Viimatine toonust tõstev kogemus Woody Alleniga, täpsemalt siis 'Vicky Cristina Barcelona'-ga julgustas ka proovima uusimat ülesvõetut ja seda pelgalt põhjusel, et taaskord on kaadrid nopitud ühes Euroopa metropolis ja taaskord Allen. Kaks-kahest, ilmselt piisab.
Mitte päris siiski, Alleni puhul on raske midagi peale ülepaisutatult tundeliste karakterite poolt moodustatud suhete võrgustiku oodata. Nimetagem seda härrale omaseks käekirjaks või dekorereerivaks elemendiks, kuidas kellele. Ometigi üllatas näha pisemat Artise saali niivõrd rahvast punnis, valdavalt naisrahvast siis, ning kõikse kummastavam oli kuulda, et tahtjaid jätkus veel ja veel, keda tuli siis suunata seanssidele juba järgmistesse päevadesse. Esmakordne kogemus Artise tavaprogrammi puhul mulle.
Igal juhul jäi suhete draama pigem teisejärgulisse rolli ning põhilise liinina filmis jäi kumama hoopis ajatu klishee, et kuskil on kindlapeale elu parem kui täna, siin ja praegu. Just aja dimensiooniga võttiski Allen mängida, nimelt olevat lausa erisort inimesi siin ilmas, kes defineerivad enda jaoks nii öelda kuldse ajastu, kus nad tingimata oleks pidanud elama, kus nad oleksid saanud end teostada, kus neid oleks hinnatud. No ei olnud eriti veenev see argument. Küll mullegi meeldib möödanikust pärit retrohõng ja kulunud olek nii ka romantika ristirüütlite ajastust ja apatšide aegne ameerika manner ja rooma leegionid ja ...
Tahtmisest aga teises ajas tegusid teha kui on praegune jääb aga ilmselgelt puudu.
Sõnaga ei suutnud ma leida filmist rohkemat teemat millega ennast haakida kui peategelase jõlkumised võõra linna tänavatel ja kohvikutes. Pisut vähe 94 minuti kohta.
Posts
No comments:
Post a Comment