Idioot

Kodumaist filmitoodangut ilmestab pahatihti reeglipärasus, kui on nägu pole tegu ja kui on tegu pole nägu. Rainer Sarneti üles võetud 'Idioot' suudab, aga imetabaselt mõlemad pooled üheks tervikuks vormida ja enamgi veel. Alates suurepärase Dostojevski teksti õrntöötlusega, toomaks/viimaks tajutavamaks tänasele aeg-ruumile, kuid kaotamata seejuures kirjaniku ajatut sõnumit - inimese hingest, kui põhivarast; jätkates kunstniku Jaagup Roometi panusega sünge, minimalistliku, kuid metafoorse olustiku kujundamisel, meenutades jah, pisut Tim Burtoni kujutatavat pahalaste linna Gotham City-t ning mitte unustades stiilseid Riina Põldroosi ning Jaanus Vahtra loodud tualette, mis vaid võimendavad karakterite iseloomu; lisaks veel siia taakord (!) äraütlemata tabavalt õhustikku loov heliline kujundus Ülo Krigulilt ning loomulikult valitud osatäitjad, kes moodustavad ühtselt uhke ja üksteist täiendava ansambli, kuigi solisti sära kuulub vaieldamatult proua Untile, võrratult hingestatud Natasjale ning saigi ood 'Idioodile' valmis.

Filmitreiler, mis erinevalt tavapärasest ei olegi parem kui film ise:

Jan Kaus sõnastas kenasti La Strada (nr14, lk 4-5) kinolehes - ...kas maailmas, kus me oleme ühaselgemalt kehad, st keemilis-füüsilis protsesside ja reaktsioonide kogumid, kus hinge asendavad neuroloogilised protsessid, kus põhimõtteid asendavad stiilivõtted ja majanduslik käekäik, kus õnn tähendab eelkõige õnnestumist ja edu ning armastus kehalist iha, mõistame ülepea enam hinge suudelda - kannatada koos teistega, alanduda teise valuni?

Tracey Emin - You forgot to kiss my soul

Kus on hing? Mis on saanud hingest?

Ka Sirpist on leida hää analüüs Donald Tombergilt.

Kriisid mis muutsid maailma - Kosovo | View from the bridge

 Eesti Nato Ühing kutsus kohtingule Artise kinno, pakkumaks taastutvust Kosovoga, sedant puhku küll dokumentaali vormis. Kohale oli toodud ka enne filmi diskuteeriv ümarlaud, igati auväärses koosseisus Kristina Herodes (EULEX Kosovo endine pressiesindaja), Liia Hänni (endine Kosovo Assamblee juhi nõunik), n-ltn Toomas Karting (ESTRIF-5 ülem) ja Mart Nutt (eksperdi/moderaatori rollis). Suurepärane valik, teadjad kogenud kodanikud, kes suutsid oma sõnumit ka kaasakiskuvalt ning nauditavalt esitada, tõesti kahju, et etteantud aeg niivõrd lühidalt piiratud oli.

Filmist. 

Väidevalt on tegu esimese ametliku dokumentaaliga, mis sai vändatud peale Kosovo iseseisvumist 2008. aastal. Autoriteks Ameerika-Iisraeli taustaga duo John Ealer, Laura Bialis. Arvestades kodanike rahvuslikku tausta ning NATO rolli Kosovo sõjas, olin kergelt skeptiliselt meelestatud filmi objektiivsuses osas, kuid nagu selgus, et täiesti põhjendamatult. Raske oli tabada kallutatust ühe või teise või kolmanda osapoole suunas, millega kirjeldati etnilist konflikti albaanlastest moslemite, kristlastest serbide ning romade vahel. Filmi keskmeks oli seatud inimesed, lihtsad, kuid värvikad inimesed, ühelt ja teiselt poolt rindejoont, kes avaldasid siiralt oma arvamist minevast, olevast ja tulevast. 

Tüli sõlmpunktina toodi välja Mitrovica asum, mida läbiv jõgi jagab linna pooleks - ühel on serbid, teisel on albaanid. Ning linna ainumal sillal on koha sisse võtnud neid omavahel lahutavad NATO. Ja võitlus kestab tänaseni. Ongi olemas lahendamatuid konflikte.

Auk nr. 8

Kurblugu päris inimestest, päris probleemidest. 15 aastane noor, ettevõtlik kutt Jura, peab üksinda üleval viieliikmelist peret, oma  kahte õde, alkoholilembust ema ja viimase posssõpra, kes samuti harva kui üldse kunagi on pitsi sülitanud. Elavad nad Ida-Ukrainas paiknevas väikelinnas Snežnojes, endises jõukas kaevuri asumis, kuid nüüdses kolkas, kus leiva või siis kesvamärja toob lauale küll endiselt kivisüsi, kuid mitte enam ametlikest kaevandustest, vaid illegaalsetest, omal käel igaühe enda parema äranägemise järgi ehitet' käikudest. Kellegil vähegi nutti ja tahtmist on omale või kompanjoniga koos uru kaevanud, kas parki, hoovi, metsa, keldrisse või juurvilja aeda ning äri püsti pannud, nii ka Jura ja tema sõbrad. Nii nad oma perede eest hoolitsevadki. Võimatu? Aga ometi mitte.

