Täiesti pöörane heatuju film, Jean-Pierre Jeunet fantaasiamaailmast, vägagi sarnase värvigammaga - vanadele fotodele/filmidele omases pruunika-kollaka tooniga, stilistikaga - pisut kulunud teisekäe riietusega, keskkonnaga - värvi alt kooruvate võimsate vanade kivimajadega ning mõnusa naiivsusega nagu oli ka sama mehe 'Amelie'. Mikmakid on siis põhjusel või teisel nö tavapärasest kogukonnast eemale tõrjutud pisukese kiiksuga, põhjatu fantaasiaga loomingulised hinged, kes oma igapäevase leiva leiavad Pariisi elanike poolt minema heidetud trääni uuesti kas töökorda putitamises või hoopis uueks mehhaaniliseks imevidinaks konstrueerimises. Kahureid, pealtkuulamisseadeldisi, kohvrist välja tantsivaid roboteid jne, jne valmistatakse nii möödaminnes. Mitte vähem nutikad kui leiutised, ei olnud ka Bazili (Dany Boon) geniaalsed lahendused kahe konkureeriva relvatööstuse magnaadi tülli pööramiseks.
Suurepärane oligi just see mitte küüniline vaid soe, kergelt naiivne kuid vägagi leidlik huumor, mis sisu saadab. Näituseks põhjalikult läbimõeldud süsteem - valvuri tassi unerohuga immutatud suhkrutüki paigutamiseks või kodanike kröösuste Aafrikasse lennutamine. Lisaks siis veel kuldseid stseene:
- politseiniku itaaliapäraselt järgi tehtud aktsent lennujaamas - juu talking to me?
- Thierry Henri kirjutas ise oma nime valesti?
- jne
Posts
No comments:
Post a Comment