39 astet

Arvan, et tegu võis olla mu teadliku elu esmase kokkupuutega Rakvere Teatri majas, Rakvere Teatri etendusega. Kuigi nii maja kui ka teatrit on ka eelnevalt konsumeeritud, isegi korduvalt, siis jah, mitte ei suuda sellist kooslust varasemast ajast meenutada. Igal juhul oli plaan võtta menüüsse miskit kergemat, miskit komejanti, ning 39 astet, tundus sobivat lühikese tutvumise järel arvustustega, kui valatult.

Kati Kivitar oli võtnud vaevaks lavastada klassikalise, Broadway ning West Endi lavalaudadelt tuntud, kiire tempolise spioonikomöödia, mida on ka härrane Hitchkock filmi versioonina suurtel ekraanidel publikumile nähtavaks teinud. Sõnaga tükk, mis on naerutanud juba miljoneid ja miljoneid vaatajaid üle mitme kontinenti. Mind aga ei naerutanud.  Kohe mitte ei naerutanud. Esmalt mõtlesin, et minus ja ajas ja kohas ja emotsioonis on küsimus, kuid ei, ka mu pinginaabrid ei läinud etendusega kaasa, ja ka ülejäänud tajutav osa saalist oli komejanti kohta liigagi tasane.

 

Ei suutnud ma leida klassikalise komöödiaga kontakti ja ei võlunud ka lavastuslik lähenemine, ega mängitud osad. Kuigi, kuigi kui keadgi välja tuua, siis Peeter Rästas, tema tõesti tahtis laval olla, silmad särasid ning ta kohe nautis oma mängu olles erinevates rollides. Teised lavale ilmunud jäid aga tuimaks, kaasa arvan siin ka Saaremäe, mis mind veidi ennast igati üllatas. Võimalik, et mina olin roidunud ja näitlejad olid roidunud, igal juhul suurt me üksteisele pakkuda ei suutnud seda puhku.

Tagasi tulles teatrist tabasin end mõttelt, kui palju on tegelikult väike- ning provintsiteatritel, ja provintsi sõna ei ole siin kuidagi halvustavas tähenduses, vaid vastupidi romantilises, tegutsemise vabadust antud oma repertuaari valikul ja kui palju dikteerib otsuseid tegelikult publikum. Täpsemalt siis arvatav publikum, ehk siis kodanikkond kes peaksid täitma nii saalid kui teatri eelarve read. Palju siin otsustusprotessis kuulatakse näitlejat, lavastajat, teatrijuhti ning kes lõpuks teab, mis sunnib mind kui pööblit piletit ostma ja teatritreppe kulutama. Liiga keeruline, eriti kui arvestada sisse veel nii lavastajate kui näitlejate loomingulisus ning eneseteostusepüüd. Vastust ma ei tea, aga nukraks teeb kui jääb tunne, et tehakse miskit ainult tegemise pärast, mitte kirega.