nagu - Suur Vend, Suur Vend jälgib sind, mõtteroim (thoughtcrime), 2+2=5.

Sunday, June 19, 2016

Youth | Noorus | La giovinezza


Numbriliselt siis teine nägemine Paolo Sorrentino-lt, esmane tutvus oli paari aasta tagune 'La grande bellezza'. Härrase käekiri on olnud nende kahe tegemise puhul üsna ühene - on vanaldusele kalduv härrasmehest intellektuaal ja teda ümbritsev igapäevasus, mille rahulikku kerimist vürtsitab aeg-ajalt vaimne ja kohati terav dialoog.

Antud filmi puhul sümpatiseeris mulle tegelikult väga filmi rütm ning kaadrite sügavus, ei olnud tormlemist, kulgeti äärmiselt rahulikus voogamises, kuigi peategelast ümbritses samal ajal tavapäraselt erakordseteks sündmusteks tituleeritav tohuvabohu, siis säense elukogemusega inimese jaoks oli see tegelikult tühisus. Kas oli tegemist lähedaste tragöödiaga või erakordse austusavaldusega või kohtumisega, need ei omanud enam tavapärast emotsionaalset erutust paljunäinud ja -kogenud inimese jaoks. Torkis veel vaid isiklik tühisus, kas noorusaegadel oli üks parimatest kamraaditest lähedastes suhetes olnud tema silmarõõmuga või mitte. 

Sõnaga igati suurepärane vaatamine.

Saturday, June 18, 2016

Harper Lee 'Tappa laulurästast'


Ametlik sõna raamatupoodide lehtedelt:

Raamat põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui 30 miljonit eksemplari (e k esmakordselt 1964), see võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962. Nelle Harper Lee sündis 1926 Alabamas. "Tappa laulurästast" jäi tema ainsaks romaaniks.

"Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“ Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo "tõelist laulurästast" – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise´i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.

Lugemine oli tõepoolest mõjus, kuid eelpool mainitet' rassiprobleemid ning klasside vahelised lahkhelid ei olnud mõjususe põhjusteks, pigemiti jäid need minu jaoks tervet lugu läbivaks alltooniks. Mõjus oli inimlik tasand ja viis, kuis üksik vanadusele kalduv isa, oma kahte last, varateismelist noorsanti ja poisilikku 7-8 aastast tirtsu, niivõrd mõistvalt ja targalt ja usaldavalt kasvatas, et see oli lausa hirmutav, mis kõrgustesse lapsevanemalikus vaates latt viidi.

Mõjusamgi veel oli kuis lapsed säensele lähenemisele vastasid, puhtaima siiruse ja usaldusega, seda oli ilus, väga ilus lugeda. Ilmselgelt aitas kaasa ka, et lugu on kirja saanud just selle sama 7-8 aastase tirtsu kirjelduses, kuis tema elu tajub ja see oli liigutav. Liigutav, kuid samas ka füüsiliselt hingemattev ja rusuv. Mind jäi vaevama küsimus, kuis ja kas üldse on võimalik mitte lämmatada noortes inimestes pulbitsevat idealismi?

Raamatus oli mitmeid momente, kuid eriliselt jääb meenuma üks ütelung: "Enamik inimesi on kenad, Nirksilm, kui sa neid viimaks tundma õpid."

See mõte tekitas mul koheselt paralleeli mu enda vanaemaga, kes varajasest noorusest peale on mulle sama tõde korranud ja korranud, kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis võib raamatust leida teisigi paralleele advokaat Finchi ja vanaema kasvatuslikes meetodites, mis pani mõtlema, et eakamad inimesed tabavad pahatihti lastega läbikäimise nooti paremini kui nooremad.

Saturday, June 4, 2016

Christopher McDougall - 'Born to Run'



Lugemine hea kannatusega jooksulembudele, kes suudavad esimesed ~30 lehekülge kõikidevõimalustemaalikku paugutamist vastu pidada, need leiavad kaasakiskuva ja inspireeriva lugemise, jooksmisest kui elufilosoofiast. Puhas nauding.

Huvitava uue teadmisena sain tutvuda teooriaga, et põhjus miks homo sapiens oma füüsiliselt igast aspektist arenenumast kaasliigist neandertaallasest erinevalt välja ei surnud, peitub kestvus jooksmises. Nimelt oli tolle aja inimesed suutelised saakloomi surnuks jooksma kui nad vaid koostööd tegid. Tegelikult on nad seda võimelised tegema tänase päevani, kui vaid õiget meetodit kasutaksid. Kuidas see võimalik on? Peamine põhjus peitub hingamises. Loomad suudavad hingata vaid korra ühe sammu kohta ning reguleerivad oma keha temperatuuri vaid läbi suu ja keele, mistõttu peavad ülekuumenemise vältimiseks tegema jooksmisel tegema aeg-ajalt pause, et keha temperatuuri maha jahutada. Inimestel, aga seda vajadust ei ole, kuna puudub tihe karvkate ning nahk teeb oma töö kehasoojuse reguleerimisel ära, läbi higistamise viiakse kuumus kehast välja, ehk nii kaua kui inimese kehas on piisavalt vedelikku võib ta ka teoreetiliselt joosta, mistõttu on jooksuline vastupidavus suurim loomariigis, ehk parem kui kasvõi hobustel, mida on ka pikamaa jooksuvõistlustel katseliselt tõestatud.

