Laul minus eneses | Das lied in mir | The Day I Was Not Born

Suurt just muud mitte, aga kindlasti jääb meenuma eriti sulnilt üles võetud filmi ainuke seksi stseen, kus  meespool Alejandro (Raffael Ferro) ning naispool Maria (Jessica Schwarz) pilkasse pimedusse mattunud kulunud kõrgete lagedega hotellitoas, mida valgustavad vaid ajuti mööda sõitvate automobiilide laternad, enne ühte heitmist peitusemängu mängivad. Iga sissetungiv valgusvihk leiab esialgu kehad paiknemas erinevates toa lokatsioonides, mõni hetk hiljem juba erinevates asendites. Peenelt, vägagi peenelt välja mängitud.

Kaamera mängis üldsegi harmooniliselt, retrolikus pruunikas toonis, rahulikumast rahulikumas tempos, eelistades võtta inimesi suurde plaani ning Airesest endast oli 92 minuti kohta kaadreid ikka kurvastavalt vähe sisse lubatud. Ehk ilmselgelt panus oli tehtud näitlejatele, mängimaks välja Florian Cosseni ettekirjutatud kurblugu. Aus panus ja aus töö kõigilt, kuid ei miskit meeldejäävat. 

Pigem jäid nii mõnedki sõlmed minu jaoks puntrasse. Kõikse pealt Maria ujumine. Milleks see? Ei hakanud mitte silma seos läbi loo jooksva pealiiniga. Oli see üldsegi hobi või professioon? Nagu oleks 30 aastane preilina sõitnud Tšiili riiki võistlema, aga üksinda, ilma võistkonnata? Või sõitis treeninglaagrisse? Saksamaalt Tšiili? Ilma treenerita? Ehk amatööristunud endine professionaalne ujuja? Jah, nii võis olla küll tegelikult. Aga siiski, miks just endine ujuja?
Teiseks jäi mind kummastama, miks noore iisraeliiidist filmimehe pakutud loost jäi kumama nii palju vihkamist, nii palju enesekesksust, nii palju omakasupüüdlikkust, kõik loodud karakterid olid sest läbi imbunud, mistõttu tundusid nende muretsemised kuidagi väiklased. Võimalik, et nii ongi päris, kuid tõetruud muljet ei jäänud küll mitte.

Sõnaga nauditav oli režii ja üks eriti õnnestunud stseen, muud miskit.