Ingeland

Käesoleva suvise teatrihooaja avalöök ning ühtlasi ka lõpulöök on nüüd tehtud. Valituks osutus juba eelmiselgi suvel Saueaugu teatritalus mängitet', Õnnepalu kirjutet', Aleksander Eelmaa lavastet' "Ingeland", mille kohta on saanud palju hääd lugeda.

Õnnepalu on "Ingeland"-i kirjutanud A.Gailiti "Ekke Moor"-i ainel, palju või vähe on raske mul hinnata, kuna piinlikusega peab tunnistama, et kohustusliku kirjandusena on mul antud eksemplar siiani läbi töötlemata. Igal juhul esitise muljena tekkis kohene paralleel Toomas Nipernaadi suviste külast-külla, talust-talusse seiklemistega. Niisamuti on pidevas liikumises ka Ekke Moor, otsides ennast erinevates paikades, erinevates rollides, erinevate inimeste keskel, liikudes aina kaugemale Ingelandist ja armsast Enekenist, kes oli Ekke eneseotsingu retkele saatnud.

Etendus ongi lahti mängitud katketena minekust, teekonnast ning tagasijõudmisest ning seda kolmes vaatuses, jaotus päris nii üks-ühele säetud siiski ei ole, kuna põhiline rõhk asetub teekonnal olemisele. Ajaliselt ületab näitemäng koos pausidega 4h piiri, kuid ometi tundub kogu tegevustik kulgevat kiirendatud tempos ning mõnigi kord tahaks puldil pausile vajutada ja hetke viibima jääda, aga juba ollakse järgmises kohas, uute inimtüüpidega ja värskes keskkonnas, minu jaoks olid need hüpped liigkiired kaasaminemiseks ning oleks ilmselt eelistanud staatilisust, isegi vähemate episoodidega. Arvaks, et põhjuseks oli eelnevalt saarel veedetud 2 päeva, kus sai olla olemises, ilma igasuguse tempota, mistõttu üleminek hüplevatel katketel põhinevale etendusele oli raskendatud. Samas Saueaegu teatritalust ärasõit Haapsalu maantee poole oli üks suve idüllilisemaid hetki, tasapisi loojuma hakkav juulikuu päike kergete pilverüngaste vahelt veel kollatavaid viljapõlde kuldsete vihkudena särama löömas, värske vihmajärgne õhk, Läänemaa talutarede korstnad, kõik tundus momendiks äärmiselt maaliline ning sundis kiirust maha võtma ning kaasteatrilised mööda laskma ning siis ruttamata lahtiste autoakendega edasi sõitma.

Etenduse kohta lugedes jäi mingil põhjusel meelde arvamine, et Õnnepalu loomet on parem etenduse vormis kaeda kui lugeda, huvitaval kombel tekkis mul just vastupidine tundmus, mulle sobitub palju enam lugemine, kuna siis suudan nautida Õnnepalu teksti rahulikku sooja voogavust ning selgust, mis mõjub rahustavalt meditatiivselt. Õnnepalu teeb ka siin etenduses episoodilisi ülesastumisi ning ka siin on ta tekst selge ja mõtestatud, tempo rahustav, vägagi kooskõlas tema kirjutistega, mis jätab mulje terviklikust inimesest. Näitlemise osas jäi mäng minu jaoks aga tooreks ning tehislikuks, eriti Pääru Oja tehtud Ekke Moori rolli kõrval, mis on sobivalt hoogne ja väga-väga hingestatud. Hämmastav, et teist suve järjest suudab Pääru end nii sisse mängida, et saab pea vee silma ühes monoloogis, väga võimas tegemine. Niisamuti on ka Külli Teetamme tehtu meeldivalt õhuline ja soe ja igati nauditav. Kaspar Veilbergi rollid on küll väikse kaaluga, kuid sobivalt kindla peale lahendatud ning ei trügi esile ja sobituvad väga suurepäraselt ansamblisse, seades isikliku ambitsiooni tahaplaanile. Erinevalt Tõnu Oja tehtud osadest, mis on küll väga eripalgelised, kuid rohkem domineerivalt välja mängitud, kui pastori härra roll on suurepärane ja meeldejääv õnnestumine, siis joodiku roll jääb teise äärmusesse. Selgelt tuli välja Tõnu Oja ihalus humoreski järele, kui improvisatsioon publikumis istunud korüfee Ülle Kaljustega oli üks etenduse tipphetki minu jaoks, siis nii mõningad teised lükked jäid küsitavaks, kas alati ikka peab suvistel etendustel huumori komponenti sisse nii pressima? Või näituseks lõpustseen laadale kihutavast Enekenist ja Ekkest oleks võinud väga vabalt olemata jääda, ehk on see endiste aegade jäänuk, et peab olema ikka nalja ja kalja.

Mõtlema panevaks mõtteks näitemängus oli armastus. Julgeks arvata, et ühepoolseks armastuseks on igaüks ilmselt igal hetkel valmis, aga võtmekoht on leida aeg ja moment kui mõlemad osapooled on mõlemale sobilikuks armastuse vormiks ja suhteks valmis ning võib juhtuda, et seda ühist aega ja momenti ei leitagi, mitte kunagi.  Kui üks osapooltest jõuab lõppeks endani ja arusaamisteni on juba liiga hilja nende kahe joaks, kuna teine on juba uues kohas, kas siis suhtes või iseendana mujal ära. Võib muidugi minna ka teisiti nagu Enekeni ja Ekkega.