Üks mõte veel:

Te ei lõpeta jooksmist, sest jääte vanaks, ütles alati Dipsea Deemon. Te jääte vanaks, sest lõpetate jooksmise.

Tuesday, May 31, 2016

Aadam ja Eeva


Peab tunnistama, et teatrite väisamisetihedus on tuntavalt langenud alates eelmise aasta teisest poolest, kerides läbi pakutavat menüüd sest ajast, siis pole leidnud nii tihti enam isutavat materjali. Endisaegsed lemmikud vonkrahl ning no99 on tõstnud kunstilise lati piisavatesse kõrgustesse, et mul õnnestub üsna harva sealt üle hüpata ning naudinguga hinges saalist välja astuda, ei evi seda Avingoni pädevust lihtsalt. On olnud ka erandeid nende kahe teatri repertuaaris, kuid tendents on selgelt muutunud võrreldes aegadega, kui teatri enda jaoks avastasin.

Nüüd tagasi mõtlema hakates, olen sattunud hoopis enam viimasel ajal VAT teatrisse ja hoidnud ühtlasi Rahvusraamatukogus pakutaval "kätt pulsil", kuna kogetu on olnud senini üdini nauditav, nii on ka isu aiva kasvanud. Nauditav on nende kahe väikse black-boxi intiimsus, leidlikud igapäevastest vahendidest loodud lahendused kostüümides kui ka lavakujunduses ning intentsiivsed kehalised etendused, kus palju antakse edasi mitte teksti vaid näomoonutamise ja kehaplastilisusega. Jah, VAT teater on mu lemmik hetkel.

Nii nagu eelpool kirja sai, siis täpselt need elemendid olid ka viimatises kogetus 'Aadam ja Eeva'-s olemas. Tegemist oli vormiliselt küll ballettiga, kuid tantsuline osa oli siiski jäetud ballettikoolita näitlejatele VAT teatri trupist ning paarile külalisele. Ilmselgelt pole ma mingist asendist tantsu, veel vähem balletti ekspert, kuid oli raske mitte märkamata jätta balletti lennulisuse asendumist tantsijate sammudes töntslikkusega, mis samas tehti küllaga tasa püüdlikuse ning eneseirooniaga - "jah, me teame, et me ei ole baleriinid, aga me teeme seda ikkagi" - mis oli parim lahendus ja igati nauditav ja lõbus vaatamine. Väga priima.

"Aadam ja Eeva" lugu ise on samavana kui maamuna ja algab samuti üsna täpselt nii nagu kunagi on kirja saanud - maailma loomisest, mis on aga lahendatud üsna humoorikalt läbi algosakeste esitise kaootilise, kuid siis aina mõtestatuma liikumise, jõudes välja tegeliku evolutsioonini, mis ei ole enam väga piibellik. Ehk päris algus ning üldine motiiv on küll traditsioonilised, kuid üsna mitmeti jooksevad järk-järgult sisse ootamatud, kuid igati tervitatavad ja värskendavad pöörded, mis keeravad teada-tuntud süžhee pea peale. Sõnaga - lugu muutub igasmõttes inimlikumaks ning päädis tõdemusega, et inimestel tuleb otsustamisepäitsed omale haarata, mitte lähtuda ainiti ühest või teisest äärmusest. Tuleb aru saada, mis on parim talle endale ja nii ka toimida.

Näitlejatest eristus minu jaoks selgelt jällegi Ago Soots, kellest on kujunenud üks lemmikuimaid näitlejaid üldse, tema füüsis, jõud, kehaplastilisus ja kehstumisevõime on lihtsalt imelised. Ilmselt kui tegelaskujuks on kurat, siis on mänguruumis piiride nihutamiseks rohkem ruumi võrreldes teiste karakteritega, kuid igal juhul tulid antud rollis kõik Ago tugevused välja ning kurat oli vägagi kuratlik vaatamine. Väga priima jällegi.

Sõnaga oli hea vaatamine ja kindlasti töötan VAT teatri sügise kava läbi.

Wednesday, May 11, 2016

Mari Sajo - 'Jäljed'


Raamatu ridade vahelt õhkab valusat raskemeelsust. Ühe neidise loo läbi on need kannatused ja väntsutused, mida ingerisoomlaste üleeelmine põlvkond teise ilmasõja aegu pidi läbi elama, kirja saanud. Ehk kui selle rahvuse käekäik kõnetab, tasub lugemine ette võtta.

Tutvustus:

Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusaid mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus. 
Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni ...