Iha jalakate all

Õite mitu suve järjepanu on rahvale pakutud Kurgjal, C.R Jakobsoni talumuuuseumis Roman Baskini lavastatud Eugene O'Neilli tükki 'Iha jalakate all'. Nime Lauk, nüüd vististi küll juba Unt ja nii mõnegi hea sõna peale, mis kostunud usaldusväärseist allikaist sai juba suve algul ka tükk programmi kirjutet' ja nüüd ka ette võetud.

Linnutaja (C.R Jakobsoni pseudonüüm) talukompleksi näol on leitud näitemänguks küll imetabaselt sobilik paik. Ajahambast puretud, võimas kahekordne vesiveski näitlikustamaks võimeka, kuid vananeva talupidaja elutööd, publikumi tagant kumav päike kütmas kirgi, taamal vulisev jõgi andmas rütmi elule talus. Kuigi tegemist on Iiri lavastusega, sobitus see täiesti ideaalselt tänu keskkonnale ka kodumaisesse olustikku. Kui uskuda legende, siis oli asukoha osas oma tugeva panuse andnud härra Kark Felix, kes ise ka näidendis tegev on.

Iiri ning taluelule kohaselt oli ka üpris korralikult kuulda ropelungi, mehisemate näitlejate suust, kui kohati ei loo vandesõnad lisaväärtust, siis antud juhul sobitusid nad kohe õite kenasti näitemängu ning aitasid kaasa vajaliku atmosfääri loomisele.            

               

Lavastust läbiv teema on kergelt seebine kirgede torm, isa ning poegade omavahelised hõõrumised, tegelaskujude jäärapäisus, naissoole omastatud skeemitamine, mis lõppeks tunnete süvenedes üle pea kasvab, pimeda armastuse nimel toodud ohvird jne. Lühidalt, näitemängu enda lehelt -  

Suur talukoht. Vana mees ja kolm poega; ema on surnud; isa toob majja uue noore naise; vanemad pojad põgenevad kodunt. Noorem poeg vihkab võõrasema, vihkab ema mälestuse nimel, vihkab kirglikult, meeletult kuni lõpuks ... armub. Naisele meeldib uus kodu, aga meeldib ka noorem poeg ja nii valmib salakaval plaan.......

Sõnaga - emotsioonide tulevärk. Paraku ei suutnud ma vajalikul määral sisuga ühte sammu käia ja jäin pigem nautlema lavastuspaika ning rolli lahendusi.

Unti hingestatust ning karakteri veenvust on alati ülim nauding kaeda ka sedant puhku ei tulnud kuidagist pettuda, uskumatult lihtsalt, nii vähemasti jääb väliselt mulje, suudab ta oma karaktereid karismaatiliseks ning usutavaks mängida kogu oma olemuse, hääle, liikumise, kõigega, jättes alati ruumi ka spontaanseks omaloominguks. Sedant puhku siis jäi meenuma hetk, kus neidise vihapurske ajal, julges taamalt üks õnnetu lehm hetkeks sõna võtta 'ammumise' vormis, kui koheselt tulistati 'Jää vait!'. Ilus liigutus.

Üllatusesinejaks osutus, aga hoopis tükis härrane Kark Felix, eriti südika vanamehe nässi rollis, ei mänginud ta rolli kurja õelust, vaid muhedat pujäänlust ning seda kõike erilise lusti ja nooruslikkusega. Igati priima üles astumine, mis sai ka päris etendust härrale edasi öeldud.

Tuleb tunnistada, et ka noorem Kaljujärv sobitus ansamblisse ja tükki õite kenasti, etendus mängis ka kenasti tema tugevatele külgedele, mis andis ka võimaluse teha koos kogu näitlejate ansambliga jõuliselt karismaatilised rollid.

Sõnaga - kirglikku mängu oli ses imetabases paigas küllaga.

