Lillede keel

Ühelt poolt näidendi peaosatäitja Mari Pokineni eelnevalt kogetud õrnad ja hingestatud muusikalised etteasted ning teisalt kindlasti ka lavastaja Rainer Sarneti imetabase elamuse jätnud viimatine film 'Idioot', olid need kaks peamist põhjust, mis viisid von Krahli saali vaatama Federico Garcia Lorca kirjutet' näidendit 'Dona Rosita ehk Lillede keel'. Eelnev kogemus Lorcaga oli täiesti olematu, kuid samas näidendi põhijoon - raiskamine, oma elu, oma aja - millegi üleva ootuses, haaramata ohje enda näppu, tundus samas küllaltki köitev. Samas näitemäng oma sisus hingele värskendavat kosutust ei pakkunud. Erinevalt julgest ja põnevast lavastuse kujundusest, eesotsas lava eest kerkinud sünge, kaablidest punutud roosiga ning grotesksetest ülevindiminevatest kostüümidest ning loomulikult meeldejäävast mjusiikist, mida pakkus muusikaline kollektiiv Sinine. Üks parimaid eksemplare:

Rolli täitmistest kujunes lemmikuimaks kindlasti karismaatiline Tiina Tauraite oma lihtsakoelise kõnepruugi ning tahumatusega ning teisalt Ragne Veensalu veenev mäng ning tugev ja meeldejääv hääletämber. Ses plikas jagub sisu. Mari nimiosa täitmine oli äärmiselt püüdlik ja tubli, kuid ei mahtunud võrreldes kahe eelneva nii tugevalt pildile, ootan kindlasti huviga järgmist ülesastumist.

Hea elu | The Good Life

Jutustus kahest Taani neidisest, emast-tütrest Beckmannist, kel sünnist saati oli hõbelusikas suus, ehk varanduslikus plaanis kõik ja natuke rohkem. Villad, teenijad, automobiilid, sohvrid, dineed, isiklikud kokad, peod, kostüümid, kunst, ehted jne, jne. Luksus igas hetkes. Vara allikaks aastakümnete kaupa akumuleeritud kinnisvara, tehased ning investeeringud, mis tootsid igapäevaseid käibevahendeid ehk klassikaline rantjee mudel.

Paraku juhtus aastakümme tagasi sisse mõni päris hapu finantstehing, juurde veel poliitilise korralduse muutus ning olematu haridus finantsvaradega ümberkäimisel ning oligi kõik totaalselt näppude vahelt libisenud. Saabus uusvaesus ehk preili keskealine ning proua pensionär visati täiesti uude rolli elus, kus tuli igat ühikut raha täpselt majandada, ots-otsaga kokkutulemiseks. Eks enamasti peitu humoreski olukordades, kus inimene kistakse talle omasest rollist ja/või turvatsoonist välja ning paigutatakse uude momenti, kus toimetamiseks tal harjumus puudub. Kentsakas on vaadata, pisut naljakaski kohati, eriti kui preilinad ise suutsid aeg-ajalt enda uues olukorras nalja näha, kuid siiski jäi loost kumama traagika noot. Eriti just ema-tütre omavahelisest katki läinud suhtest, kus üks pool totaalselt domineerib teise üle ning süüdistab emotsionaalselt kõiges kaduvas, samas kui omakorda teine üritab veel ulatada abikätt uue olukorraga kohanemiseks. Asjatult.

Lõbusamat sorti hästi ettemängitud kurbmäng nagu taanlastele kombeks on.

We Need to Talk About Kevin | Me Peame Rääkima Kevinist

Dramatiseering massimõrvast koolis. Täpselt loetud päevad enne 18 aastaseks saamist, teeb Kevin Khatchadourian pikalt, põhjalikult, külmavereliselt kalkuleeritud plaanid karmiks reaalsuseks. Miks? Film ei too põhjusena välja ei vägivaldsust koolis, ei halvasti mõjuvaid sõpru, ega getolikku kasvukeskkonda, vaid pigem poisi ja ema (Tilda Swinton) omavahelised pingelisi suhteid. Kevini eesmärk on juba jõnglasest peale olnud, emale vaid võimalikult suurt valu valmistada. Kas poiss on puhas põrguline või pigem õrna närviga hing, kes tajub juba vara-varakult ära, et tema sünniga siia ilma, purunesid ema unistused kildudeks. Ema ei ihanud mitte sellist elu - mitte just kõige teravama abikaasaga suburbias, kahe lapsega, kui hing igatseb hoopis reisima. Filmist jäi tundmus, et poiss võitleb trotslikult emaga just etteheitest - miks peaks mina tahtma, kui sina selgelt ei taha siin olla. Iseasi muidugi, kui viljakas ja mõistlik säenne lähenemine on. Teostus oma suures hektilisuses ei olnud ülemäära erakordne ja hää, ega ka näitlejad eesotsas Tilda Swintoniga (Eva Khatchadourian) just hinge pugevaid rolle ekraanil teinud, kuid filmi sisu on kulda väärt.