Kusjuures loo on üles võtnud Eesti oma tüdruk Marianna Kaat. Tubli!

Laul minus eneses | Das lied in mir | The Day I Was Not Born

Suurt just muud mitte, aga kindlasti jääb meenuma eriti sulnilt üles võetud filmi ainuke seksi stseen, kus  meespool Alejandro (Raffael Ferro) ning naispool Maria (Jessica Schwarz) pilkasse pimedusse mattunud kulunud kõrgete lagedega hotellitoas, mida valgustavad vaid ajuti mööda sõitvate automobiilide laternad, enne ühte heitmist peitusemängu mängivad. Iga sissetungiv valgusvihk leiab esialgu kehad paiknemas erinevates toa lokatsioonides, mõni hetk hiljem juba erinevates asendites. Peenelt, vägagi peenelt välja mängitud.

Kaamera mängis üldsegi harmooniliselt, retrolikus pruunikas toonis, rahulikumast rahulikumas tempos, eelistades võtta inimesi suurde plaani ning Airesest endast oli 92 minuti kohta kaadreid ikka kurvastavalt vähe sisse lubatud. Ehk ilmselgelt panus oli tehtud näitlejatele, mängimaks välja Florian Cosseni ettekirjutatud kurblugu. Aus panus ja aus töö kõigilt, kuid ei miskit meeldejäävat. 

Pigem jäid nii mõnedki sõlmed minu jaoks puntrasse. Kõikse pealt Maria ujumine. Milleks see? Ei hakanud mitte silma seos läbi loo jooksva pealiiniga. Oli see üldsegi hobi või professioon? Nagu oleks 30 aastane preilina sõitnud Tšiili riiki võistlema, aga üksinda, ilma võistkonnata? Või sõitis treeninglaagrisse? Saksamaalt Tšiili? Ilma treenerita? Ehk amatööristunud endine professionaalne ujuja? Jah, nii võis olla küll tegelikult. Aga siiski, miks just endine ujuja?
Teiseks jäi mind kummastama, miks noore iisraeliiidist filmimehe pakutud loost jäi kumama nii palju vihkamist, nii palju enesekesksust, nii palju omakasupüüdlikkust, kõik loodud karakterid olid sest läbi imbunud, mistõttu tundusid nende muretsemised kuidagi väiklased. Võimalik, et nii ongi päris, kuid tõetruud muljet ei jäänud küll mitte.

Sõnaga nauditav oli režii ja üks eriti õnnestunud stseen, muud miskit.

Südaöö Pariisis | Midnight in Paris

Viimatine toonust tõstev kogemus Woody Alleniga, täpsemalt siis 'Vicky Cristina Barcelona'-ga julgustas ka proovima uusimat ülesvõetut ja seda pelgalt põhjusel, et taaskord on kaadrid nopitud ühes Euroopa metropolis ja taaskord Allen. Kaks-kahest, ilmselt piisab.

Mitte päris siiski, Alleni puhul on raske midagi peale ülepaisutatult tundeliste karakterite poolt moodustatud suhete võrgustiku oodata. Nimetagem seda härrale omaseks käekirjaks või dekorereerivaks elemendiks, kuidas kellele. Ometigi üllatas näha pisemat Artise saali niivõrd rahvast punnis, valdavalt naisrahvast siis, ning kõikse kummastavam oli kuulda, et tahtjaid jätkus veel ja veel, keda tuli siis suunata seanssidele juba järgmistesse päevadesse. Esmakordne kogemus Artise tavaprogrammi puhul mulle.

Igal juhul jäi suhete draama pigem teisejärgulisse rolli ning põhilise liinina filmis jäi kumama hoopis ajatu klishee, et kuskil on kindlapeale elu parem kui täna, siin ja praegu.  Just aja dimensiooniga võttiski Allen mängida, nimelt olevat lausa erisort inimesi siin ilmas, kes defineerivad enda jaoks nii öelda kuldse ajastu, kus nad tingimata oleks pidanud elama, kus nad oleksid saanud end teostada, kus neid oleks hinnatud. No ei olnud eriti veenev see argument. Küll mullegi meeldib möödanikust pärit retrohõng ja kulunud olek nii ka romantika ristirüütlite ajastust ja apatšide aegne ameerika manner ja rooma leegionid ja ... 

Tahtmisest aga teises ajas tegusid teha kui on praegune jääb aga ilmselgelt puudu.

Sõnaga ei suutnud ma leida filmist rohkemat teemat millega ennast haakida kui peategelase jõlkumised võõra linna tänavatel ja kohvikutes. Pisut vähe 94 minuti kohta.