Rootsi meeste kujundujumise satsist on üks film käesoleval hooajal juba programmist läbi käinud Men Who Swimi näol, kuna tegemist oli igati sümpaatse ampsuga, siis ei saanud ka teist suutäit võtmata jätta, eriti kui Artise kino filmi publikumi soovil taaskord ekraanile tõi.
Mans Herngreni lähenemine on olnud eelpool mainitud vennas dokkist euroopalikum. Filmi tempo ei ole surutud kindlasse taktimõõtu, ei ole aeglane-kiire-kiire-aeglane-kiire-kiire, vaid tempo on eklektilisem, kord jäädes päris toppama - isa-tütre omavaheliseid suhteid lahkama, teinekord jällegi spurtides pöörase tempoga erinevatesse liinidesse. Tempovahetused ei tule etteaimatavate lainetena ja nii ongi hea. Nii sobitub ka imeliselt temposse pisut karvane ja mitte ilustatud pilt - valgest, keskealisest, mitte nii edukast Rootsi heteromehest. Mõni kutt teenib igapäeva leiva autogaraaažis, mõni kutt palju päevi näinud ujumiskompleksis, mõni kutt on töötu. Elamised on sisse seatud pisuksestes ning kulunud paneelelamute korterites. Ehk siis mitte üldsegi nii erinev elust siit samast koduvabariigist. Tunnistan, et pole varem kinolinal sellist Stockholmi pilti kohanud. Oma silmaga on küll nähtud, kuid meelde on jäänud ikkagi kesklinna klantšpilt.
Mällu sööbis eredalt kuttide väljaotsitud treeningpaik, praktiliselt mahajäetud endises ujulas ärakukkunud plaatidega, roostetanud dušsidega, kooruva värviga, kõik nii tuttav. Ja basseini tuli neil jagada kokkuhoiu mõttes veel sukeldujatega, kes toimetasid allpool kihtides kui kujundujujad võtsid poognaid pinna peal. Muhe.
Sisse oli pikkimata jäetud ka kohustuslikud stseeni lõpetavad humoristika repliigid, repliike küll jagus, kuid nad sobitusid loomulikumalt tõsisemasse konteksti ja temposse.
Ei taha kuidagi öelda, et üks film teisest parem oli, pean tunnistama, et mõlemad pakkusid samaväärselt suurepärase elamuse, üks ühel ja teine teisel omalaadsel viisil.
Täiselujõus meestest, kes neid tabanud ootamatu sündmuse tõttu (enamasti on selleks muidugi töö kaotamine või rutiiniks muutunud armuelu) on poolsunniviisiliselt pidanud hakkama tegelema uue veidravõitu hobiga, on ennegi filme tehtud. Esimesena meenub muidugi selle žanri (inglise keeles on hea väljend underdog movies) tippteos "Püksid maha" 1997. aastast, kus väikese ja allakäinud briti tööstuslinna mehed otsustavad protestiks nendele tehtud ülekohtu vastu hakata tegelema erootilise tantsuga. Pükse on maha mehed ennegi rebinud, aga kui lavale astuvad õllekõhuga jõmmkärakad ... seda nähti vaat, et esimest korda, ja see tegi filmist ülisuure menuki kogu maailmas.
Rootslaste suurüllataja "Mehed ujumistrikoodes" järgib põhimõtteliselt oma eelkäija ideed, pannes mehed tegema seda, mida neist kõige vähem oodata - sünkroonujumist. Pealegi on mehed selles tugeva sotsiaalse sõnumiga heatujukomöödias sõna otseses mõttes ujumisbasseinis justkui kirved vees, kelle ujumisoskus pole just kiita. See polegi tähtis, olulisim on unistus tuua maailma ainukese sünkroonujumismeeskonnana ära Berliini maailmameistrivõistluste kuldmedal.
Muidugi on spordi kõrval filmis tähtis roll meestevahelisel sõprusel ja veidi seksistlikul moel ka naistel, kes loomulikult meeste sõpruse vahele kiilu löövad, aga mis sa ikka teed! Seega väga hea film elulistel teemadel, kus saab kapaga nalja ja naeru. Filmi tegemise taga seisab Rootsi viimaste aastate populaarsemate komöödiate nagu "Adam ja Eva", "Shit Happens" ja "Klassikokkutulek" üks kaaslavastajatest Mans Herngren, kes suurepäraselt valdab stiili panna jabur idee ekraanil elama niivõrd hästi, et see tekitab tahtmist oodata filmile järge.
Posts
No comments:
Post a Comment