Kurt Vonnegut 'Tšempionite eine'

     

Kas nüüd just keskkooli klasside kohustusliku kirjanduse nimistust, kuid kindlasti samast ajast ja ruumist jäi kõrva või isegi silma kraapima sümbioos - Vonnegut + Tšempionite eine = kultusromaan. Ehk siis peatükk hinge harimise programmist, mida ei saa mitte vahele jätta. Lõppeks nüüd siis  jõudiski kultus mu laualnurgale - ekstsentrikust ulmekirjaniku Kilgore Trouti (mõnede arvates ka Vonneguti enda prototüübi) seiklemised ning lugupeetud Midland City automüüja Dwayne Hooveri hullumise protsess ja lugematu hulk teisi karvaseid ning sulelisi tegelaskujusid.

Vonnegut üllatas mind oma pisut eklektilise stiiliga. Tekst on liigendatud lühikesteks mõttevälgatusteks või kirjeldusteks, mis mitmet puhku tundusid esiti olevat täiesti absurdselt irrelevantsed kuid seostati täpselt õigel ajal ära ülejäänud sündmustikuga, seega ei tekkinud kordagi tunnet, et nüüd läheb käest ära. Piiri on hoitud geniaalselt. Teine üllatav moment oli tavapärase puüanti kohe algses faasis lahti kirjutamine, millest võiks aimata, et Vonneguti fookuses on protsessi ilu, mitte lühike lõppvaatus. Kiiduväärt lähenemine.

Stilistika oli seega uudne, kuid sisulisest tuumast jäi vajaka, ei leidnud miskit väga noppimis väärset sedant puhku, kui üldse, siis jäävad mind raamatust saatma inimmasinad, urruaugud ning lemmikuim koht peatükist 19 -

Ja Bonnie McMahon jutustas Beatrice’ile ning Karabekianile, et Mary Alice’i isa, kes oli Shepherdstowni vangla vabastuskomisjoni liige, õpetas Mary Alice’i ujuma, kui tüdruk oli alles kaheksa kuud vana, ja kui Alice sai kolmeaastaseks, sundis ta teda ujuma vähemalt neli tundi päevas.
Rabo Karabekian mõtles veidi ja ütles siis valjusti, nii et paljud teda kuulsid: “Mis inimene see küll on, kes tahtis oma tütrest teha paadi päramootorit?”