Šasa Pepeljajev, Riina Maidre, Kultuurikatel - üks nimi kolmest ja Piletilevi aken ongi lahti. Nüüd aga kõik kolm ja veel koos, mul ei olnud võimalustki. Juba paralleelkultuuripealinnas Turus lavastunud erinevate kunstiliste vormide virr-varr, tõesti ei oska kuidagist paremini sõnastada seda balleti või modernsetantsu, lavakunstilise performance, muusikalise popuriiga reivist, akordioniromanssideni tulevärki mida 10m kõrgusel tornil ja kuuel erineval platvormil pakuti.
Istutud sai küll tavapärastest esimestest ridadest pisut keskemale, mõttega hoomata kogu laval toimuvat tegevustikku, kuid siiski mitte päris piisavalt kaugele. Pepeljajevil õnnestus kogu lava nii ära katta, et veidikenegi fokuseerunumalt jäädes silmitsema mõnda kangelast, tegevust või lavalist detaili, oli tunda silmanurgast - miskit olulist jääb nüüd kindlasti tähelepanuta. Ehk siis üheti oleks tahtnud vaadelda kogu seda sipelgapesa kihamist taamalt, kaugemalt perspektiiviga, kuid teisalt jällegi vastupidi lähedalt ning detailselt süveneda.
Proov leida ühest sisulist seletust ses Paabeli tornis toimuvale mürglile osutus äraütlemata keeruliseks, samas kas üldse alati peabki kõik seletuma. Sama eklektiline kui oli laval toimuv spektaakel olid ka mõtted mul peas. Kohati tundus, et laval mängitakse torni abil taevast ja põrgut lahti - Riina Maidre valge kleidiga hõljumas tipus ning mustad deemonid alumisel tasandil trallimas, kohati räägiti mulle inimese eluringist - nabanööri läbisaagimisest kuni haua kookoniga katmiseni, kohati rahust ja revolutsioonist meis endis ja meie ümber - kord võideldes lehvivate mustade lippude all, kord ujudes harmooniliselt kaasa teiste kaladega. Ja nii veel edasi, kõike ei jõudnudki enda jaoks ära salvestada.
Mis mind üllatas ja võlus, oli Ülo Kriguli muusikaline seade, see läbiv psühhedeelne ringkäik läbi kõige erinevamate muusikaliste stiilide, mis sobitus niivõrd kaasakiskuvalt laval toimuvasse. Kindlaks lemmikuks jäid soome pärased või ehk enamgi slaavi pärased akordioniromanssid, need helid olid lihtsalt võrratult kaiffid.
Kaiffilt oli lahendatud ka vihmasadu, kõikse pealt alustasid näitlejad vaikselt keele laksutamist imiteerides nii esimeste piiskade langemist, samal ajal täideti kõige kõrgemal tasandil läbipaistvad kummist kotid veega ning kinnitati rullides olnud toidukilede külge, mida siis tasapisi hakati allapoole laskma, saateks endiselt keelelaksutus, kui piisad olid maad puutunud moodustasid ülalt alla rullunud läikivad kiled vihmase seina. Igati tunnustust väärivalt lahendatud vihmasadu.
Posts
No comments:
Post a Comment