Rummi Päevikud | The Rum Diary

Filmi õigupoolest ennast ei olnudki. Olid põhjendamatult suured ootused, mis põhinesid suuresti reklaamivale tekstile taas tunda filmist 'Fear and Loathing Las Vegas' pakutud naudinguid. Ehk osa kaks, psühhedeelse tripelungile reaalsuse ning irreaalsuse ning aja ning ajatu vaakumis. Muhvigi. Ei kuskilt lähedalt sinna poolegi Mõlemad filmid on tulnud küll kodaniku Hunter S. Thompsoni sulest, siis Terry Gilliam-i ning Bruce Robinson-i ekraanile toodud nägemusel on ikka rohkem kui vaks vahet.

Kokkuvõttes - sisutühjalt veniv masstoodang ehk sildistus 'B-category, made in Hollywood' on asjakohane.

Filmi lõpukaadreis oli märkeering, võib öelda isegi pühendumus isand Hunter S. Thompsoni mälestuseks. Härrase näol oli tegemist meeldivalt omapärase veidrikuga, kes paraku lõpetas enese elupäevad Smith & Wessoni lasuga pähe. Matused ei olnud just tavapärased, kuna austati lahkunu viimast soovi, lasta tulistada enda maised jäänused tuha kujul, tema enda kujundatud 47m kõrgusest tornist, mis meenutas kokkusurutud rusikat hoidmas 'peyote' taime, kahuriga kõige kaduva suunas, koos sinna juurde käiva suuremat sorti ilutulestikugaa saateks mängimas Bob Dylani 'Mr. Tambourine man'. Teostust toetanud sõber Depp arvas ise - 'I just want to send my pal out the way he wants to go out.'

Nice.

Maja

Polygon teatri Tamur Tohver võttis ette ja põimis osavalt kokku kaks omamoodi vastandlikku näitemängu S.Mrozek 'Pidu' ning J.Fosse 'Keegi tuleb ju ikka'. Kui esimeses, otsib kolmene grupeering koertüüpi inimesi juba paanikasse nihkuvalt pidu ja seltskonda, tungides oma otsinguis sisse tundmatusse majja, siis teises vastupidi otsib kahene grupeering kasstüüpi inimesi rahu ja ühist üksindust, üksildasest majast, eemal suurtest asumitest. Majast kujundubki kokkupuutepunkt kahele täiesti erinevale poolusele. Nii korda mööda, ühte ja teist, stseeni kaupa ette mängides, kasvab lugu sujuvalt üheks tervikuks. Lugedes veel juurde etenduse lehelt, saab suu vett täis -

„Inimesed! Inimesed! Kus on pidu?“  S. Mroźek, “Pidu”

On maja. Majja murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Nemad on inimesed, kes otsivad teisi inimesi, ent kas keegi ikka tuleb? On maja. Majja tulevad mees ja naine. Nemad on inimesed, kes ei otsi kedagi. Nemad tahavad olla üheskoos üksinda, kuid keegi tuleb ju ikka? Kolm semu, üks naine ja mees, üks võõras. Kes kelleni jõuab, kas paneme meie pidu või paneb pidu meid?

„Me jääme alati üksinda kokku, hakkame olema üksinda teineteises“ J. Fosse “Keegi tuleb ju ikka”

Lavastaja Tamur Tohver :“Üksinda teineteises. Seni kuni enda eest põgeneme, saab keegi meid ikka kätte. Niipea kui püüame teist enda taha varjata, tuleb keegi ju ikka. Keegi koputab, kõik nad on ukse taga, keegi ei lepi kohaga, kus nad on ega inimestega seal! Ainult tõeline on hea. Ilma tõeta pole midagi võimalik. Pidu algab, kui tõeline on kohal. Vaata mulle silma- siis saame valida uksi, millele koputada! Igal pool, kogu aeg ja koos karjaga ei pea kloppima…”  

Hoolimata ka kenakesest mängupaigast, Kõue mõisa abihoonest, ei hakanud näitemäng kuidagist pelama. Verbaalne suhtlus, dialoog ei omanud piisavat kandvust, mistõttu jäi igati imposantne temaatika kuhugi taamale hõljuma. Kahjuks. Õnneks siiski mitte kõigi jaoks, arvamist Danzumehe blogist.