Brand

VAT teatri "Brand" võeti küll ametlikust teatri mängukavast maha juba eelmise hooaja lõpus, kuid õnneks võttis ETV2 vaevaks Ingo Normeti jubileumi puhul pakkuda võimalust kaeda lavastust oma kanalis televersioonis. Väga rõõmustav, sest muidu olekski nägemata jäänud.

Eelarvasin, et tükk saab olema raskesti seeditav just Henrik Ibseni viljeletud värsivormi tõttu, kuid Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Toomingu tõlge on riimi omajagu ratsinud ning kasutab neid suuresti vaid lauludes, mida omakorda liiga palju just ei kõla, mistõttu on tekst ühesemalt ja lihtsamini vaatajani jõudev. Alati ei pruugi säenne lihtsustatus olla parim lahendus, kuid antud tüki juures andis jälgitavuse seisukohast palju juurde, muutes näitelungi ja teksti terviklikumaks komplektiks.

"Brand"-i puhul on veel märgitud, et sisu aitab rohkem tabada eelnev Ibseni paraadteose "Peer Gynt"-i loetus, piinlikult peab tunnistama, et mul seda privileegi pole olnud, kuid etendust oli ka ilma selle taustata vägagi mõjus jälgida, ehk siit kord veel kivid tõlke ja lavastaja aeda.

Lavastust ning peategelast iseloomustab kõikse paremini VAT teatri lehelgi kirja saanud loosung - kõik või mitte midagi! Brand ongi äärmuslik, kompromissitu, järjekindel oma tõe järgi käimisel nii kogukonna, lähedaste kuid eelkõike iseenda vastu. Inimlikul tasandil pälvib enamasti säene absolutism esiti imetlust, kuid õite pea halvakspanu kui hälbimus normaalusest ja enamasti ka üldsuse hinnagu - psühhopaat. Ometi leian, et just seepidine äärmuslus on edasiviiv, näidates, et on võimalik küll kui omada piisavalt tugevat tahet. Teatud mõttes julgen isegi arvata, et esile kerkivad ekstreemumid ongi tõukejõuks inim- ja ühiskonna arengule, tõugates meid tavapärasest mugavustsoonist välja, uuele tasandile. Ei saa öelda, et Brand on oma tões vankumatu, ka temal on omad nõrkushetked, nõrkushetked ehk ei olegi tegelikult õige sõna siinkohal, pigemiti on tegu inimlike tunnete väljendumisega - olgu see siis oma naise või lapse vastu. Ehk ei saa öelda, et Brand ei oska armastada, oskab küll ja vägagi õrnalt kui tahab, kuid lõppeks on oma sõnade järgi käimine, ükskõik kui valus see ka ei olema ei saaks, talle ülimast ülim, mis põhimõttekindluse seisukohalt on minu jaoks imetlusväärne.

Ivo Uukkivi Brandi rolli oli priima valik, tema olemus ja füüsis, eelõike näojooned peegeldavad selgelt kannatusi ning põhimõttekindlust, lisaks veel ka uskumatult hingestatud mäng ning rolli sisseelamine, mis nähtus otseselt silmavaatest olles hetketi hell, hetketi trööstitu, hetketi kirgas, hetketi hullunud, kuid alati siiras. Tänu telelavastuse vormile ja heale kaameratööle oli võimalik neid detaile tähele panna, mis saalis istudes võivad teinekord kaduma minna.

Üsna samamoodi võiks ka kirjeldada Katariina Unt-i mängu Agnesena, mis oli samaväärselt võrratu. Eraldi leid oli veel Tiia Kriisa Brandi emana, kohtasin teda teatris vast esimest korda, tehtud roll oli küll väike, kuid mõjus. 

Tutvustus kodulehelt:

Värssdraama nimitegelane on hingekarjane Brand. Tragöödiakangelase mõõtu mees on raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjusega fanaatik, kelle elunõue kõlab: „Kõik või mitte midagi”. Ibsen paigutab Brandi kaaskondsete hulka, kellele on põhjust ette heita leigust, tuimust, poolikust, ükskõiksust ja materialismi. Mehe kaasmaalastel puuduvad tiivad, kõiki on vallutanud arglik egoism. Brand seevastu on valmis ohverdama oma ideaalile kõik, mis tal on, ka iseenda. Isegi abikaasa ja lapse surm ei suuda teda küüneväärtki kõrvale viia oma kohuste täitmisest koguduse vastu.

Brand jääb enesele truuks ka laviini all hukkudes, küsides oma viimsel hetkel Jumalalt, kas on tahtest küllalt lunastuseks. Talle vastab kõue hääl: „Jumal on deus cari tatis” – armujumal. Nende sõnadega saab Brand ise hinnatud. Raudse tahte ja vääramatu usu kõrval puudub mehel omadus, mis neist ülem: tal puudub armastus.

Suurepärane kirjutis veel Piret Vertelt Sirp-is.